Kolisin uuele lehele

Uus blogi asub aadressil http://prouahiie.blogspot.com

Kuna kõik-kõik-on-uus tuleval septembrikuus, siis tegin juba varakult algust ja kolisin omad tegemised uude blogisse. Loodame, et seekord jaksan tegemistest väärika lõpuni kirjutada, st. kuniks me Eestisse tagasi kolime.

Kõigile siia eksinutele - püsige lainel.

Las Vegas, Santa Barbara, Santa Cruz

Las Vegas

See koht oli kahes mõttes pettumus. Raha nad seal mulle ei andnud, ainult võeti ja kaine peaga pole selles kohas suurt midagi teha. Või noh, kuidas nüüd öldagi, näha on nii mõndagi ja kontserte/etendusi leiab igale maitsele, aga sellist elamust nagu filmis "Pohmakas" kaine peaga ei saa. Pikk teekond autoga Vegasesse oli siiski vaeva väärt.
Siinoleku ajal on liikluses olnud kõige kohutavam sõita kaherealistel teedel. Tohutult väsitav on sõita kaheralisel teel, kui eessõitev auto "kihutab" lubatud 65 miili/tunnis kiirusega esimeses reas, teises reas "kihutab" teine auto täpselt sama kiirusega. Nad ei tule selle pealegi, et võiksid mõlemad sõita teises reas ja lubada raskema jalaga sõitjad endast mööda. Niimoodi viksilt ja viisakalt võib sõita mõnisada kilomeetrit, aga kui sõitmist tuleb mitusada kilomeetrit jutti ja nii mitu päeva järjest, siis ajab kopsu üle maksa küll. Sellist teistega mittearvestavat sõidustiili olen kohanud häirivalt palju. Õnneks enamasti on siiski vaja olnud lühikest maad läbida.

Õpetuseks tulevastele põlvedele- Vegasesse tuleb lennata, reedel siuhh sinna ja pühapäeval või esmaspäeval koju tagasi. Kindlasti tuleb tarbida erinevaid alkohoolseid jooke, mis omakorda võiks viia muude meelemürkideni, et hommikul oleks, mida pusle tükkidena kokku panna. Mitte, et ma seda kõike juba sinna minnes ei teadnud, lihtsalt sel korral polnud sedasorti tegevusteks mahti.

Ostukeskus Vegases, koonerdatud pole seal millegagi

Meelemürkide tabimise asemel nägime meie kahte tantsu-ja laulu etendust- Legends ning Jubilee. Esimeses esitasid laule nii võlts Monroe kui paks Elvis ja teisel etendusel olid tütarlapsed palja ülakehaga.

Ilmaga vedas, olime ju keset kõrbet- meie 4 päevase visiidi jooksul oli kõik aeg 30 kraadi palavust ja päike siras lagipähe. See aga lühendas meie soovi tänaval ringi jalutada. Nii juhtuski, et Strip'ile saime vaid esimesel päeval, kiiruga kilomeetri ühele poole kõndida ja teist poolt kõnniteed hotellini tagasi. Sellest jalutuskäigust kolmandiku veetsime hotellides, st. Strip'i ääres olevad hotellid on omavahel ühenduses, igas hiigelkasiinod (akendeta, et uimaseks joodetud kunded kaotaks ajataju), mõnes lausa autopoed.

Las Vegas Strip

Strip on 6.8 km pikk teelõik, mille ääres kujutlematud monstrum hotellid, kasiinod ja resortid. 25st maailma suurimast hotellist 19 asuvad Vegases. Märkimist väärt on fakt, et see kõik on ehitatud ehtsasse kõrbe.

Las Vegas Strip

Nevada

Nevada osariigi 2/3 elanikonnast elab Las Vegase piirkonnas, enamuse osariigi pindalast katab kõrb. Nagu mainitud, Las Vegas on ehitatud keset kõrbet, seal ei esine looduslikult ühtegi palmi, küll on osariigi aladel mägesid. Nevada osariigile kuulub ka pool Tahoe järvest, mida ümbritsevad lumised mäed.

igav liiv ja tühi väli. Kõrbetee Las Vegasesse.

Osariigi seadused, millega legaliseeriti hasartmängud ja muudeti abielude ning lahutuste protsess kiireks ja leebeks, tegid osariigi turistidele ahvatlevaks. Rahvas elatub põhiliselt turismist, kuigi osariik on maailma kullavarudelt maailmas neljandal kohal. Mitut inimest sa tead oma tutvusringkonnas, kes on abiellunud Vegases? Mina tean ühte.

Hotellid on Vegases odavad, keset kõrbe asuva hotelliga samaväärne öömaja maksab San Francisco linnas 3 korda rohkem. Ka alkoholi voolab seal ojadena, kasiinodes istujatele tuuakse koteilid tasuta. Kuna teatavasti tasuta lõunaid pole olemas, siis tegelikult maksad selle kõik kinni oma raha kasiinopõrgutes maha mängides. Minu jaoks oli kõige kurvastavam ruletti mängides aina kaotamine. Kusjuures panuse miinimum summa oli $10. Iga 10 dollariga saab panna žetooni numbrile 1-36 (sealjuures on ka kombinatsioonid, kas kahe numbri vahele või nelja numbri nurka) ja nii nad vaikselt mul seal raha ära korjasid, sest võimalus, et teraskuul langeks minu valitud numbrile/numbritele oli ikka pisikene. Kurat. Põrsad.

Kõige toredam oli Bellagio hotelli ees nähtud purskaev. Seesama, mida mitmes filmis nähtud, nt. Ocean's Eleven. Seda maailmakuulsat veemängu muusika taustal saab päevasel ajal vaadata iga 30 min tagant, õhtuti lausa iga 15 minuti järel.

Bellagio purskaevud

Santa Barbara rikkad ja ilusad

Santa Barbaras veetsime küll öö motell/hotellis, käisime nautimas ka emadepäeva õhtusööki, aga rikkaid ja ilusaid ei kohanud. Sel korral. Linna saime õhtul ja lahkusime vara, et jõuda juba uude sihtpunkti Santa Cruzi. Enne Santa Cruzi oli plaanis teha peatus Monterey Akvaariumis, selleks võtsime maantee nr 1, mis kulgeb mööda ookeani äärt, miilide kaupa ahhetama-panevate vaadetega.

Peale 40 miilist teekonda tuli teeremont, kus meil kästi ümber pöörata, sest ühel pool teed olid mäed ja teisel pool ookean. Keerata polnud kuhugi mujale, kui tagasi. Läksime tuldud teed tagasi ja nautisime vaateid teistpidi, kahjuks sellega aga kaotasime nii palju aega, et Monterey akvaarium oli meie saabumiseks suletud. Jällegi jääb selle avastamine mõneks teiseks korraks.

Maantee nr 1 ääres olevad julged oravad ja lesivad merilõvid.

Santa Cruz

Kuna olin sõitmisest üliväsinud, siis Santa Cruzi ööseks ei jäänud, panin Iivi hotelli puhkama ja ise põrutasin otsejoones San Franciscosse tagasi. Teel sai meil oldud 7 päeva, millest 4 ööd veetsime Las Vegases ilma erilise sõitmiseta. Kokku sõitsime 1440 miili (2317 km), roolis olin kõik aeg üksinda. Väsitav oli. Samas ka väga huvitav ja sain näha toredaid ja erinevaid kohti. Järgmine pikem autosõit on plaanis teha Grand Canyoni juurde, mis asub Arizona osariigis. Sinnaminekuks on vahetuseks kolm juhti.

Santa Cruzis olen korra varem käinud ja ilmselt satun sinna tulevikus veelgi, seekord jäi visiit lühikeseks.

Etteruttavalt olgu öeldud, et lähen paari nädala pärast uuesti Vegasesse, seekord eespool jagatud õpetussõnade järgi. Lennukiga edasi-tagasi nädalavahetuseks, pardal ainult tüdrukud, abikaasa jääb koju. Meelemürkide tarbise valik ja kogus selgub kohapeal. Viva Las Vegas.

joomatuur õlledega, veinide degusteerimine Los Gatoses, Kings Canyon park ja Hollywood

Pub Crawl Missionis

See kirjutis tuleb minu ja Iivi (esimene julge külaline Eestist) seiklustest tema 3 nädalase Usa reisi ajal. Esimene koht, kuhu Iivi sai viidud päev peale tema saabumist, oli joomatuur. Kui keegi oskab paremini pub crawl'i tõlkida, andku aga julgelt teada. Üritusel oli ka alapealkiri Destroy Your Liver (hävita oma maksa). Tuur seisneb selles, et ühe õhtu jooksul tuleb külastada palju baare/pubisid, viibides igas kohas 60 minuti jagu ja tarbides igas kohas ohtralt alkoholi. Etteantud kaheksast pubist jaksasime meie läbi käia tühised kolm. Maks on kulunud juba.

Los Gatos Spring "Wine Walk"

Järgmisel päeval jätkasime alkoholiga, seekord veinidega. 30.aprillil toimus Los Gatose linnakeses veinide degusteerimise üritus nimega "Wine Walk". Seda on mõned korrad varemgi korraldatud, sel aastal oli neil sedavõrd suur tung, et piletid müüdi paari päevaga läbi. LG asub SFist tunnijagu lõuna pool ja on väga tore väikene linn, ümbritsetud veinimõisatega. Lõunapool paiknevad mõisad hajusamalt, kui Napas, seal on maastik ka kõvasti mägisem.
Ürituse pileti eest anti kaasa veiniklaas, millega erinevates poodides veini degusteerimas käidi. Veinimõisad olid oma kolaga paigutatud pisikestesse butiikidesse, kus müüdi jalanõusid või kübaraid või kleidikesi ja mida rohkem mutid veini tarbisid, seda rohkem tundus poes müüdav kraam ihaldusväärsem. Õhtu lõpuks nägime päris paljusid inimesi ostukottide ja veiniklaasidega ringi kõndimas.
Meiegi tuju läks õhtu lõpuks aina paremaks ja veinid muutusid aina maitsvamaks, päevale panime punkti veiniklubiga liitumisega. Nüüd on vähemalt 2 pudelit veini iga paari kuu tagant garanteeritud. Naabrite veiniruuli 250 pudelini on veel jupp maad, aga algus sai tehtud.

Los Gatose roosid

Jäime LGsse ööseks, et järgmisel päeval kohalikke veinimõisaid külastada. Päeva jooksul jaksasime käia kahes veinimõisas, David Bruce oli hea leid.

vaade teel veinimõisa

vaade skyline boulevard'l

Koduteel mööda maanteed number 35, mida kutsutakse ka Skyline Boulevard, tegime peatuse Alice'i Restoranis. Neil oli seal parasjagu käimas mootorratturite kokkutulek, enamus olid seal muidugi "päris" mootorrattad, aga leidus ka ägedamaid pille. Kole kahju oli ise sealt autoroolis lahkuda.

Kings Canyon

Peale veinide degusteerimist läksime Iiviga kahekesi nädalasele autotretile, sihtkohaks Las Vegas. Kings kanjonis lootsime teha mägedes väikese matka, näha nii sekvoiasid kui karu. Või paari. Nägime sekvoasid ja oravaid.

Kalifornia lipul on kujutatud grislikaru, kes on praeguseks selles piirkonnas täiesti välja surnud. Grislid on Eestis elava pruunkaru alamliik. Välimuses on erinevus hallika varjundiga karvkate. 20. sajandil suri enamus karudest elupaikade hävimise tõttu Ameerikas välja, praegu leidub neid vaid Usa loodeosas. Rahvusparki on alles jäänud pruunkarud, keda meil ajapuudusest tingitud matka ärajätmise tõttu ei õnnestunud kohata. Pidid suht julged olema ja seal piirkonnas on kõik prügikastid karukindla lukuga, muidu veavad sodi välja. Ka autodesse ei tohi ööseks midagi söödavat jätta, lammutavad auto laiali.

Vaade Kings Canyonile, alla orgu ei olnud meil aega sõita

Küpressid

Sekvoiad on hiigelsuured puud, kuuluvad küpressiliste sugukonda, Eestis kasvab sugulane kadakas. Kings Canyon rahvuspark asub Sierra Nevada mäestiku lõuna osas. Park loodi 1940 selles piirkonnas kasvavate hiidsekvoiade kaitseks. Sellel kaitsealal asub maailma suurim skevoiade salu, kus kasvab ka maailmas suuruselt tesel kohal olev puu General Grant tree. Maailma suurim sekvoia ja ühtlasi ka maailma suurim puu, Giant Sherman, asub kõrval rahvuspargis. Meil jäi suur puu auto gpsi usaldamise tõttu nägemata.

Mägedes hakkas mai alguses alles talv läbi saama, puude all oli kõvasti lund.

Nimelt juhatas gps meid väheke käänulisema, aga väidetavalt lühema tee peale ja suur puu jäi nägemata. Käänuline tee oli tõesti käänuline ja võrratute vaadetega, nii et kahetseda nagu polegi midagi. Öö veetsime linnas nimega Three Rivers (Kolm jõge).

käänuline ja suurepäraste vaadetega külatee

Hotell Kolme jõe linnas

Walk of Fame, Hollywood

Teisel päeval sõitsime mägedest tsivilisatsiooni- Hollywoodi. Jõudsime linna õhtuhämaruses, tegime kohustusliku jalutuskäigu Kuulsuste Alleel, sõime õhtusöögi ja kobisime kotile. Hollywoodi sildi pildistamise jätsime hommikuks.
Walk of Fame loodi 1960 aastal, kui läks töösse 1550 Hollywoodi Tööstuskoja poolt välja valitud nimedega plaati. Need laoti korraga tänavale. Juuni 2011 seisuga on alleel 2442 viisnurgaga plaati, mille keskel on messingist embleem. Embleeme jagatakse meelelahutustööstuse viies kategoorias: film, televisioon, muusika, raadio ja teater. Igal aastal lisatakse keskmiselt 20 tähte.

Enamus tähtedest on Hollywood bulvaril kokku 2,1 km pikkusel alal, ühe kvartali jagu on paigutatud tähti eraldi.
Aastate jooksul on osad tähed kulunud, osaliselt katki või lausa ära varastatud. 2008 alustati tänavale laotatud tähtedele kosmeetiliste parandustöödega, tööde maksumuseks hinnatakse 4.2 miljonit dollarit.

Hollywoodi silt, lähemale ei viitsinud sõita

Hoolywoodi silt pandi linna mäejalamile 1923 aastal reklaamimaks mäejalamil asuvaid uusi elamuid, see aga osutus nõnda populaarseks, et 9 tähte jäetigi oma kohale. 1978 aastaks vahetati lagunenud tähed uute vastu välja.

Apelsinisalud ja naftapuuraugud

Teel Hollywoodi olid tee ääres alustuseks maalilised vaated veehoidla ja mägedega, edasi tulid pikalt apelsinipuude salud. Seal oli väga palju apelsine ja nad kõik lõhnasid väga tugevalt. Seal avastasin ka tõsiasja, miks mulle varem apelsin eriti ei imponeerinud- ma polnud Kalifornia apelsine söönud.
Usa on maailmas esikohal apelsinide toodangu poolest ja enamus söödavatest apelsinidest kasvab Kalifornias. Floridas kasvatatakse apelsine mahla tarvis. Kahjuks ei saadeta neid Eestisse, või kui saadetaksegi, siis teele lähevad pooltoorelt ja kohale jõudes on vägi välja pudenenud.

Apelsinipuu vajab viljade kasvatamiseks suures hulgas vett, seda enam, et Kesk-Kalifornias on aasta keskmine temperatuur 20 C. Orange County (Apelsini maakond) on võtnud eesmärgiks aastaks 2020 põllumajanduskultuuride niisutamiseks kasutada puhastatud reovett 30% ulatuses. Hetkel paisatakse põldudele puhast joogivett.

apelsinisalud

Ja siis prauhti said apelsiinpuud otsa ja tulid naftaväljad. Kalifornia on nafta tootmisel neljandal kohal USA osariikidest. Iga päev pumbatakse maa seest välja 800000 barrelit toorõli. Ja see haiseb. Mõnes kohas vaheldusid apelsini istandused puuraukudega väga kiirelt. Ilmselt neid apelsine ei pea eriti kahjuritõrjega pritsima, putukad naftat ei armasta.

nafta puuraugud

Järgmises postituses Las Vegas ja Santa Barbara.

I'm an alien, I'm a legal alien

Tööluba

Minusugused on siin riigis alien staatuses (välismaalane). Selle peale tuleb meelde Stingi lugu Englishman in New York. Kui tahta tunda end "päris" inimesena, tuleb läbi jahvatada hunnik pabereid. Alustuseks tööloa taotlus, mis oli üllatavalt valutu protsess. Online taotluse esitamisel paluti küll valmis panna erinevad dokumendid ja printer, aga printerit tegelikult vaja ei läinudki. Täitsin ära kõik nõutud väljad, maksin üle 4 tuhande EEK ja jäin ootama oma saatust. Postiga saadeti intervjuu aeg, seda tuli 3 nädalat oodata. Intervjuu aeg oli hommikul kell 8. Loomulikult jäin hiljaks, sest kes normaalsetest inimestest nii vara ärgata suudab. Siin on igas asutuses (tulirelvaga!) turvamees/naine uksel, kes sind viisakalt tervitab ja juhendab, kuhu ootejärjekorda minema peab. Ma torman alati kui peata kana numbriautomaatidest mööda või siis otsin sisetunde järgi, kuhu järekorda minema peab. Mulle see juhatamine meeldib. Must turske mees kontrollis uksel mulle saadetud paberit koos passiga, küsis näidata mõlemat kätt. Sel viisil veendus, kas mul on olemas kõik sõrmed. Kui mõni juhtub puudu olema, tuleb see andmebaasi sisestada juhuks, kui hiljem vaja isiku tuvastamiseks sõrmejälg anda nt. pöidlast, mida mõnel  ei pruugi olla. Siis täitsin nende blanketil väljad, kus küsiti nime ja aadressi, samuti silma- ja juuksevärvi. Huvitav, kui otsustan juuksevärvi muuta, kas pean minema uuesti oma eksistentsi kinnitama.

Intervjuu koosneski ainult ühe paberi täitmisest ja pildi tegemisest. Pildistamiseks pidin ära võtma oma kulmurõnga, aga kõrvarõngad, mis küll ei olnud teab mis värvilised ega suured, aga ikkagi minu küljes olevad võõrkehad, võisid jääda. Hea, et mul tätoveeringut näos pole.

Kohe pärast Department of Homeland Security kontoris käiku läksime reisile ja tagasi tulles ootas mind 2 kirja. Üks oli teade, et ma olin seal käinud ja avalduse esitanud (!). Nad ei võinud seda kohe välja printida ja mulle ulatada, vaid pidid postiljonile tööd andma. Teises kirjas oli nimekiri, mida kõike nad veel tahavad. Passi koopiat. Mul oli pass ju kontoris käies kaasas, miks nad sellest kohe koopiat ei teinud? Jälle vaja postitöötajatele tööd anda. Ma arvan, et kui ma selle tööloa kätte saan, lähen postiljoniks, neil peab küll krrdima hea elu olema.

Kulus jälle kolm nädalat ja oligi mul tööluba käes. Aega võttis, mis ta võttis, aga aega võttis.

Social security number

Edasi oli järg social security numbri (SSN) käes, see on 9 numbrist koosnev isiklik kood, mis on jagatud kolmeks sektsiooniks. Esimesed kolm numbrit näitavad geograafilist asukohta, järgmised kaks numbrit näitavad gruppi kuhu inimene kuulub (selleks on neil minu jaoks keeruline reegel) ja viimased neli on seerianumbrid. SSN numbreid on USAs välja antud 435 miljonit ja praeguste reeglite järgi antavad numbrid saavad varsti otsa. 2011 juunist võetakse kasutusele uus SSN numbrite väljaandmise moodus, üheks erinevuseks kaotatakse ära esimese kolme numbri seotus elukohaga.

SSN numbrite põhieesmärk on maksude maksmise jälgimine, nüüdseks on sellest saanud identifitseerimise vahend. Selleks, et saada ostukeskuse kliendikaarti või pangakontot küsitakse esimese asjana SSN numbrit. Seadus näeb ette, et kõike peab ka ilma saama, aga mõnes kohas tuleb siis vaeva näha. Isegi mõned korteriomanikud küsivad seda numbrit, kui soovid korterit üürida. Meie korteri omanik oli mõistev inimene.

SSN kaarti kaotamisel saab seda uuesti taotleda, mitte rohkem kui 10 korda eluaja jooksul.

Et elu ikka huvitav oleks ja ametnikele tööd jaguks, on mul võimalik taotleda veel hunnik erinevaid kaarte. Paar näidet:
San Francisco City ID Card- selle saamiseks tuleb tõestada, et elad SFis, nt paber pangast, et siin on konto avatud. Mõnes muuseumis ja restoranis peaks selle kaardiga saama allahindlusi, kehtib raamatukogu kaardina.
San Francisco Golf Resident Card- sellega saab linna hooldatud 6. golfiväljakul soodsamalt mängida. $150 pealt maksta $47 on juba päris suur kokkuhoid.

SSN numbri saamiseks tuli mul võtta tööluba ja istuda elavas järjekorras teenindavas büroos. Kuna otsest vajadust SSN numbri järele pole olnud, siis jäi mul bürosse minemine venima. Tervelt 2 kuud ei leidnud endas jõudu, et seal ära käia, aga nüüdseks on see tehtud.
Jällegi kaardi saamiseks oli vaja täita paber, see ametnikule esitada ja nädala või paar pärast saadeti kaart järjekordselt postiga koju. Avalduses küsiti ema neiupõlvenime, huvitav, mida nad sellega küll peale hakkavad.
SSN kaart on nii tähtis ja oluline asi, et sinna on suurelt peale kirjutatud "ära kanna kaarti endaga kaasas", sest kui keegi pahatahtlik inimene selle numbri teada saab, võib virtuaalselt minu elu endale võtta. Sellest hoolimata saadeti kaart koju postiga, ümbrikule oli suurelt peale kirjutatud, et ikka Social Security Administration soovib selle ümbriku minuni toimetada.

Kuulsin hiljuti lugu, kus Eestist Ameerikasse tähtsate failide saatmiseks palus ameeriklane need saata postiga, sest üle interneti polevat turvaline. Mõistuse vaheaeg!

Teadsin alguses, et SSN numbrit ei saa ilma tööloata, tegelikult oleks saanud. Nüüd on see tagantjärgi tarkus. Egas nüüd midagi üle ei jää, kui ükspäev tuleb tööle minna ja see 4 tuhat krooni tasa teenida.

Juhiluba

DMV (Department of motor vehicles- ARK meie mõistes) kodulehel on võimalik internetis lubade taotlemiseks aeg kirja panna, aga SFis on järjekorrad mitu kuud. Olen kogu aeg seda kohaleminekut edasi lükanud, 2010 aasta novembri viimasel nädalal võtsin julguse kokku ja käisin kohapeal vaatamas, kas üldse võetakse jutule. Muidugi osutus see päevale, kui neil kogu süsteem maas oli ja väljas lookles kilomeetri pikkune järjekord. Kõik ootasid imet, mina tulin koju. Paari päeva pärast proovisin uuesti. Läks paremini. Tädi vaatas passi ja küsis, kas ma olen ikka kindel, et sellise passi ja viisaga vastan lubade taotlemise tingimustele. Mul oli tunne, et tema võiks minust paremini neid asju teada. Lasi mul täita paberi isikuandmete kohta ja saatis mu ootama järgmist tädi. Järgmine tädi võttis $ 31 (368 EEK) taotlemise tasu ja saatis fotograafi juurde. Pilt tehtud, läksin neljanda inimese juurde, kus selgus, et nüüd on aeg teha kirjalik test. Kuna ma olin ainult tulnud olukorda uurima ja igasugune ettevalmistus puudus, siis eksami tegemise jätsin vahele.

Taotlus kehtib 12 kuud, selle aja jooksul pean kirjaliku testi ära tegema. Taotlen nii A- kui B-kategooria lube, selleks tuleb teha 2 testi ja sõidud. Siin on kategooriad tähtedega C sõiduauto ja M mootorratas. Tsiklisõitu soovitatakse teha tsiklikoolis. Maksab rohkem, aga saab kiiremini valmis. Koolitus koosneb 3 päevast, üks päev teooria ja test, 2 päeva sõitu.

Leidsin kodu garaažist liikluseeskirjade raamatu, siin jagatakse neid ainult DMV'des ja tasuta. Poest osta ei saa. Kehva lugu, mis.

Eelmise aasta lõpus jõudsid mu Eesti load aeguda ja kohalikke polnud veel teha viitsinud. Mul võtab igasuguste dokumentidega jändamine ikka pikalt aega, nt. Eesti juhilube tegin 11 aastat ja seetõttu olid mul SFi kolides vahtralehed. Vahtralehte ei saa pikendada varem, kui kuu aega enne aegumise tähtaega. SFis olles oleks saanud küll paberivabas ARKs avalduse sisse anda, aga Ameerikasse lube ei saadeta. Nii ma siis sõitsin üle kuu aja siin ilma lubedeta, kuni Eestis käies uued load kätte sain. Huligaan. Ehk õnnestub siinsed load ikka enne tagasikolimist ära teha. Lootma peab.

Erinevus liikluses

Paremakäereeglit siin pole, küll aga on suur osa linna ristmikest varustatud STOP märgiga neljas suunas. Reegel sellisel ristmikul on, et kes esimesena jõudis, see ka esimesena lahkub. Sel juhul on liiklus sujuv ka juhtudel, kus kõigil neljal harul on auto. Töötab suurepäraselt, Eesti võiks selle kasutusele võtta.

Siin võib punase fooritulega teha parempööret. Selline asi on lubatud ka Leedus. Jälle väga geniaalne nipp, kuidas vähendada ummikute tekkimist ristmikele. Pöörata võid muidugi ainult juhul kui on ohutu ja teisi ei takista, aga tihtilugu see päästab ristmikel mõtetult seismisest.

Teede kokkujooksmisel, nt. kiirteele suundumisel muutuvad kaks teed mingi aeg üheks ja seal on reegel, et võetakse rivvi üle ühe sõiduki. Üks sõiduk kõrvalteelt ja üks peateelt ja töötab suurepäraselt, trügimine ei anna edumaad.

Mootorrattad tuleb igal pool, kas mäe kallakul või tasasel teel, parkida risti teega, nii jätab autodele rohkem parkimise ruumi. Loogiline.

Miinuseks liikluses on linnatänavatel rea vahetamise võimatus. Keegi ei lase vahele, jõuga tuleb suruda. Kuidagi kummaline tundub, kui muudes olukordades ollakse viisakas. Parkimisel tänavale nt oodatakse alati ära, kui ukerdad autoga, ei pea sobilikku hetke ootama jääma, sest siis jääks parkimata. Liiklus lihtsalt on linnas väga tihe.

Kagu-Aasia reis, Vietnam. Viimane osa

Kaluriküla

Mui Ne kalurikülas nägime sadu värvilisi suuremaid ja väiksemaid paate, eriti huvitavad on ümmargused korvapaadid, inglise keeles "coracle".

Turismifirmadelt, kes erinevaid pakette müütavad, oleks saanud suure paadiga kala püüdma minna ja hiljem saaki pardal grillida, aga varajane ärkamine ja selle reisi organiseerimine käis üle jõu. Ju ei olnud tahe küllaldaselt suur. Korvpaat tundus küll äge, aga lauspäikese käes selles loksumine ei ahvatlenud piisavalt. Teine kord.

vaade Mui Ne kalurikülale

Eksootilistest toitudest saab siin süüa krokodilli, haid ja konnakoibi. Siiami krokodill on ohustatud liik, samas on Vietnamis palju farme, kus kasvatakse söögiks erinevaid krokodille. Meie igatahes ei proovinud neist ühtegi. Krokodillide päritolu oleks raske olnud kindlaks teha, hai on raipekala ja pidi maitsema kehva, konnad ei tundunud isuäratavad, kuigi korra olen neid kuskil proovinud.

Sinimerekarbid ja kammkarbid

Minu lemmikud on kammkarbid, neid oli seal nii suuri kui väikeseid. Täiesti uus avastus oli küpsetatud sinimerekarbid. Neid pakutakse ka SFi restoranides, aga polnud kunagi ahvatlevad tundunud. Koju jõudes küpsetasin neid ise ahjus ja soovitan musseli sõpradel proovida. Jagan gratineeritud sinimerekarpide retsepti ka teiega.

Grill kohalikega

Kõige paremad on siin kohalikud toidud ikka. Mõned päevad enne reisi lõppu käisime hotelli kõrval asuva lohesurfi koolituskeskus koolitajate, suure hulga turistide ja kohalike beach boy'dega mingis sööklas grilli tegemas. Beach boy on lohepüüdja, kes aitab nii koolitustel kui ka muudel sõitjatel rannas lohet püüda. Lohe on pikkade siinide küljes, randa tulles lastakse lohe rannaliivale kus beach boy püüab selle kinni ja surfar saab veest välja tulla.

Vaade meie hotelli lebolast lohetajatele

Koolitajad vahetuvad aasta-paari tagant, tulles erinevatest maailma paikadest kokku. Oravaid õpetas lohet lennutama poolakas, Annela koolitaja oli leedukas. Austriast pärit koolitaja on Mui Ne's elanud kolm aastat, oskab keelt ja teab, kus söömas tasub käia. Söögikoht kuhu meid viidi, oli kohalikke inimesi täis, sarnaseid putkasid on kõikjal tänava ääres, me varem nii räpastes kohtadesse polnud omapäi julenud minna. Kliendid viskasid kogu prahi ja tühjad pudelid põrandale, õhtu lõpuks korjati lauad-toolid seina äärde kokku ja kraabiti prügi põrandalt ühte hunnikusse. Ei mingit peenutsemist.

sodi käib põrandale

Söögiks oli meil kits. Väga hea marinaadiga, hästi õhukesed viilud liha, mille lauale toodud grillides beach boy'd aitasid ära grillida. 

Grillitud liha käis riisipaberi sisse koos erinevate maitsetaimede ja salatiga, see keerati rulli spring roll'iks, kõrvale käis vürtsine kaste. 

Kuskil Euroopas elanud vietnamlane, kes rääkis head inglise keelt, tellis kitse hautist, mida turistidele ei pidavat serveeritama. Selle söögi tellimiseks peab lihtsalt oskama seda küsida. Hautis sarnanes väga süldile. Sellele, millest veel sülti pole tehtud. Savipotis podises tasasel kuumusel kitse erinevad sõra ja kinsu tükid. Maitses söödav, aga ei midagi erilist. Keedetud pehme liha.

Hommikul tundsid kõik peale minu kõhus väikest keeramist, Magnus läks antibiootikumide peale. Ma olen ainus, kel on kõhutüüfuse vaktsiin tehtud, aga ka see ei päästnud mind õhtusest kõhuvalust. Niipalju siis meie kohalikust gulinaarsest eksperimendist. Ravisime kõhuhädasid ohtra gini ja 7up'iga. Jälle uus maitseavastus minu jaoks. 

Taamal söögisaal, esiplaanil köök-nõudepesuruum (ilmselt ka kellegi kodu), seljataha jääb peldik. Pole ime, et peale sellises kohas söömist keerama hakkab

Fairy River

ehk Ingli Jõgi on tegelikult rohkem oja kui jõgi, kus veerohkemal ajal ulatub vesi vaid põlvini. Esmalt jõeni jõudes oli mul plaan ots ringi keerata, sest maanteelt mägede ja koseni ei pääsenud muud moodi, kui jõesängis kõndides. Kaugelt paistis nagu oleks vesi sogane, tegelikult oli kogu põhi punane liiv, mis oli väga mõnus pehme kõndimiseks.

Fairy River

Koseni tuli jalutada tubli 20 minutit

riis kose lähistel. peaaegu küps, õngitsesin pööristest mõned terad välja

Mööda jõesängi kõndisime koseni välja, lauspäikese käes oli üsna väsitav. Terve tee piiras meid kamp lapsi, lootuses raha saada. Kõik turistid olid lastekarjaga ümbritsetud, meie juurde jäi neli last, üks tegi vahepeal minuga juttu, näitas mango puud ja riisipõldu ja osutas ilusatele vaadetele. Inglise keel oli neil muidugi kehva, aga lihtsamaid lauseid oskasid öelda. Kui kose juurde jõudsime, küsisid raha. Andsin jutukale tüdrukule, siis teised tegid kole haledad näod ja küsisid omale ka raha. Kuna nad ainult kaasas tolknesid, siis jäid teenistusest ilma. Kavalamad hakkasid ütlema "give me money, then I go to school" (anna raha, siis ma lähen kooli), ilmselt ameerika turistidega selline lunimine neil töötab.

Vietnamlaste inglise keelest on tohutult raske aru saada. Nad söövad sõnalõpud ära. Inglise keelest saadakse aru, vähemalt siin turiste täis kohas, räägitakse vähe. Räägitakse kirjapildi järgi ja sõna viimast tähte ei hääldata. Käsi jalgu appi võttes saab asjad aetud.

Majutuse eest tuli maksta sularahas. Summa oli üle miljoni dongi, selleks tuli sularahaautomaadist 6x raha välja võtta

Meie reis oli täpselt õigele ajale rihitud, mõned surfikoolitajad pidi aprilli lõpus putkad ajutilt kinni panema, sest algab vimaperiood. Mui Ne rannas on päikesepaistelised päevad edasi, aga tuul lohetamiseks pole enam soodne ja sekka tuleb vihmaseid päevi.
Mina isiklikult jäin reisiga väga rahule, kuid pole kindel, et Vietnami uuesti minna viitsin, avastamist vajavaid kohti maailmas on liiga palju. Samas on Põhja-Vietnam väga erinev meie nähtud randadest. Tai on küll koht, mida tahaks lähemalt avastada, seda aga seljakotiga pisikesi külakesi läbi käies, mitte kuurortis peesitades.

Eesti külaliste hooaeg saab homme avalöögi, kui esimese julgena tuleb meile Iivi. Läheme kahekesi nädalasele autoreisile, mis viib meid Los Angeles'is Hollywoodi staaridega kohtuma, Las Vegase mängupõrgutesse ning Santa Barbara ilusaid ja rikkaid kaema.
Püsige lainel.

Kagu-Aasia reis, Vietnam vol. 2

Ööelu

Öösel imbuvad inimesed oma hotellidest tänavatele, kus kohalikud pakuvad müügiks odavat Hiina kaupa ning nautimiseks erinevaid teenuseid. Iga teine asutus on söögikoht-restoran, iga kolmas putka müüb karastusjooke, snäkke, alkoholi. Nende vahele on tipitud massaaži pakkuvaid päevaspaasid.

Liiter Captain Morgain Spiced rummi maksab eurot, kohalik õlu 333 on 0,5 Eurot

Erinevad baarid teevad nädalavahetustel ka diskoõhtuid. Meie käisime vast-avatud Fun Key baaris diskol. Muusika oli tore, joogid olid maitsvad, aga ma pole piisavalt äge selliste kohtade jaoks. Puudus Armani ja Gucci hõng minust. Või siis olen lihtsalt vana. Oma rolli meie varajasel lahkumise mängis ka väsimus, sest ega päeva otsa päikese käes vedelemist midagi kerget pole. Söögikohad suletakse siin 22-23 paiku, ööklubide lahtioleku aegu ei tea, meie tulime 2 ajal roller-taksoga koju.

Teenused tänavalt

massažisalong

Meie Magnusega kasutasime siin ka juuksuri teenust. Mul sai elu poole kergemaks, kuigi see juuksur polnud enne minu juuste lõikust kääre käes hoidnud. Õnneks oli mul soov saada ebaühtlane lõikus, et juuksed geeliga turri ajada, sirge tuka lõikamisel oleks nad küll hätta jäänud.

Kõik teenused on siin käe-jala ulatuses. Hotelli kõrval asuvast massažiputka menüüst saab valida 20 erineva massaaži vahel, erinevate õlide ja aroomidega, ainult kätele, peale või jalgadele, ülekeha massažist on päiksepõletust alandav massaaž ilmselt siin kõige popim. Vietnami massaž on Tai ja Rootsi massaži vahepealne asi. Tai massaaž on riietega kondiväänamine, Rootsi massaaž õliga silitamine. Jalamassaži oskavad kõik eriti hästi teha. Jalamassažile lisaks tehakse peamassaži, igat teenust pakutakse lisadega. Näo- ja jalamassaaži ilmset pole mõistik koos tellida, ei usu et nad peale jalgade mudimist käsi peseks. Juuksurist sain ilmselt kuldpersega täid boonuseks. Desinfitseerimisest ei teata siin maal midagi.

Tänava merepoolsel küljel on hotellide rivi, teisel pool poed ja restoranid

Pesumaja

Hotellist üle tee on pesumaja. Kilo musta pesu saab puhtaks € 0.66. Kõiki teenuseid pakuvad nö. pereärid. Need asutused on ühtlasi ka kellegi kodud. Pesumaja asus kellegi kodu elutoas, pesemine käis küll silma alt eemal, aga puhas pesu vedeles lihtsalt kottidega elutoa põrandal. Restorani tualetid on tihtilugu hoovis, kus on näha magamisasemed. Elatakse sealsamas. Matid põrandal, paljudes kohtades ka võrkkiiged. Elu ja töö kulgeb külg külje kõrval ja sellest tingituna pole vietnamlastel privaatsusest aimugi. Hotellides koristamise ajal koputab tädi korra uksele ja trügib kohe tuppa. Hea, et koputabki.

Lohesurf ja purjelaud

Nagu varem mainitud meie Magnusega lohet lennutama ei läinud. Orav, Annela ja Margus võtsid algkoolituse. Kaks päeva said $ 200 eest lohet lennutada, nii rannaliival kui ka vees, lauaga sõita ei saanud keegi. Keeruline on. Rand on lohetamisega tegelenud paar aastat ja tema harjutab lohega peale õhulendude, ka keerulisemaid trikke teha.

Meie Magnusega võtsime purjelaua algkoolitust, 3 tundi kokku, mis jagati 2 päeva peale. Esimesel päeval 1.5 tundi algusega kell 8 hommikul ja teine päev sama kaua algusega kell 10 hommikul. Hilisemalt oli tuul tugevam. Mina olen lapsena Vigriga sõitnud ja paar korda elus veel mõne laua peale saanud, aga teooriast ei teadnud ma midagi. Ma oskasin vaid Peipsi peal Venemaa poole minna, tagasitulekuks keerasin end kalavõrkudesse ja ootasin, kuni keegi mu kadumist märgates mulle järgi tuli. Nüüd koolitaja seletas asjad lahti ka, et mis mille jaoks on ja kuidas oma liikumise suunda muuta. Laud kahjuks oli mingi laudauks ja minu jaoks liiga suur, väiksematel laudadel aga pole keskmist kiilu. Sain selgeks vastutuult sõitmise. Tahab muidugi veel kõvasti harjutamist, aga vähemalt nüüd tean, mida tegema peab sõidusuuna muutmiseks.

Siin oli kuu jagu tagasi tugevad lained paljudes kohtades piirded ära lõhkunud, nii ka purjelaua laenutusel pole vetteminekuks enam kohta. Koolitust tehti kaluriküla lähistel, kus on vähem laineid ja parem vetteminek. Profid saavad laenutuse kohas tugeva lainega hakkama, mina sealsete kivide vahelt tugeva lainega vette ei saaks.

Igav liiv ja tühi väli...

Meie asukoht on Mui Ne küla ja Phan Thiet linna vahel, hotellide rida on mõni km nende kahe punkti vahel. Mui Ne on kaluriküla, seal käisime jalutamas/pilti tegemas peale liivadüünides möllamist.

Düünid on nagu liivamäed ikka, ainult selle vahega, et seal poisid-tüdrukud pakuvad turistidele liu laskmiseks aluseid rentimiseks. Nii pealetükkivaid inimesi olin varem näinud vaid Egiptuses. Puuvilju müütavad tädid on ka omamoodi pealetükkivad, peale seda kui oled loobunud arbuusist ja mangost ja banaanidest, pakub ta sulle ikka igaks juhuks ka ananassi müügiks. Nad ei lepi sugugi eitusega, vaid pakuvad niikaua kaupa, kui midagi neilt lõpuks võtad. Düünirahvas on ilmselt turistide poolt ära rikutud, eks seal ole easy money. Lapsed rippusid sul küljes ja sakutasid riietest ja neil oli parem inglise keele oskus, kui ma mujal olen kohanud. 

Saabudes jooksid lapsed meile kallale nagu raisakotkad

Mina laenutasin plastikust laua liu laskmiseks $1 eest, peale kahest mäest alla tulekut hakkas poiss küsima raha juurde, sest väidetavalt oli antud raha ainut laua laenutus, aga kuna ta näitas ka liu laskmise kohta, siis see maksis lisaks. Andsime talle 10000 VND juurde ja kohe hakkasid teised lapsed teistelt raha juurde nõutama, sest üks neist oli saanud. Vaatasime, et ruttu sealt minekut saaks teha.

Düünide tipust avanesid väga ilusad vaated ookeanile ja mäed ise olid ka toredad, nagu kõrb, mitte et ma kõrbes kunagi käinud oleks.

Kohalik transport

Transport on siin samasugune, kui Bangkokis, hääletada võib igat liikuvat sõidukit. Enamasti ei peagi kedagi hääletama, tullakse ise rollerisõitu pakkuma. Lisaks pakutakse korralike mikrobussidega taksosõidu teenust ja iga nurga peal on rolleri rent. $ 8 eest saab külamehe käest terveks päevaks rolleri rentida, pabereid täita vaja pole, dokumente näidatama ei pea. Mine ja sõida, kui rollerit tagasi ei too, ei juhtu ilmselt ka midagi. Väga usaldav rahvas.

Rollereid kasutatakse kõige vajaliku transportimiseks

Me oleme siin jeepidega düünides käinud, rolleri päral ööklubist koju sõitnud ja pisikese taksoga 7-kesi ühes autos olnud.
Takso on siin suhtleliseks kallis, 6 km sõitu maksis 100 000 VND (€ 3.32), see on üsna sama hind, mis Tartu kesklinnast Karlovasse sõit. Kui see aga kuue vahel ära jagada, saab hinnaks mitte-midagi. Eestis ei ole lubatud viiekesi auto tagumisel istmel olla, siin on kõik lubatud, taksojuht muretses ainult oma auto amortide pärast, auto vaeseke oli ülekoormatud raskete eurooplaste poolt.

Rolleritel sõidetakse perekonniti, 2 last ja 2 täiskasvanut. Me Oravaga mahtusime endid korra ühe rolleri peale. Vaene roller ägises meie suurte kerede all, aga pärale saime. 

Kagu-Aasia reis, Vietnam vol. 1

Kė Gá küla

Külakene asub lohesurfajate mekast, Mui Ne'st, 40 km lõunas, aga ookean on seal sama hea, kui sihtkohas. Vietnami idarannikule tekkisid Resortid 10-15 aastat tagasi. Meie esimene peatuspaik Vietnamis- Peaceful Resort, oli Bangkoki tohuvapohust tulles kõrvulukustavalt vaikne. Oravale panime muusikat taustaks mängima, muidu oleks vaikuses kurdiks jäänud. Hotell koosnes pisikestest 4 toaga majadest, kõik saime toad vaatega ookeanile. Hommikul uksest välja astudes oli vaateks postkaart ookeanile. Olime sinna hotelli võtnud öömaja kaheks ööks, see oli täpselt piisav, et nende menüüst kõik toidud ära proovida.

Peaceful Resort

Hotell pakkus küll kohalike kaluritega kalaretke, kus oleks saanud süüa homaari ja autoreisi nende küla majakani, aga me nautisime vaid nende basseini, pääsu ookeanisse ja massaži. 30 minutit jalamassaži oli hinna sees.

Autotee Saigonist Mui Ne randa

Mui Ne rand

Kui kohta kirjeldada ühe sõnaga, siis see oleks paradiisirand. Kena kohakene, palmid ja värgid, ega muidu siia ei tuldaks. Samuti on neil vedanud kliimaga, 50 km põhjapoole on 6 kuud vihmaperioodi, siin see puudub. Aasta keskmine temperatuur on üle 25 kraadi C, vesi on soe, lõuna ajal paistab päike seniidis. Kuna see koht on turistide poolt hästi vastu võetud, siis on siin võrreldes meie esimese külakesega kordi kallim. See on koha ilu ja teenuste kättesaadavuse-mugavuse vääriline. Meie reisi eesmärk oli päike, valge liiv, palmid ja soe merevesi- kõik komponendid on siin olemas. Boonuseks veel tugev ja ühtlane tuul neile, kes surfata armastavad. Minu jaoks on plussiks ka värksed mereannid.

Kagu-Vietnami rannad on oma soodsate tuulte tõttu lohesurfijate paradiis. Siin näeb ikka massiliselt surfareid, ka purjesurf on populaarne. Kõik putka rannas pakuvad ka koolitust ja/või varustuse renti. Eestis ei tehta surfikoolitust ranna lähedal, kus on päevitajad, sest see on üsna ohtlik. Siin sellest ei hoolita. Ükspäev lasi keegi algaja oma lohe meie lamamistoolide kõrvale, Rand oleks napilt oma peast ilma jäänud.
Seltskonnast ainult Rand lohetaja, täna võtsid kõik teised peale meie kahe koolituse. Siin saab koolituse odavamalt, kui Eestis ja soojas vees on seda mugavam teha. Minul on plaan purjelauaga sõita, ei jaksaks lohe näol uut hobi oma ellu tekitada. Siiani pole aga jaksu laudama minna olnud, ehk ikka korra käin ära. Mõni päev meil siin veel olla.

Toidud

Pilukil silmad seostuvad tavaliselt riisi ja pulkadega, mina olen palju täheldanudnuudleid. Nee oga on riisist. Nii et riis on siin üsna popp söök. Nuudleid sõime esimest korda teel lennujaamast hotelli. Bussijuht oli rõõmus sell, sai inglise keelest mõned sõnad aru. Reis lennujaamast hotelli on 200 km pikk, aga teeolude tõttu sõidab seda ligi 5 tundi. Jalasirutuspeatuse tegime rahvast täis buffetis, täiesti peldikus. WC oli neil auk põrandas, kuhu koprikuga vett peale valasid.  Mina ja Rand olime ainsad julged, kes kohalikku toitu maitsesid. Sõime riisinuudleid loomalihaga, mida kutsutakse siin Pho Bo, sama roog kanaga on Pho Ga. Eraldi taldrikul serveeritakse salat-maitsetaimed. Seal oli nii lehtsalat, kui Tai basiilik ja veel mingid tundmatud malts. Tai basiilik on hästi intensiivse maitsega, natukene piparmünti meenutav. 

Riisinuudlid juurikatega

Toidud on üldjuhul magedad, nuudliroale pannakse peale erinevaid rohelisi maitsetaimi ja mingit pulbrit, toitudel on väga spetsiifiline maitse, mis on maitsekas aga ikkagi mage. Mulle väga meeldib. Samas ma söön praemuna ilma soolata, mis näitab minu väärastunud maitsemeelt, kõigile ei pruugi see mokka mööda olla.

Supi moodi roog kreveti ja okraga

Eile käisime esimest korda proovimas lobsterit (homaar), valisime omale sobivad elukad välja, need lükati grillile ja küpsed loomad toodi lauale. Võtsime ka prawne (hiidkrevetid). Bangkoki Hiinalinnas nägin esimest korda elusat hiidkrevetti, ujusid akvaariumis. Siin näeb igal pool akvaariumis ujuvaid-ulpivaid mereande. Grillitud homaar oli hea, aga edaspidi grillituna mereande ei söö, suits annab neile mõrkja maitse, keedetuna ja ahjus küpsetatuna jääb rohkem kala maitset. Sellegi poolest sai € 13 eest inimene tugeva ja maitsva kõhutäie.

Värsked mereannid, mis sealsamas tänavaköögis ära küpsetatakse

Grillitud homaar küüslauguga

Hot pot ehk Hiina fondüü on söök, mida serveeritakse podisevas keraamilises potis. Leeme sees podisevad maitsetaimed, kuhu lisatakse värske liha, pelmeenid või mereannid. Lisandid tuuakse eraldi taldrikul ja klient ise lisab neid vastavalt soovile. Toidu hind on sama, mis muudel roogadele, selle vahega, et hot potist saab söönuks 4 inimest. 

Supimoodi söökides kasutatakse erinevaid idusid, mis mulle väga meeldivad. Juurikatega on siin üldiselt kõik kombes. 

Supid. Olen saanud siin väga häid juurikapüreesid. Spargli ja spinati ja porganid püreesuppe. Kohalikud supid ei meeldi. Nt krabisupp on limajas ollus krabitükkidega. Tehtud tärklisega. Püreesupid on harjumuspärasemad ja maitsekamad olnud.

Kohv. Alguses tundus, et siin pakutav kohv on lahustuv, aga ühes söögikohas saime kohvitassid koos pealmise topsikuga, kus oli kohvipuru. Kohv on hästi tumedalt röstitud aga maitselt lahja. Selles söögikohas mina tellisin kohvi piimaga. Kui topsiku koos kohvipuruga tassilt ära võtsin, oli mul must kohv. Küsisin, kuhu mu tellitud piima sai. Onu võttis selle peale lusika ja õngitses mu kohvitassis, kohvi serviiti seal kondenspiimaga, mis oli kohvi all. Võib ka nii.

Kohv. Tassi põhjas on kondenspiim, lahjendamiseks toodi kannuga kuum vesi 

Korra proovisime liha- Austraalia steiki, sest Magnusel hakkas kalast kõrini saama, üsna kohutav liha oli. Siin tuleb ikka mereandidele rõhuda. Mina olen seltskonnast vist ainus, kellel sobib kala süüa 6 päeval nädalas ja korra nädalas võiks olla lihapäev, teistel on see vastupidi. Juustupasta ja kanakarri hakkab popiks söögiks saama seltskonnas.

Puuviljad

Punane on pitaya ehk draakonipuu vili. Pilt on tehtud Bangkokis

Pitaya kasvab kaktuselehtede tippudes

Hotelli territooriumil käivad pisikesed tädid rannatoolis lebajate vahel puuvilju müütamas. Korvid on neil pilgeni puuvilju täis, mis ei ole sugugi kerge kandam õlal vedamiseks. Ükspäev tellisime kamba peale 4 arbuusi, meil oli tegu nende liigutamisega, tädi korvid olid aga ka muud kraami lisaks pilgeni täis. Sitked ja pisikesed inimesed on siin. 

Internet

Kõikjal, kus siiani käinud oleme levib traadita internet piisavas koguses. San Franciscos ei laia kuskil nii head vaba wifi levikut. Ühendus küll kõigub pidevalt, aga üldjuhul on ikkagi olemas. Kirju saab lugeda ja blogi postitada.

Facebook on siin kinni keeratud, kuigi on meetodeid, kuidas ka sellest piirangust üle saab. Pean enda üllatuseks tõdema, et elu ilma Facebookita on võimalik. Skype töötab see-eest hästi, seda nad meie õnneks Skype iseärasuste tõttu kinni keerata ei saa.