kõik on teisiti kui kodus

Eks SF ole ju praegu mu kodu, tundub, et jääb selleks veel vähemalt kuni 2012. sügiseni, aga Eesti on ikka see päris kodu. Samamoodi "päris" eestlane olin ma siinsel Eesti Suusaklubi 50. aastapäeva kokkutulekul. 10-15 aastat Usas elanud eestlane räägib eesti keelt aktsendiga ja väikeste vigadega. Kokkutulekust, eestlastest Kalifornias ja suusatamisest China Peak sektsioonist, mis tekib varsti.

Ei saanudki aru, kas "Teretulnud" oli kirjutatud naljaga pooleks või hoopis keeleline vääratus

Oskan erinevustest Eestiga rääkida ainult San Francisco taustal, "õiget" Ameerikat ma veel näinud pole, sest Kalifornia pidi väga erinev olema võrreldes kõigi teiste osariikidega.

Räpasus ja viisakus

Peale selle, et siin on jahedad suved ja elu kallim, on siin ka mõndagi toredat. Esimene erinevus hakkas silma veebruari alguses Eestis käies. Saabudes Helsinki ja Tallinna lennujaamadesse oli kõik nikkel ja klaas harjumatult särav. Lennujaama kohvikus olid toolid, lauad, põrandad läikima küüritud, kõik nägi klants välja. Ega selles midagi halba või valet polegi, aga see tundub kuidagi tühi töö ja vaimu närimine. Isegi minu jaoks, kellele on ilu kõige olulisem, ka mu mootorrattas sai välimuse järgi ostetud. Välimus on oluline aga mitte nii oluline, et sinna oma elu matta.

Tallinnas hotelli vastuvõtu neiukene oli lahke ja viisakas, aga seda seetõttu, et oleme seal hotellis mitu korda varem peatunud ja ta oli meiega rohkem avatud, kui võõraste klientidega. Ameeriklaste "keep smiling" on paljude poolt ära põlatud, aga teate, see on ikka mitu korda toredam, kui tõre ja tige mühatamine. Teeninduse hea kvaliteet on siinmail palju olulisem, kui tegevuste kiire täitmine. Toidupoes kassapidaja jutustab sinuga, lööb kaupu läbi, jutustab jälle ja lõpuks pakib su ostud kotti. Seejuures rääkimiseks peavad nad muud tegevused pooleli jätma, multitaskinguga siinsed inimesed hakkama ei saada. Ikka üks asi korraga.

Algul ma arvasin, et siinne viisakus tuleneb hirmust. Hirmust, ilma jääda jootrahast, kaotada töökoht. See võibki vabalt nii olla, aga mõnel poel on parklas autode paigutamiseks eraldi töötaja. Siin on iga liigutuse tegmiseks oma töötaja.
Aga autoparkla töötajad meeldivad mulle väga. Kärumees on alati kohal, kui ma olen oma ostud autosse tõstnud ja pakub abi ostukäru ise ära viia. Ta ei saa parkijatelt jootraha, see on ilmselt ta töökohustus aga ta teeb seda rõõmsa meelega. Minul on toredam päev kui ta naeratades soovib head päeva ja loodetavasti on ka temal parem päev, kui ma olen selle eest tänulik.

Eks selles ole süüdi hulga tegureid miks eestlane on loomult kinnine ja mühakas, ega ma isegi ei viitsi kogu aeg viisakalt naeratada. Kui olen väsinud siis tigetsen, kui midagi ei meeldi, siis nii ka lasen välja paista.

Restoranides

SFis on väljas söömine väga tavapärane, tavalisematesse kohtadesse saab koha sisse jalutades, natukene parematesse tuleb alati laud ette broneerida. Rahvast, kes väljas söömas käib on lihtsalt nii palju.
Ettekandjad saavad vist enamasti (ma pole seda uurinud. veel) töötasu ainult neile jäetud jootrahast, nii et nende nahast välja pugemine klientide ees on natukene õigustatud. Kuid samas on siin kirjutamata reegel, et jootraha jäetakse alati 15-20%, seega nad saavad selle raha niikuinii, kas on ekstra viisakad või natukene vähem viisakad.
Ettekandjal on alati kliendiga silmside, isegi kui neil on jaotus omavahel, kes millist lauda teenindab, siis  abi pakub lähemal olev teenidaja. Eestis ignoreeritakse teise teenindaja kliente.
Sellist, ütleme ausalt, sitta teenindust, nagu Tartus ühes kesklinna kohvikus, pole küll kuskil näinud. Tütarlaps oli  kohvikus olemisega, nagu oleks sinna ära eksinud. Sillu ütles selle kohta hästi "nagu kooli ajal toidutoimkonda saadetud, ei tea kus miski asub". Teenindajad Eestis on enamasti koolilapsed, noored, kes töötavad kooli kõrvalt. Huvitav, kas toitlustusasutused, kes neid palkavad ei koolita töötajaid seetõttu, et pole nõudlust? Eestlasel polegi rohkemat vaja. Või ei teata, mida tahata? Mina nüüd tean, aga ilmselt pean tagasitulles sita teenindusega leppima või ikka oma restorani avama. Eestis vähemasti jäetakse jootraha teeninduse kvaliteedi järg, kui ikka ei meeldi, siis jääb jootraha ära.

Toiduportsud on hiiglaslikud, see muidugi pole uudis. Pearooga kutsutakse entrée, mis Euroopas tähendab eelrooga. Segadus sellega tekkis ajal kui portsud olid juba eriti suureks muutunud ja entrée tähistas natukene väiksemat pearooga. Nüüd on portsud jälle hiiglaslikud aga sõna entrée ikka kasutusel.

Kui tellida mitu käiku, siis noad-kahvlid jäetakse lauale järgmise roa söömiseks, Eestis pole ma kuskil sellist asja näinud. Varasemalt juhtus tihti, et saatsin noad-kahvlid ära, nüüd tean, et need tuleb omale hoida. Mul pole selle vastu vähimatki. Öko. Vähem pesemist.

Tabalukud

Eestis olles nägin veiniriiuleid kahes kohas, ühes Tartu kohvikus ja Tallinnas hotellis. Mõlemal olid tbalukud ees. Kurb. Sest eestlane vinnab kohe kõik ära, mis ripakil. Siin on toidupoodides kaubad õues, järelvalveta. Eks siin ole ka inimesi, kes vahel õuna või paar pihta panevad, aga see pole poele ilmselt suur kaotus. Eestis vinnatakse ilmselt riiulid tühjaks.

Kanged alkohoolsed joogid. Kokteile tehes paljudes kohtades ei kasutata mõõtetopsikut, mõned seda siiski teevad, kuigi vajadus täiesti puudub, sest jääd täis klaas kallatakse alkoholi ääretasa täis ja siis sorts kokakoolat või mahla peale. Kui mahub. Millegagi ei koonerdata, veini ei mõõda keegi topsikuga, teenindaja on enda jaoks selgeks teinud koguse, mis klaasi käib. Samuti käib õlu klaasi ääreni. Ma olen Eestis nõus mõned eurosendid rohkem õlle eest maksma, kui lõpetataks ära õllega koonerdamine.

tsiklid pargitakse tänavaga risti

Jalgrattur on linnatänavatel kunn. Jalgratturitele pole igal pool oma teelõiku, vaid on keset autoteed märgid, mis käsevad autodel ja rattutirel teed jagada. Jalgratturil on alati õigus, või on nad ülbed. Igastahes tundub rattasõit suhteliselt turvaline. Jalgrattur on õhtupimeduses alati vilkuvate valgustitega märgistatud, helkuritest ei teata siinmail midagi. Nüüd, kui suveaega läksime, läheb pimedaks peale 19, varem oli 19 juba kottpime. Mõned tänavad on kehvasti valgustatud ja jalakäijaid on halb märgata. Vihmaga on eriti hull jalakäijat sebra peal märgata. Ju neil pole inimesed siin loetud, et helkurist midagi kuulnud pole.

Bussi-, trollipeatused on ristmikul, nagu keset ristmikku. Mõned tänavad on kitsamad ja see tekitab bussi/trolli taha pika autode joru. Aga mööda ka keegi ei sõida. Suurtematel teede ristumistel on märgistatud ala, pisematel peatub ainult käega viibates. 

Kinnisvara hinnad on üüratud. Me maksame siin üüri 6x rohkem, kui Tartu korteri eest saame. Hindu mõjutavad siin ka koolid, Stanfordi ülikooli lähistel on parimad koolid ja seal on elu veel kallim, kui San Franciscos.

Liiklus on tihe. Kogu aeg. Keskööl on 14 realine kiirtee tihedalt autosid täis. Mõlemas suunas 7 rida ja mõlemas suunas tihedalt autosid täis. Sõidetakse üksinda. Nii ka Magnus. Mina võitlen prügimägede vastu ja vähem tarbimise eest, see nagu nulliks selle kõik ära. Samas rongiga saab tööle 3 tunniga, igapäevaselt ei kannataks seda jällegi tervis välja. Ilmselt mingi aeg tuleb linnast ära kolida.

Retro

Kino "Castro" meie tänaval, kinotabloodel vahetatakse tähti käsitsi

Kõik on hästi kulunud ja vanaaegne, midagi ei parandata/uuendata enne, kui vana on täiesti ribadeks. Mööbel, riided, autod jne. on tarbeesemed, mitte kollektsioneerimiseks.

Hinnad siltidel on ilma maksudeta, nii et kui ostad restoranis burgeri $15 eest, siis sinna lisandub müügimaks ja kohustuslik jootraha. See teeb burgeri maksumuseks $19. Müügimaks on osariigiti erinev, mõnes seda polegi.
Paagitäis kütust maksab $60 ringis (€42.38), Eestis viimati tankides oli sealne paagitäis $25 kallim.

Mune müüakse tosina kaupa, mitte 10 kaupa ja saada pole mitte ainult karbimune, vaid ka lahtiklopituna tetrapakis. Valmis omlett pannile valamiseks. Ilmselt on pakil ka instruktsioon kuidas omletti mikrolaineahjus teha, sest söögitegemine tähendab siis suures osas söögi mikoruunis soojendamist. Ka Kaalujälgijate grupis räägitakse peamiselt vähe kaloreid sisaldavatest pakitoitudest. Meie pole veel nii amerikaniseerunud ja teen ise frikadelle supi sisse ja keedan pastat veega potis.

Piim säilib 2 nädalat ja putru keetes põhja ei hakka. Ka meie mõistes tavaline 2% piim, ei tea, mis kõik sealt piima seest välja on nopitud.

E-teenused

Kui siinsetele räägin, et Eestis saab parkimise eest, bussis pileti või kohvikus võileiva eest mobiiliga maksta, kukuvad jahmunult kummuli. Siin tähendab internetipangandus seda, et ma volitan oma panka saatma minu eest paberil tšekki mõnele teenusepakkujale. Ja selle teenuse eest maksan pangale $25 ( € 17.66). Naeruväärne. Nii me käimegi ise korra kuus korteri üüri pangas maksmas, võtan meie panga pabertšeki ja viin korteriomaniku panka.