I'm an alien, I'm a legal alien

Tööluba

Minusugused on siin riigis alien staatuses (välismaalane). Selle peale tuleb meelde Stingi lugu Englishman in New York. Kui tahta tunda end "päris" inimesena, tuleb läbi jahvatada hunnik pabereid. Alustuseks tööloa taotlus, mis oli üllatavalt valutu protsess. Online taotluse esitamisel paluti küll valmis panna erinevad dokumendid ja printer, aga printerit tegelikult vaja ei läinudki. Täitsin ära kõik nõutud väljad, maksin üle 4 tuhande EEK ja jäin ootama oma saatust. Postiga saadeti intervjuu aeg, seda tuli 3 nädalat oodata. Intervjuu aeg oli hommikul kell 8. Loomulikult jäin hiljaks, sest kes normaalsetest inimestest nii vara ärgata suudab. Siin on igas asutuses (tulirelvaga!) turvamees/naine uksel, kes sind viisakalt tervitab ja juhendab, kuhu ootejärjekorda minema peab. Ma torman alati kui peata kana numbriautomaatidest mööda või siis otsin sisetunde järgi, kuhu järekorda minema peab. Mulle see juhatamine meeldib. Must turske mees kontrollis uksel mulle saadetud paberit koos passiga, küsis näidata mõlemat kätt. Sel viisil veendus, kas mul on olemas kõik sõrmed. Kui mõni juhtub puudu olema, tuleb see andmebaasi sisestada juhuks, kui hiljem vaja isiku tuvastamiseks sõrmejälg anda nt. pöidlast, mida mõnel  ei pruugi olla. Siis täitsin nende blanketil väljad, kus küsiti nime ja aadressi, samuti silma- ja juuksevärvi. Huvitav, kui otsustan juuksevärvi muuta, kas pean minema uuesti oma eksistentsi kinnitama.

Intervjuu koosneski ainult ühe paberi täitmisest ja pildi tegemisest. Pildistamiseks pidin ära võtma oma kulmurõnga, aga kõrvarõngad, mis küll ei olnud teab mis värvilised ega suured, aga ikkagi minu küljes olevad võõrkehad, võisid jääda. Hea, et mul tätoveeringut näos pole.

Kohe pärast Department of Homeland Security kontoris käiku läksime reisile ja tagasi tulles ootas mind 2 kirja. Üks oli teade, et ma olin seal käinud ja avalduse esitanud (!). Nad ei võinud seda kohe välja printida ja mulle ulatada, vaid pidid postiljonile tööd andma. Teises kirjas oli nimekiri, mida kõike nad veel tahavad. Passi koopiat. Mul oli pass ju kontoris käies kaasas, miks nad sellest kohe koopiat ei teinud? Jälle vaja postitöötajatele tööd anda. Ma arvan, et kui ma selle tööloa kätte saan, lähen postiljoniks, neil peab küll krrdima hea elu olema.

Kulus jälle kolm nädalat ja oligi mul tööluba käes. Aega võttis, mis ta võttis, aga aega võttis.

Social security number

Edasi oli järg social security numbri (SSN) käes, see on 9 numbrist koosnev isiklik kood, mis on jagatud kolmeks sektsiooniks. Esimesed kolm numbrit näitavad geograafilist asukohta, järgmised kaks numbrit näitavad gruppi kuhu inimene kuulub (selleks on neil minu jaoks keeruline reegel) ja viimased neli on seerianumbrid. SSN numbreid on USAs välja antud 435 miljonit ja praeguste reeglite järgi antavad numbrid saavad varsti otsa. 2011 juunist võetakse kasutusele uus SSN numbrite väljaandmise moodus, üheks erinevuseks kaotatakse ära esimese kolme numbri seotus elukohaga.

SSN numbrite põhieesmärk on maksude maksmise jälgimine, nüüdseks on sellest saanud identifitseerimise vahend. Selleks, et saada ostukeskuse kliendikaarti või pangakontot küsitakse esimese asjana SSN numbrit. Seadus näeb ette, et kõike peab ka ilma saama, aga mõnes kohas tuleb siis vaeva näha. Isegi mõned korteriomanikud küsivad seda numbrit, kui soovid korterit üürida. Meie korteri omanik oli mõistev inimene.

SSN kaarti kaotamisel saab seda uuesti taotleda, mitte rohkem kui 10 korda eluaja jooksul.

Et elu ikka huvitav oleks ja ametnikele tööd jaguks, on mul võimalik taotleda veel hunnik erinevaid kaarte. Paar näidet:
San Francisco City ID Card- selle saamiseks tuleb tõestada, et elad SFis, nt paber pangast, et siin on konto avatud. Mõnes muuseumis ja restoranis peaks selle kaardiga saama allahindlusi, kehtib raamatukogu kaardina.
San Francisco Golf Resident Card- sellega saab linna hooldatud 6. golfiväljakul soodsamalt mängida. $150 pealt maksta $47 on juba päris suur kokkuhoid.

SSN numbri saamiseks tuli mul võtta tööluba ja istuda elavas järjekorras teenindavas büroos. Kuna otsest vajadust SSN numbri järele pole olnud, siis jäi mul bürosse minemine venima. Tervelt 2 kuud ei leidnud endas jõudu, et seal ära käia, aga nüüdseks on see tehtud.
Jällegi kaardi saamiseks oli vaja täita paber, see ametnikule esitada ja nädala või paar pärast saadeti kaart järjekordselt postiga koju. Avalduses küsiti ema neiupõlvenime, huvitav, mida nad sellega küll peale hakkavad.
SSN kaart on nii tähtis ja oluline asi, et sinna on suurelt peale kirjutatud "ära kanna kaarti endaga kaasas", sest kui keegi pahatahtlik inimene selle numbri teada saab, võib virtuaalselt minu elu endale võtta. Sellest hoolimata saadeti kaart koju postiga, ümbrikule oli suurelt peale kirjutatud, et ikka Social Security Administration soovib selle ümbriku minuni toimetada.

Kuulsin hiljuti lugu, kus Eestist Ameerikasse tähtsate failide saatmiseks palus ameeriklane need saata postiga, sest üle interneti polevat turvaline. Mõistuse vaheaeg!

Teadsin alguses, et SSN numbrit ei saa ilma tööloata, tegelikult oleks saanud. Nüüd on see tagantjärgi tarkus. Egas nüüd midagi üle ei jää, kui ükspäev tuleb tööle minna ja see 4 tuhat krooni tasa teenida.

Juhiluba

DMV (Department of motor vehicles- ARK meie mõistes) kodulehel on võimalik internetis lubade taotlemiseks aeg kirja panna, aga SFis on järjekorrad mitu kuud. Olen kogu aeg seda kohaleminekut edasi lükanud, 2010 aasta novembri viimasel nädalal võtsin julguse kokku ja käisin kohapeal vaatamas, kas üldse võetakse jutule. Muidugi osutus see päevale, kui neil kogu süsteem maas oli ja väljas lookles kilomeetri pikkune järjekord. Kõik ootasid imet, mina tulin koju. Paari päeva pärast proovisin uuesti. Läks paremini. Tädi vaatas passi ja küsis, kas ma olen ikka kindel, et sellise passi ja viisaga vastan lubade taotlemise tingimustele. Mul oli tunne, et tema võiks minust paremini neid asju teada. Lasi mul täita paberi isikuandmete kohta ja saatis mu ootama järgmist tädi. Järgmine tädi võttis $ 31 (368 EEK) taotlemise tasu ja saatis fotograafi juurde. Pilt tehtud, läksin neljanda inimese juurde, kus selgus, et nüüd on aeg teha kirjalik test. Kuna ma olin ainult tulnud olukorda uurima ja igasugune ettevalmistus puudus, siis eksami tegemise jätsin vahele.

Taotlus kehtib 12 kuud, selle aja jooksul pean kirjaliku testi ära tegema. Taotlen nii A- kui B-kategooria lube, selleks tuleb teha 2 testi ja sõidud. Siin on kategooriad tähtedega C sõiduauto ja M mootorratas. Tsiklisõitu soovitatakse teha tsiklikoolis. Maksab rohkem, aga saab kiiremini valmis. Koolitus koosneb 3 päevast, üks päev teooria ja test, 2 päeva sõitu.

Leidsin kodu garaažist liikluseeskirjade raamatu, siin jagatakse neid ainult DMV'des ja tasuta. Poest osta ei saa. Kehva lugu, mis.

Eelmise aasta lõpus jõudsid mu Eesti load aeguda ja kohalikke polnud veel teha viitsinud. Mul võtab igasuguste dokumentidega jändamine ikka pikalt aega, nt. Eesti juhilube tegin 11 aastat ja seetõttu olid mul SFi kolides vahtralehed. Vahtralehte ei saa pikendada varem, kui kuu aega enne aegumise tähtaega. SFis olles oleks saanud küll paberivabas ARKs avalduse sisse anda, aga Ameerikasse lube ei saadeta. Nii ma siis sõitsin üle kuu aja siin ilma lubedeta, kuni Eestis käies uued load kätte sain. Huligaan. Ehk õnnestub siinsed load ikka enne tagasikolimist ära teha. Lootma peab.

Erinevus liikluses

Paremakäereeglit siin pole, küll aga on suur osa linna ristmikest varustatud STOP märgiga neljas suunas. Reegel sellisel ristmikul on, et kes esimesena jõudis, see ka esimesena lahkub. Sel juhul on liiklus sujuv ka juhtudel, kus kõigil neljal harul on auto. Töötab suurepäraselt, Eesti võiks selle kasutusele võtta.

Siin võib punase fooritulega teha parempööret. Selline asi on lubatud ka Leedus. Jälle väga geniaalne nipp, kuidas vähendada ummikute tekkimist ristmikele. Pöörata võid muidugi ainult juhul kui on ohutu ja teisi ei takista, aga tihtilugu see päästab ristmikel mõtetult seismisest.

Teede kokkujooksmisel, nt. kiirteele suundumisel muutuvad kaks teed mingi aeg üheks ja seal on reegel, et võetakse rivvi üle ühe sõiduki. Üks sõiduk kõrvalteelt ja üks peateelt ja töötab suurepäraselt, trügimine ei anna edumaad.

Mootorrattad tuleb igal pool, kas mäe kallakul või tasasel teel, parkida risti teega, nii jätab autodele rohkem parkimise ruumi. Loogiline.

Miinuseks liikluses on linnatänavatel rea vahetamise võimatus. Keegi ei lase vahele, jõuga tuleb suruda. Kuidagi kummaline tundub, kui muudes olukordades ollakse viisakas. Parkimisel tänavale nt oodatakse alati ära, kui ukerdad autoga, ei pea sobilikku hetke ootama jääma, sest siis jääks parkimata. Liiklus lihtsalt on linnas väga tihe.

Ostukeskused, gps ja mina ei sobi kokku

Tarkuseteri Monicalt

Käisin eile Magnuse töökaaslase naisel külas, nemad on siinmail elanud juba ligi aasta ja tarkust täis. Monica tegi kokkuvõtteid ostukeskustest, et kus mida müüakse ja internetist ostlemise võludest. Samuti tavadest ja kommetest. Eestlase jaoks on harjumatu kõigile ja kogu aeg jootraha jätta (siinse kõrge teenindustaseme järgi Eestis ei peaks üldse jätma). Siin aga on imelik jootraha mitte jätta. Sa oled neile juba teenuse eest maksnud, ja mitte vähe, aga tip tuleb jätta lisaks, muidu koristaja jätab järgmine kord midagi tegemata. Sain ka must-go kohtade nimekirja, järgmine nädalavahetus plaanis minna Yosemite National Parki. See tuleb enne novembrit ära teha, sest osad maanteed mägedes suletakse lume tõttu.
Täna aga läheme eestlaste kambaga Monica Oti poole grillima.

Stanfordi Ülikool Palo Altos

Käisime Monicaga Stanfordi ülikoolilinnakus jalutamas ja piknikku pidamas. Linnak ise on tohutult suur, kõik on väga uhke ja ilus. Kogu linnaku suurust saab vaadata siit. Meie käisime vaid sisehoovis, Hoover Towerisse lähen mõni teine kord. Valmistun sõprade-sugulaste vastuvõtuks ja peamised turistilõksud avastan nendega koos, muidu hakkab endal igav, kui seitse korda ühe torni otsa ronima peab. Kuus oleks paras.

Hoover Tower

Magnuse uus kontor tuleb ka Palo Altosse, kunagi aasta lõpupoole, siis tuleb töölesõidu aeg 30-40 minutit. Kui ära ei eksi.

Vaid mina suudan GPSiga ära eksida

Viisin Magnuse hommikul tööle ja sisestasin gpsi Monica aadressi. Sattusin kolm (loe: kolm) korda samale ringile, sest võtsin kogu aeg juhise järgi sõites (ma siiski arvan, et gps valetas) vale mahamineku. Lõpuks põrustasin suvalist teed mööda, mille peale gps tegi ümberarvestuse ja sain kiirteele.
Kella 16 paiku hakkasin ostukeskusest väljapääsu otsima ja ei suutnud mitukümmend minutit autot leida. Jätsin küll meelde poe nime, mille juurde auto jäi, aga ma ei suutnud kaardilt seda poodi enam leida. Kui lõpuks maanteele sain, näitas gps ummikuid, delay 6 minutilt kasvas vahepeal 17 minutini. Nagu sellest ummikus istumisest veel vähe oleks, sõitsin õigest mahakeeramise kohast mööda, no pole midagi, sõidan siis järgmise mahakeeramise peale. Seal ma ekslesin jälle mitu korda ühel ristmikul ja kiirteele tagasi ei saa. Käisin mööda pisikesi teid juba kõrval külas ära ja ikka kuidagi kiirteele ei saa. Lõpuks, 1.5 tundi  hiljem sai Magnus koju sõitma hakata, sest mina oleks meid kuskile pärapõrgusse sõidutanud.
Täna läks Magnus ise autoga tööle, mulle sai mõneks ajaks villand siin sõitmisest.

Ostlemine ja kliendikaardi taotlemine

Päeval oli vaja aega surnuks lüüa. Läksin ostlema. Väga tüütu tegevus, aga kunagi on vaja see ära teha. Peale mõningast kollamist leidsin mõnusa hommikumantli. Siin sai suvi äkitse läbi ja hommikuti kodus jahe. Tasumisel pakuti kliendikaarti. Ütlesin müüjale, et ilmselt ei saa seda mulle veel teha, kuna mulle pole veel väljastatud social security number'it (SSN, sotsiaalkindlustuse number). Tädi ikka väga tahtis mulle teha 15% hinnasoodustust ja pakkus, et "teeme passiga?". Kuna mul aega veel oli, siis olgu. Sisestame kõiksuguseid andmeid, kui lõpuks küsib ikka SSNi. Helistab siis klienditeenindusse, kes peaks asja saama korda ajada ilma selle numbrita. Annan neile oma praeguse koduse aadressi, küsin Magnuse käest telefonitsi zip koodi ja tundub, et kohe ongi see kaart mul käes, kui tuleb küsimus minu telefoninumbri kohta. Pakun oma Eesti mobiili numbrit, ei sobi. Kohalikku kodu oma ma peast ei teadnud. Neil olid kõik mu andmed olemas, mu passi ja krediitkaardi numbrid, aadress koos zip koodiga ja igast asju veel, aga vot telefoninumbrist üle ei ole siin maal ikka midagi.

Liiklus linnas

Sain eile rendiauto, kus ka minul kasutusõigus olemas. Seega sain linnaloa, sest jalgsi siin pikalt ei jaksa. Meie tänav näiteks on nii suure kaldega, et autot ümber keerates tundus, et auto läheb külili. Purjus peaga linnast küll jalgsi koju ei jõuaks tulla. Enne ajutise auto tagasiviimist ootas meid hommikul kenakene üllatus- trahvikviitung 55 $ (632.21 EEK). Tagantjärgi märkasime silti, kus kirjas, et kolmapäeviti neil meiepoolse tänava koristamine. Nüüd hoiame auto garaažis.

Nissan ja vaade linnale

Võrdväärsete ristmike asemel on siin neljas suunas STOP märk, reguleerides liiklust põhimõttel, kes ees see mees. Töötab. Mulle oli alguse segane, et kuna ma siis sõitma võin hakata, aga silm harjus kiiresti ära eristamaks neid, kes enne mind ristmikule jõudnud.

Kuniks meil on Magnusega kahepeale üks liikumisvahend, siis ma viin teda hommikuti tööle. Mina ja sõna hommik ei passi küll kuidagi kokku, aga kes oleks võinud arvata, et  jet lag'ist (ajavahestress) võiks ka kasu olla. Täna ärkasin jälle kohaliku aja järgi kell 5 hommikul, Eesti aja järgi on see 15, nii et Eesti aja järgi sain ikkagi päeva maha magada.

Tee kontorisse freeway'l (tollimaksuta kiirtee) kulgeb mööda lahe äärt. Vaadet seal suuremat kahjuks pole. Kohale saab 6 minutiga, google maps näitab teekonna pikkuseks 11 minutit. Liiklusmärgid ja tähistused on tehtud arusaadavaks ka imbetsillidele. Sissesõidukeelu märgi peal on lisaks märgile ka kiri do not enter (ära sisene). Aga märke ja hoiatavaid-seletavaid tekste postide küljes on nõnda palju, et kõiki ei jõua jälgida. Vähemalt minusugune kana. Esimest korda linnas sõites tundsin end roolis nagu õppesõidul, kus ma jaksasin vaadata kas liiklusmärki (ainsuses) või vahetada käiku. Kahte asja korraga teha oli liig. Siin on üks segav faktor vähem, automaatkast. 

Freeway pealt mahakeeramised on aegsasti tähistatud, et enda pööret maha ei magaks, aga kaugus mahakeeramiseni 2 1/4 on ikka imelik vaadata küll, see teeb 3.621024 km.  

Freewayl Magnuse kontorisse on 4 sõidurida mõlemal suunal, kiirusepiirang 65 miili/h (104 km/h). Kiputakse kihutama, aga kõik on väga viisakad ja enamasti ei trügita. Mina ikka õige eestlasena keerasin maasturile täiega ette. Tahaks juba mootorratast.