Liiklus linnas

Sain eile rendiauto, kus ka minul kasutusõigus olemas. Seega sain linnaloa, sest jalgsi siin pikalt ei jaksa. Meie tänav näiteks on nii suure kaldega, et autot ümber keerates tundus, et auto läheb külili. Purjus peaga linnast küll jalgsi koju ei jõuaks tulla. Enne ajutise auto tagasiviimist ootas meid hommikul kenakene üllatus- trahvikviitung 55 $ (632.21 EEK). Tagantjärgi märkasime silti, kus kirjas, et kolmapäeviti neil meiepoolse tänava koristamine. Nüüd hoiame auto garaažis.

Nissan ja vaade linnale

Võrdväärsete ristmike asemel on siin neljas suunas STOP märk, reguleerides liiklust põhimõttel, kes ees see mees. Töötab. Mulle oli alguse segane, et kuna ma siis sõitma võin hakata, aga silm harjus kiiresti ära eristamaks neid, kes enne mind ristmikule jõudnud.

Kuniks meil on Magnusega kahepeale üks liikumisvahend, siis ma viin teda hommikuti tööle. Mina ja sõna hommik ei passi küll kuidagi kokku, aga kes oleks võinud arvata, et  jet lag'ist (ajavahestress) võiks ka kasu olla. Täna ärkasin jälle kohaliku aja järgi kell 5 hommikul, Eesti aja järgi on see 15, nii et Eesti aja järgi sain ikkagi päeva maha magada.

Tee kontorisse freeway'l (tollimaksuta kiirtee) kulgeb mööda lahe äärt. Vaadet seal suuremat kahjuks pole. Kohale saab 6 minutiga, google maps näitab teekonna pikkuseks 11 minutit. Liiklusmärgid ja tähistused on tehtud arusaadavaks ka imbetsillidele. Sissesõidukeelu märgi peal on lisaks märgile ka kiri do not enter (ära sisene). Aga märke ja hoiatavaid-seletavaid tekste postide küljes on nõnda palju, et kõiki ei jõua jälgida. Vähemalt minusugune kana. Esimest korda linnas sõites tundsin end roolis nagu õppesõidul, kus ma jaksasin vaadata kas liiklusmärki (ainsuses) või vahetada käiku. Kahte asja korraga teha oli liig. Siin on üks segav faktor vähem, automaatkast. 

Freeway pealt mahakeeramised on aegsasti tähistatud, et enda pööret maha ei magaks, aga kaugus mahakeeramiseni 2 1/4 on ikka imelik vaadata küll, see teeb 3.621024 km.  

Freewayl Magnuse kontorisse on 4 sõidurida mõlemal suunal, kiirusepiirang 65 miili/h (104 km/h). Kiputakse kihutama, aga kõik on väga viisakad ja enamasti ei trügita. Mina ikka õige eestlasena keerasin maasturile täiega ette. Tahaks juba mootorratast. 

Mida me siin sööme

Ostsin eile galloni piima (3.78541178 liitrit),  jogurtitopse kaaluga 6 untsi (170 g) ja peaaegu naela jagu liha (450 g). Mõõtühikud tahavad harjumist. Külmkapi näidik ehmatas ka esmapilgul oma 37 kraadiga ära, aga siis taipasime, et see ju Fahrenheitides (2.78 C).
Käisime kokku kolmes toidupoes, esimene oli Whole Foods Market, mis müüb "looduslikke" ja mahepõllumajanduslike tooteid. Saime kohalikelt soovituse sealt osta ainult juurikad ja liha, kogu muu vajamineva muretsemisel jätab see pood rahakotti suure augu. Nagu ka Eestis olevad ökopoed. Erinevus Eesti sama nišši poodidega on sortimendi valikus, no ja muidugi ka pakendite suuruses. 


Teine pood mida külastasime oli suur hulgiladu. Kaubad on paigutatud transpordi alustele, need mis põrandale ära ei mahu, on kõrgetel riiulitel, nagu meil on ehituspoed. Jogurtit väiksemates kogustes ei antud kui terve kast. Hommikusöögihelveste pakk on sama suur kui meile harjumuspäraseid pakke 3 karpi kokku panna. Šampooni sai liitri kaupa ja röstsaia 2 mitmekilose pätsi kaupa. Õnneks aga me sealt poest midagi osta ei saanud, sest meil polnud poe kliendikaarti. Selle oleks saanud kohe lasta teha, aga meie maksekaarte ei aktsepteeritud. Ei masterkaarti ega visat. Küsiti tšekki, seda meil ka ei olnud. Kindlasti hangin pangast endale paki. 


Suundusime siis kolmandasse poodi, sest et kohvi ja hambaorke oli ju tarvis. Safeway on tavaline kaubanduskeskus, ainult selle vahega, et sortimendi valik on üüratu. Ka pikka aega otsitud jogurti lett oli kirev ja suur, aga mida seal pole on jogurt koos pekiga. Kõik tooted on low fat ( madala rasvasisaldusega 1-2% rasva) ja non fat (rasvasisaldus % 0). Piimaga sama lugu. Ehk ma pole märganud letti, kus leiduks ka täispiima, aga meie joome siinset valikut arvestades väga rasvast piima, sisaldab tervelt 2% piimarasva. Teravalt hakkas silma igal pakendil suurelt kirjutatud sildid, kus rasva 0%, magusaineid 0%, paljudel toodetel organic (looduslik), liha juures kiri no antibiotics, no added hormones, vegetarian diet. See tähendab, et loomadele pole kasvu soodustamiseks antud ei antibiootikume, ega hormoone ja neid on toidetud vaid taimsete toiduainetega. Päris õõvastav.


Varajane puberteet tüdrukutel olla seotud suurema riskiga haigestuda rinnavähki. Kahtlustatakse, et needsamad loomadele antavad hormoonid, mis kanduvad inimestele toiduga, põhjustavad varajast puberteeti. Nägin mitut reklaami, mis kogub annetusi rinnavähi uuringuteks. Mnjaaa. Kusjuures Rimist või turult liha ostes pole ma küll kunagi mõelnud, et millest see liha tegelikult koosneb. Kuna selliseid hirmuäratavaid silte meil veel ei leidu, siis loodan, et eestlane sööb puhast liha.

Kolimine San Franciscosse

Kodu on kaugel ja sõbrad teises ajatsoonis. Esimene päev San Franciscos pani sõprade küsimustele vastamisel sõrmed kirjutamisest surisema ja randme valutama, oma tervise huvides üritan huvilistele kokku koguda siinse elu võlud ja valud.


Väljakolimine oma Tartu korterist oli paras tegemine. Pea kolm nädalat elu kastide otsas, põhilise pakkimise tegime aga ikka paar päeva enne kolimist. Helil on hea ütlemine, mis minuga suurepäraselt sobib "Kui ei oleks viimast hetke, jääks kõik asjad tegemata". Ühtaegu näitas kolimisel tekkinud kastihunnik, kui kohutavalt palju asju ma oman, teisalt oli hea vabanemise tunne, kui sain väga palju neist ära anda. Nüüd ma enam ei ole võidumees, olen tagantpoolt teine. Viimasel hetkel pakkimata jäänud kotid viisime Humanasse, varem kokku kogutud asjad läksid suurperele ja mõned vidinad ka sõpradele. Kodu sisustamine ja sinna kola kogumine 2 aasta jooksul on mind ikka täiesti kanaks muutnud. Mitte, et ma muidu kana poleks. Väärtused on läinud kodus istumisega paigast ära- diivani suurus ja kapi värv muutusid mu elus liiga tähtsaks. Nüüd istun San Franciscos kolme kohvri riietega ja pole elul häda midagi. Hea kerge tunne on. Algselt pidime küll kaasa võtma 4 kohvrit, aga Marvin kuses ühe neist täis. Niipalju ta meist arvabki.


Vaatamata 24 tunnisele reisimisel olid lennud täitsa talutavad. Tallinn-Stockholmi lend kestab vaid 45 minutit, ei jõudnud selle aja jooksul tukkumagi jääda. Stockholm-Chicago otsal jäime napilt äriklassist ilma, aga saime economy flexi, kus teenindus oli super,anti tasuta alkoholi ja sai väga mõnusalt magada. Viimasel lennul San Franciscosse olime tavaklassis. Seal oli küll kõik halvasti. Reisist juba väsinud, istmed kitsad, tagumik jäi valusaks ja jalad surid ära. Õnneks oli lend lühike. Väljalend hilines 35 minutit, aga kohale jõudsime 30 minutit varem. Päris kobe kihutamine oli.


Ajutine möbleeritud kodu on meil võetud 3 nädalaks, selle aja jooksul pean leidma päris kodu. Esialgu aastase lepinguga, võib aga juhtuda, et jääme sinna kaheks aastaks. Õunte pealt vaatab. Eile kiirteeääres nähtud palmipuud ja temperatuur 84 (28.89 C) ei aja kiirustama selle tagasikolimisega.