kõik on teisiti kui kodus

Eks SF ole ju praegu mu kodu, tundub, et jääb selleks veel vähemalt kuni 2012. sügiseni, aga Eesti on ikka see päris kodu. Samamoodi "päris" eestlane olin ma siinsel Eesti Suusaklubi 50. aastapäeva kokkutulekul. 10-15 aastat Usas elanud eestlane räägib eesti keelt aktsendiga ja väikeste vigadega. Kokkutulekust, eestlastest Kalifornias ja suusatamisest China Peak sektsioonist, mis tekib varsti.

Ei saanudki aru, kas "Teretulnud" oli kirjutatud naljaga pooleks või hoopis keeleline vääratus

Oskan erinevustest Eestiga rääkida ainult San Francisco taustal, "õiget" Ameerikat ma veel näinud pole, sest Kalifornia pidi väga erinev olema võrreldes kõigi teiste osariikidega.

Räpasus ja viisakus

Peale selle, et siin on jahedad suved ja elu kallim, on siin ka mõndagi toredat. Esimene erinevus hakkas silma veebruari alguses Eestis käies. Saabudes Helsinki ja Tallinna lennujaamadesse oli kõik nikkel ja klaas harjumatult särav. Lennujaama kohvikus olid toolid, lauad, põrandad läikima küüritud, kõik nägi klants välja. Ega selles midagi halba või valet polegi, aga see tundub kuidagi tühi töö ja vaimu närimine. Isegi minu jaoks, kellele on ilu kõige olulisem, ka mu mootorrattas sai välimuse järgi ostetud. Välimus on oluline aga mitte nii oluline, et sinna oma elu matta.

Tallinnas hotelli vastuvõtu neiukene oli lahke ja viisakas, aga seda seetõttu, et oleme seal hotellis mitu korda varem peatunud ja ta oli meiega rohkem avatud, kui võõraste klientidega. Ameeriklaste "keep smiling" on paljude poolt ära põlatud, aga teate, see on ikka mitu korda toredam, kui tõre ja tige mühatamine. Teeninduse hea kvaliteet on siinmail palju olulisem, kui tegevuste kiire täitmine. Toidupoes kassapidaja jutustab sinuga, lööb kaupu läbi, jutustab jälle ja lõpuks pakib su ostud kotti. Seejuures rääkimiseks peavad nad muud tegevused pooleli jätma, multitaskinguga siinsed inimesed hakkama ei saada. Ikka üks asi korraga.

Algul ma arvasin, et siinne viisakus tuleneb hirmust. Hirmust, ilma jääda jootrahast, kaotada töökoht. See võibki vabalt nii olla, aga mõnel poel on parklas autode paigutamiseks eraldi töötaja. Siin on iga liigutuse tegmiseks oma töötaja.
Aga autoparkla töötajad meeldivad mulle väga. Kärumees on alati kohal, kui ma olen oma ostud autosse tõstnud ja pakub abi ostukäru ise ära viia. Ta ei saa parkijatelt jootraha, see on ilmselt ta töökohustus aga ta teeb seda rõõmsa meelega. Minul on toredam päev kui ta naeratades soovib head päeva ja loodetavasti on ka temal parem päev, kui ma olen selle eest tänulik.

Eks selles ole süüdi hulga tegureid miks eestlane on loomult kinnine ja mühakas, ega ma isegi ei viitsi kogu aeg viisakalt naeratada. Kui olen väsinud siis tigetsen, kui midagi ei meeldi, siis nii ka lasen välja paista.

Restoranides

SFis on väljas söömine väga tavapärane, tavalisematesse kohtadesse saab koha sisse jalutades, natukene parematesse tuleb alati laud ette broneerida. Rahvast, kes väljas söömas käib on lihtsalt nii palju.
Ettekandjad saavad vist enamasti (ma pole seda uurinud. veel) töötasu ainult neile jäetud jootrahast, nii et nende nahast välja pugemine klientide ees on natukene õigustatud. Kuid samas on siin kirjutamata reegel, et jootraha jäetakse alati 15-20%, seega nad saavad selle raha niikuinii, kas on ekstra viisakad või natukene vähem viisakad.
Ettekandjal on alati kliendiga silmside, isegi kui neil on jaotus omavahel, kes millist lauda teenindab, siis  abi pakub lähemal olev teenidaja. Eestis ignoreeritakse teise teenindaja kliente.
Sellist, ütleme ausalt, sitta teenindust, nagu Tartus ühes kesklinna kohvikus, pole küll kuskil näinud. Tütarlaps oli  kohvikus olemisega, nagu oleks sinna ära eksinud. Sillu ütles selle kohta hästi "nagu kooli ajal toidutoimkonda saadetud, ei tea kus miski asub". Teenindajad Eestis on enamasti koolilapsed, noored, kes töötavad kooli kõrvalt. Huvitav, kas toitlustusasutused, kes neid palkavad ei koolita töötajaid seetõttu, et pole nõudlust? Eestlasel polegi rohkemat vaja. Või ei teata, mida tahata? Mina nüüd tean, aga ilmselt pean tagasitulles sita teenindusega leppima või ikka oma restorani avama. Eestis vähemasti jäetakse jootraha teeninduse kvaliteedi järg, kui ikka ei meeldi, siis jääb jootraha ära.

Toiduportsud on hiiglaslikud, see muidugi pole uudis. Pearooga kutsutakse entrée, mis Euroopas tähendab eelrooga. Segadus sellega tekkis ajal kui portsud olid juba eriti suureks muutunud ja entrée tähistas natukene väiksemat pearooga. Nüüd on portsud jälle hiiglaslikud aga sõna entrée ikka kasutusel.

Kui tellida mitu käiku, siis noad-kahvlid jäetakse lauale järgmise roa söömiseks, Eestis pole ma kuskil sellist asja näinud. Varasemalt juhtus tihti, et saatsin noad-kahvlid ära, nüüd tean, et need tuleb omale hoida. Mul pole selle vastu vähimatki. Öko. Vähem pesemist.

Tabalukud

Eestis olles nägin veiniriiuleid kahes kohas, ühes Tartu kohvikus ja Tallinnas hotellis. Mõlemal olid tbalukud ees. Kurb. Sest eestlane vinnab kohe kõik ära, mis ripakil. Siin on toidupoodides kaubad õues, järelvalveta. Eks siin ole ka inimesi, kes vahel õuna või paar pihta panevad, aga see pole poele ilmselt suur kaotus. Eestis vinnatakse ilmselt riiulid tühjaks.

Kanged alkohoolsed joogid. Kokteile tehes paljudes kohtades ei kasutata mõõtetopsikut, mõned seda siiski teevad, kuigi vajadus täiesti puudub, sest jääd täis klaas kallatakse alkoholi ääretasa täis ja siis sorts kokakoolat või mahla peale. Kui mahub. Millegagi ei koonerdata, veini ei mõõda keegi topsikuga, teenindaja on enda jaoks selgeks teinud koguse, mis klaasi käib. Samuti käib õlu klaasi ääreni. Ma olen Eestis nõus mõned eurosendid rohkem õlle eest maksma, kui lõpetataks ära õllega koonerdamine.

tsiklid pargitakse tänavaga risti

Jalgrattur on linnatänavatel kunn. Jalgratturitele pole igal pool oma teelõiku, vaid on keset autoteed märgid, mis käsevad autodel ja rattutirel teed jagada. Jalgratturil on alati õigus, või on nad ülbed. Igastahes tundub rattasõit suhteliselt turvaline. Jalgrattur on õhtupimeduses alati vilkuvate valgustitega märgistatud, helkuritest ei teata siinmail midagi. Nüüd, kui suveaega läksime, läheb pimedaks peale 19, varem oli 19 juba kottpime. Mõned tänavad on kehvasti valgustatud ja jalakäijaid on halb märgata. Vihmaga on eriti hull jalakäijat sebra peal märgata. Ju neil pole inimesed siin loetud, et helkurist midagi kuulnud pole.

Bussi-, trollipeatused on ristmikul, nagu keset ristmikku. Mõned tänavad on kitsamad ja see tekitab bussi/trolli taha pika autode joru. Aga mööda ka keegi ei sõida. Suurtematel teede ristumistel on märgistatud ala, pisematel peatub ainult käega viibates. 

Kinnisvara hinnad on üüratud. Me maksame siin üüri 6x rohkem, kui Tartu korteri eest saame. Hindu mõjutavad siin ka koolid, Stanfordi ülikooli lähistel on parimad koolid ja seal on elu veel kallim, kui San Franciscos.

Liiklus on tihe. Kogu aeg. Keskööl on 14 realine kiirtee tihedalt autosid täis. Mõlemas suunas 7 rida ja mõlemas suunas tihedalt autosid täis. Sõidetakse üksinda. Nii ka Magnus. Mina võitlen prügimägede vastu ja vähem tarbimise eest, see nagu nulliks selle kõik ära. Samas rongiga saab tööle 3 tunniga, igapäevaselt ei kannataks seda jällegi tervis välja. Ilmselt mingi aeg tuleb linnast ära kolida.

Retro

Kino "Castro" meie tänaval, kinotabloodel vahetatakse tähti käsitsi

Kõik on hästi kulunud ja vanaaegne, midagi ei parandata/uuendata enne, kui vana on täiesti ribadeks. Mööbel, riided, autod jne. on tarbeesemed, mitte kollektsioneerimiseks.

Hinnad siltidel on ilma maksudeta, nii et kui ostad restoranis burgeri $15 eest, siis sinna lisandub müügimaks ja kohustuslik jootraha. See teeb burgeri maksumuseks $19. Müügimaks on osariigiti erinev, mõnes seda polegi.
Paagitäis kütust maksab $60 ringis (€42.38), Eestis viimati tankides oli sealne paagitäis $25 kallim.

Mune müüakse tosina kaupa, mitte 10 kaupa ja saada pole mitte ainult karbimune, vaid ka lahtiklopituna tetrapakis. Valmis omlett pannile valamiseks. Ilmselt on pakil ka instruktsioon kuidas omletti mikrolaineahjus teha, sest söögitegemine tähendab siis suures osas söögi mikoruunis soojendamist. Ka Kaalujälgijate grupis räägitakse peamiselt vähe kaloreid sisaldavatest pakitoitudest. Meie pole veel nii amerikaniseerunud ja teen ise frikadelle supi sisse ja keedan pastat veega potis.

Piim säilib 2 nädalat ja putru keetes põhja ei hakka. Ka meie mõistes tavaline 2% piim, ei tea, mis kõik sealt piima seest välja on nopitud.

E-teenused

Kui siinsetele räägin, et Eestis saab parkimise eest, bussis pileti või kohvikus võileiva eest mobiiliga maksta, kukuvad jahmunult kummuli. Siin tähendab internetipangandus seda, et ma volitan oma panka saatma minu eest paberil tšekki mõnele teenusepakkujale. Ja selle teenuse eest maksan pangale $25 ( € 17.66). Naeruväärne. Nii me käimegi ise korra kuus korteri üüri pangas maksmas, võtan meie panga pabertšeki ja viin korteriomaniku panka.

Krt, kus must leib on?

Asjad asjade jaoks

Mul on suur igatsus musta leiva järele. Poodidest saab siin kõiksugu võimatut ja võimalikku, aga musta leiba pole. Võimalik on osta asju asjade jaoks. Poest saab osta spetsiaalselt kuusepärjale mõeldud plastikust ümbrist. Ei pea oma välisuksele riputamiseks mõeldud jõulupärga hoiustama suvalises kastis, vaid keegi toodab neile spetsiaalseid ümbriseid. Kuna neid pärgi eksponeeritakse ainult kord aastas, siis kujutan ette, et eeslane hoiab sellist asja kilekotis või pappkarbis, aga siin on pärjale oma karp. Samas jällegi parem, kui iga aasta uus osta.
Kampsunite kuivatamiseks on olemas eraldi alus, et sul ei oleks kodus ainult pesukuivatusrest, vaid saaksid omale soetada ka aluse, kus kuivatada ainult kampsuneid.
Ja neile kõvadele sportlastele, kes ei oska-taha-saa säärelihast seina najal venitada, on keegi võtnud tootmisse vidina. Samas jälle, kui see tädi, ja kõik temasarnased, paneksid oma jala venitamiseks vastu seina, jääks mitukümmend dollarit raiskamata ja keegi ilma tööta.

Usa majandusteadlane Joel Waldfogel arvutas kokku, et inimesed üle maailma kulutavad 260 miljardit krooni (Eesti krooni) igal aastal mõttetutele jõlukinkidele, mis jäävad kasutuna seisma. Fakt pärineb ajakirjast Anne&Stiil; internetist leidsin viidatud artikli, kus räägitakse 3x suuremast numbrist, aga ei mina nendega vaidlema hakka. Mulle võib jõuluks ainult musta leiba saata. Toredaid asju ka, mina juba oskan neid kasutada.

Karums kohuke

Musta leiva otsinguil võtsin ette vene poed. Kõik vene poed asuvad ühes linnajaos, sõbralikult koos hiinakatega. Käisin kokku kolmes poes. Esimeseks kohaks oli Europa Express. Uksest sisse astudes neiukesed noorukesed leti taga tervitasid nagu kord ja kohus, kuid kohe süvenesid omavahel poolelijäänud juttu vestma- muidugi vene keeles. Tekkis kodune tunne korraks - klienditeeninduse tase nagu idaeurooplasele kombeks. Hakkan vaikselt ameerikaliku teenindusega ära harjuma, kus müüa küsib juba ukselt, kuidas mul läheb ja kas saab mind millegagi aidata. Kui mühkan selle peale, et olen kombes, tuleb iga natukese aja pärast uuesti küsima, kuidas mul ikka läheb ja kas nüüd saab millegagi aidata. Mõnikord päris tüütu. Aga siiski meeldivam, kui teenindaja poolt suisa ignoreeritud saada.

Tegin poele tiiru peale, neil oli seal mõnus sortiment toiduaineid, mida olin mõnda aega taga igatsenud. Kogu Eesti tatravaru oli ka neile poodi toodud. Ja heeringat. Mujal poodides leiab ka heeringat, aga ainult toorena või marineeritult, nende poest sai soolatuna.
Kohukest sain. Karumsi oma, eestikeelse sildiga ja puha. Siis oli neil veel Baltika kõiki õllesorte, halvaad, keedukeelt, sefiiri, assortiikomme milles on ainult valge täidis, marineeritud seeni, präänikuid, soolapekki. Soojalt letilt võis saada plohvi, loomaliharaguud, hakkalihaga täidetud paprikaid ja pirukaid. Ostude eest tasudes küsisin kohupiima kohta, mille peale müüja tundis huvi, kust pärit olen. Ma arvan, et ta oli ainus inimene, selle 3 kuu jooksul, kes päriselt ka teadis, kus Eesti asub.Vahetasime müüjaga paar lauset sellest, et eestlased on ikka sarnased venelastele- söövad heeringat. Tema rääkis vene keelt, mina sain aru ja mõlemal oli rõõm suur. Temal lausa nii suur, et tegi mulle 10% hinnaalandust.

Pirukas, kapsaga ei olnud, pidin lihaga leppima

Cinderella poel on oma pagar, kes kõikide teiste vene poodide tarvis pirukaid ja kooke küpsetab, aga nad olid mingil põhjusel suletud tol päeval, kui ma nende pirukaid noolima läksin. Pirukaid sain New World Market'ist. Nagu päris. Pood ise oli ka nagu päris, ma olin seal vist ainus mitte-venelane. Minekut oli neil meeletult, pidin vorstijupi ja suitsukana lunastamiseks pikalt järjekorras seisma. Osteti palju gulinaaria letist- kartulisalatit, heeringa ja peedi "kasukat", viilutatud vortsi ja pasteeti. Mina selliseid asju osta ei julgenud. Ostsin hoopis Saku Rocki. Saku Tumedat oli ka. A le Coqile väljakutse, Aleksandrit võiks siia keegi tuua. Ma võin aidata turustada, palk natuuras.

Rock pildile ei jäänudki, need olid juba ostukorvis selleks ajaks

Musta leiba ja verivorsti üheski poes kahjuks polnud. Sain peenleiba, väga maitsev, krõbeda koorikuga ja leivalõhnaga, aga seda va rukkijahu ei raatsi nad leiva sisse panna. Tihti ostan Safeway'st rukkijahu leiba, tegelikkuses on see röstsaia kujuga rukkijahumaitseline sai. Lõhn on päris ehe, aga maitset ja konsistentsi pole.

Kõik söök maitseb siin teisiti. Alustades piimast ja lõpetades värkse kurgiga. Piimaga harjusin väga ruttu ära, kurk maitseb siiani imelik. Keefiri nad ka teha ei oska, see maitseb nagu jooks sulavõid, küll aga osatakse väga hästi teha petti ja kreekereid. No ja muidugi on loomaliha üle prahi. Juustu nad teha ei oska, head juustu tuuakse Prantsusmaalt. Veini oskavad teha. Usa Pinot noir on Euroopa omaga võrreldes hoopis parem. Vähemalt mulle tundub nii. Napa Valley veinimõisate külastusest saab lugeda siit.

Kokakool

Peakokk Janyne Reichert redelil

Käisin lähedal asuvas linnas, Sausalitos, kokakoolis õppimas, kuidas valmistada erinevaid roogasid krabist. Kursus toimus Cavallopoint hotellis, allkorruse restoranile on hiljuti omistatud Michelini tärn- see on gastronoomiamaailma suurim mitteametlik tunnustus. Eestis pole veel ühtegi selle klassi restorani, kuigi Kolm Õde on seda lootmas. Ilmselt ei looda seda mitte ainult nemad, küll aga peetakse neid ainukeseks lootustandvaks restoraniks selle tunnustuse saamisel. Eestile on lähim koht Soome, kus saab kõrgklassi teenindusega udupeenes restoranis imemaitsvaid roogasid nautida.

Krabi

Novembri lõpust alates on SF kandis krabihooaeg ning kõik kohalikud söövad krabi. SeaFoodWatch nimistus kuulub krabi jätkusuutliku toiduaine alla. See tähendab, et krabid suudavad end taastoota samas rütmis, kui neid püütakse. Erinevalt tuunikalast, kes on ohustatud liikide all.

Mina polnud elusat dungeness krabi varem näinudki, vaevalt, et seda enne SF kolimist ka söönud olin. Põhjus ka üsna lihtne, nimelt seda liiki krabid elavad ainult Põhja-Ameerika läänekaldal.
Veel vähem olin ma üht krabi keetnud ja seda pärast puhastanud. Ma olin grupis ainuke, kes polnud varem krabi puhastanud. Kohe näha bioloog.
Elus krabi tuleb haarata selja tagant ja panna selg allapoole keevasse vette, vesi peab olema kindlasti keev, et krabi ei piinleks. Potis oli kõiksuguseid maitsetaimi ja -aineid. Keeta tuleb krabi 13 minutit, ahjus röstitud krabile kulub 11 minuti, ülekeedetud krabi laguneb ära.

Valmistasime 4 toitu: eelroog krabist ja vürtsitatud majoneesist, püreesupp krabilihaga, õuna-juurselleri salat (ikka krabilihaga) ja ahjus küpsetatud krabi küüslaugunuudlitega.

Kõige rõvedam osa oli krabi puhastamine. Enne kooriku äravõtmist on vaja saba ja lõuad eemaldada, sabaga sain hakkama aga lõugade vahele oma sõrmi ei julgenud ajada. Jalgade ära murdmine oli köömes sisikonna näpuga eemaldamise kõrval. Selle osa jätsin ka teistele. Kakkusin jalad otsast ära ja tegin õnnetut nägu kuniks keegi mind sellest krabist vabastas. Ega ma üldse muud peale saba ja koibade eemaldamise ei teinud, rõve oli. Vanadel headel aegadel zooloogia praksis olin ma ka nõus vabatahtlikult mulgiputru tegema, sel aal kui teised hiiri nülgisid. Ei istu mulle see surnud loomade sees näppudega songerdamine. Sammal seevastu on mõnus ja pehme.


Kodus krabist toidu valmistamiseks on nüüd vaja kedagi, kes looma lammutamist minu eest teeks. Kui keegi vahemikus november kuni mai külla tuleb, valmistage end krabideks ette.

Ahjukrabi

Mida me siin sööme

Ostsin eile galloni piima (3.78541178 liitrit),  jogurtitopse kaaluga 6 untsi (170 g) ja peaaegu naela jagu liha (450 g). Mõõtühikud tahavad harjumist. Külmkapi näidik ehmatas ka esmapilgul oma 37 kraadiga ära, aga siis taipasime, et see ju Fahrenheitides (2.78 C).
Käisime kokku kolmes toidupoes, esimene oli Whole Foods Market, mis müüb "looduslikke" ja mahepõllumajanduslike tooteid. Saime kohalikelt soovituse sealt osta ainult juurikad ja liha, kogu muu vajamineva muretsemisel jätab see pood rahakotti suure augu. Nagu ka Eestis olevad ökopoed. Erinevus Eesti sama nišši poodidega on sortimendi valikus, no ja muidugi ka pakendite suuruses. 


Teine pood mida külastasime oli suur hulgiladu. Kaubad on paigutatud transpordi alustele, need mis põrandale ära ei mahu, on kõrgetel riiulitel, nagu meil on ehituspoed. Jogurtit väiksemates kogustes ei antud kui terve kast. Hommikusöögihelveste pakk on sama suur kui meile harjumuspäraseid pakke 3 karpi kokku panna. Šampooni sai liitri kaupa ja röstsaia 2 mitmekilose pätsi kaupa. Õnneks aga me sealt poest midagi osta ei saanud, sest meil polnud poe kliendikaarti. Selle oleks saanud kohe lasta teha, aga meie maksekaarte ei aktsepteeritud. Ei masterkaarti ega visat. Küsiti tšekki, seda meil ka ei olnud. Kindlasti hangin pangast endale paki. 


Suundusime siis kolmandasse poodi, sest et kohvi ja hambaorke oli ju tarvis. Safeway on tavaline kaubanduskeskus, ainult selle vahega, et sortimendi valik on üüratu. Ka pikka aega otsitud jogurti lett oli kirev ja suur, aga mida seal pole on jogurt koos pekiga. Kõik tooted on low fat ( madala rasvasisaldusega 1-2% rasva) ja non fat (rasvasisaldus % 0). Piimaga sama lugu. Ehk ma pole märganud letti, kus leiduks ka täispiima, aga meie joome siinset valikut arvestades väga rasvast piima, sisaldab tervelt 2% piimarasva. Teravalt hakkas silma igal pakendil suurelt kirjutatud sildid, kus rasva 0%, magusaineid 0%, paljudel toodetel organic (looduslik), liha juures kiri no antibiotics, no added hormones, vegetarian diet. See tähendab, et loomadele pole kasvu soodustamiseks antud ei antibiootikume, ega hormoone ja neid on toidetud vaid taimsete toiduainetega. Päris õõvastav.


Varajane puberteet tüdrukutel olla seotud suurema riskiga haigestuda rinnavähki. Kahtlustatakse, et needsamad loomadele antavad hormoonid, mis kanduvad inimestele toiduga, põhjustavad varajast puberteeti. Nägin mitut reklaami, mis kogub annetusi rinnavähi uuringuteks. Mnjaaa. Kusjuures Rimist või turult liha ostes pole ma küll kunagi mõelnud, et millest see liha tegelikult koosneb. Kuna selliseid hirmuäratavaid silte meil veel ei leidu, siis loodan, et eestlane sööb puhast liha.