Vaikse ookeani draakonid ja delfiinid, golf Mauil

Golf


Kolmandas golfiklubis läks õnneks ja saime omale tee aja kirja pandud. Maui saar on väiksem kui Saaremaa ja neil on 14 (jah, loe: neliteist) golfirada. Ega nad ilma üle ka seal väga iriseda ei saa.
Koha valikul oli kriteeriumiks lühike sõit hotellist ja 18 auguga rada, ma polnud varem üle 9 augu mänginud, ikka oli aja- või jaksu puudus. Nüüd oli meil kasutada kogu maailma aeg ja golfiauto. Soov oli leida ka klubi, kus tasu mängu eest poleks arutu, kallis on golf niikuinii, odavat golfi pole olemas, aga $225 (2647 EEK) ühe mängija kohta tundus arutult kallis. Alustasime väljavalitud kohas hommikul kell 7, kõigepealt laenutusest varustuse valimine ja mõned soojenduslöögid rangel ja lastigi meid väljakule. Boonuseks saime mängukaaslase Kanadast. Kella kümneks siras päike õige eredalt, aga lämbeks veel polnud läinud. Varajane algus oli olnud õige otsus.
Kuskil suhteliselt alguses tegin elu löögi. Olin liivapunkris teinud juba 2 ebaõnnestunud katset saada pall greenile, kui kolmanda löögiga sain palli punkrist otse auku. Lipp oli veel augus.
Siit saab vaadata, et ka mõned profid oskavad samahästi lüüa, kui mina.

Golfiautos oli väga mugav tabloo, kuhu sai kirja panna löökide arvud ja näha oma kaugust järgmisest august. Kui pool rada läbitud, andis ekraan automaatselt lõunasöögi menüü ja saatis tehtud valiku kööki. Lõuna muidugi koosneb USAs burgerist või burgerist, lisaks saab ka kartulikrõpse.
Kaaslaseks saadud kanadalane jättis burgeripausi vahele ja edasi jätkasime kahekesi. Peale lõunaks võetud õlut läks mäng aina paremaks, oleks pidanud ehk kohe hommikul õlle avama. Igatahes, paari viimase löögiga rebisin end Magnusest ette ja võitsin mängu.
Varajastel ärkamistel on ainult üks võlu, kella 13ks olime mänginud ligi 5 tundi golfi ja ikka veel oli pool päeva alles ees. Miinuseks on lühikesed õhtud, kustun poole peo pealt ära.

Rafting ja draakonid

Snorgeldamine algas jällegi varavalges, varajase äratusega hakkas selle aja peale päris ära harjuma. Rafting Mauil tähendab suure kummipaadiga kihutamist, paadil on katus ja käimla. Muudes maailmajagudes tähendab see sõitmist umbes 10-kohalise kummipaadiga mööda kärestikulisi jõgesid.
Snorgeldama viidi meid Lanai saare lähistele, see on Mauilt 30-40 minutit mootorpaadiga kihutamist. Saarele me ei läinud, sest eesmärk oli näha vees värvilisi kalu ja rohekilpkonni. Nägime mõlemaid, kuigi kalu oli vist vähem kui Egiptuses.
Rohekilpkonnad on ohustatud liigina looduskaitse all ja nende puudutamine ning konnade muud moodi häirimine on rangelt keelatud. Eluohtlik on häirida kilpkonni pinnale tõusmise ajal, nad upuvad ära, kui hapnikku ei saa. Kilpkonnad võivad sukelduda 4-5 minutiks ja siis peavad jälle pinnale hingama tulema. Kuigi nad magavad vee all korallide vahel ja võivad siis hinge kinni hoida paar tundi, ei suuda nad aktiivselt ujudes ja toitudes üle mõne minuti ilma hapnikuta olla. Meie nägime neid vee peal hingamas, korallidel nokitsedes kui ka magavatena. Alles vee peale tulnud kilpkonnadest sai nende suurusest täpsemalt aru, üsna pirakad olid. Meil veekindlat kaamerat ei olnud, siin mõned pildid internetist.

Teel snorgeldama, päike piilus juba mäe tagant

Ja draakonid olid seal ka. Draakonid on vees olevad kõiksugused asjad, mis sind ettehoiatamata puudutavad- taimed, kivid, plastpudelid jne. Ma väga kardan väliveekogudes ujumist, isegi kui vesi on läbipaistev. Alguses draakonid hammustasid ainult mind, või õigemini nõelasid. Mingid silmaga nähtamatud pisikesed ollused, millimallika sugulased, aga nii pisikesed, et silmaga neid vees ei näinud.

Magnus pidas mind alguses paranoiliseks, kuid teises snorgeldamise kohas läksid nad ka tema kallale.

Minul tekkis maskiga pead vee alla pannes klaustrofoobia hoog, siis kui kõrvad vett täis läksid ja kõik helid ära kadusid. Väga hirmus oli. Ega mul muud üle ei jäänud, kui et vihaga panin pea vee alla, sest konnad oli vaja ju ära näha. Leidsin lohutust sellest, et hoidsin Magnusel käest kinni, ujudes oli vahtplastist nuudel kõhu all ja lestad jalas, nii et enda veepeal hoidmisega tegelema ei pidanud. Magnus pärast ütles, et tema ju ei oska ujuda erinevalt minust. Ilmselt andis käest kinni hoidmine julgust seetõttu, et kui oleks suuremad draakonid tulnud, siis oleks olnud, keda neile ette sööta. Vaade vee all aga oli ilus.

Delfiinid

Nägime ka kahte liiki delfiine -bottlenose ja spinner. Viimane on oma nime saanud sellest, et ta veest välja hüpates end keerutab. Bottlenose delfiinid olid pisikese grupina ja liikusid aeglaselt, spinner delfiinid olid aga suurema grupina ja vallatumad.
Akvaariumites ja filmis Flipper staaritsevad just bottlenose delfiinid, nad on intelligentsemaid imetajaid maamuna peal.

Ranniku lähedale tulnud delfiinid tegid lõunauinakut, nagu saarte lähistele kogunenud delfiinid tavatsevad Hawaiil teha. Seda muidugi mitte ainult Hawaiil, kõiksugused delfiinid kõikjal maailmas peavad hingamiseks mõtlema, ehk et nad ei hinga automaatselt nagu inimene, seetõttu ei saa nad ka päris magada. Nad magavad üks ajupoolkera korraga, sulgevad ühe silma ja teevad tukastuse ja siis vahetavad poolt. Sellisteks uinakuteks tulevadki delfiinid rannale lähemale, et oleks vähem ohustajaid.

Spinner delfiinid, nägime neid ka veest välja hüppamas aga pildile ei mahtunud.

Lanai

Saar on 3 korda väiksem kui Hiiumaa, seal on Four Season hotell ja 2 golfirada, pole ühistransporti, küll aga on lennuväli. Personali jaoks on ka mõned elumajad. Paadist avanes golfirajale võrratult ilus vaade, vaated rajalt ookeanile siin.

Tegime ka vihmametsas paaritunnise matka, mille käigus sai ujuda kose all ja mina nägin elus esimest korda kohviuba. Toorest ja põõsa küljes kasvamas.

Kaks uba kohvipõõsa marja seest

Kosk. Mina jätsin hüpped vahele, Magnus proovis ära. 

Lõpetuseks meie reisist üks postkaart, mille tegime sunset cruis'il

Add caption

So long and thanks for all the fish. 

Humu­humu­nuku­nuku­āpuaʻa, päikese maja ja maavärin

Maui kuld

Hawaii saarestike elanikkonda kuulub mitmest etnilisest grupist inimesi, aja jooksul on ka kohalik toit saanud nendest erinevatest kultuuridest mõjutatud. Kõige arvukam etniline grupp on hiinlased- jaapanlased, samuti filipiinlased. 20 sajandi alguses, kui kõige arvukamalt olid esindatud jaapanlased, tekkisid Maui saarele rohked riisikasvandused, suhkruroo- ja ananassikasvanduste kõrvale. Kunagi oli saarel mitmeid istandusi koos mitmete vabrikutega, nüüdseks on järele jäänud üks suhkrutehas. Suhkruroo kasvatamiseks kulub tohutul hulgal vett, mis on istandustesse juhitud mägedest. Vee defitsiitsuse tõttu arvatakse, et varsti lõpetatakse see äri sootuks ära. Välja on surnud ka kunagine hiigeläri ananassidega. Kohalik ananass "Maui Gold" on vähese happe sisaldusega, mis teeb ta eriti magusaks. Nagu Lati Pats. Tavaliselt lõhub ananass suu ära, seal sain terve karbi (puhastatud ja tükeldatud) nahavahele keerata ilma, et suu katki läheks. Hetkel kasvatakse ananassi peamiselt kohaliku turu jaoks, aga seda saab USA piires saarelt tellida. Kuller toob 2 päevaga kodu uksele. Hind on küll viis korda kallim kui kohapeal, aga ma kevadepoole võtan paar tükki prooviks, et pärast katusel neid ise kasvatada.

suhkruroog

Humu­humu­nuku­nuku­āpuaʻa

sellise nimega on kala reef triggerfish (eestikeelset nime ei leidnud). See sõna on ühtlasi ka Hawaii üks pikemaid sõnu, milles on 7 tähte nende tähestikus olevast 12st tähest. Keel kõlab väga sarnaselt eesti keelele, hääldatatakse täpselt nii nagu kirjutad. Sõnad on tihti lühikeste silpide kordused, nt Maui rahvuslind on nene (hani).

Haleakala vulkaan (tõlkes päikese maja)

Nädal peale Mauile saabumist käisime vaatamas päikesetõusu Haleakala vulkaanilt. Äratus oli kell 2 öösel. Sõitsime oma autoga rattalaenutusse, kus anti kileriided, kindad ja kiiver. Sealt pakiti meid bussi koos ratastega ja viidi vulkaani otsa. Pimedas mäest üles liikudes oli vaade linnale võrratu, liikuvast bussist ei jäänud kahjuks pildile midagi.

rattad, millega vulkaanilt alla sõitsime

Päike tõusis seal päeval 6:37, meie olime mäele jõudnud 5 paiku. Seal oli külm ja pime ja mul oli uni ja kõht oli tühi ja kõik oli kuidagi nii halb, sest bussis magada oli ju ka ebamugav. Rahvast oli vulkaanile tulnud kõvasti, kes oma autoga, kes ekskursioonibussiga. Ratta ekskursiooni oli võimalik teha nii giidiga kui ka ilma. Meie läksime omapäi. Bussijuht rääkis teel üles vahvaid lugusid ja õpetas, kuidas oma autode juurde tagasi saab, näidates teel märke, mille järgi orienteeruda. Kui päikesetõus nähtud, sõidutati meid natukene allpoole Rahvuspargi piiridest välja ja andis rattad kätte. Päkesetõusust häid pilte saab vaadata siit.
Ratastega koos anti kaaasa ka kaart koos juhendiga. Korra tegime väikese haagi, keerates valele teele, aga see oli õnneks tasapinnaline tee, paljudel juhtudel valesti keerates oleks tagasi saamiseks pidanud väntama ülesmäge. Rattad olid madala istmega ja vändates käisid põlved vastu lõuga, nii et klassikalist rattasõitu nendega harrastada ei soovinud. Mäest alla vuhisemiseks sobisid suurepäraselt.

Selline loogeline tee viis meid Haleakala tipust alla

Vulkaani tipus asuvad teleskoobid, see on maailma üks parimaid kohti taevalaotuse jälgimiseks, kuna mäe otsas on õhk kuiv, pilvitu ja linnatuled ei sega vaatlemist.

Maavärin

Samal päeval, kui saarele jõudsime oli saare lääneosas olnud maavärin, natukene üle 3 magnituudi. Mina olin sel ajal shoppamas ja ei saanud midagi aru. Tavaliselt olen mina ainuke, kes sillal kõndides tunneb selle kõikumist. Kõrval linnas, mis oli 3 minutit sõitu, oli Alaskast pärit paar seda tundnud. Kirjeldasid, nagu oleks keegi prõmmdi vastu maja sõitnud.
Mauil ei pidavat maavärinad väga tihked olema, seevastu pidi Big Island ( Suur Saar) olema geoloogi paradiis- saar koosneb viiest vulkaanist, millest Kilauea on hetkel maailma kõige aktiivsem. See on USA kõige ohtlikum, samas ka kõige enim külastatud vulkaan maailmas.

Hawaii- puhkus puhkusest

Maui 


Kuna mina San Franciscos elades kellast kellani tööl ei käi (veel), on SF kolimine olnud suuresti üks puhkus. Puhkuselt puhkusele sõitmine näis väga kummaline, kui paar päeva enne ärasõitu tuli California moodi talvine torm, mille järel 30 kraadi sooja tundus ahvatlev. Sooja SFs oli küll +10 C kandis aga lausvihmas läbimärjaks saades oli võrdlemisi kõle. Siiski ei midagi võrreldavat Tartus valitseva pakasega.

Maui saar asub Eestist täpselt teisel pool maakera, ajavahe on 12 tundi. Saart reklaamitakse paradiisina ja suurt nad ei valeta. Kliima on igati soodne võimaldades neil aastaringselt kasvatada suhkruroogu ja ananassi. Ka golfi hooaeg on aastaringselt. Talve saabumist märkab sellest, et kohalikud poisid on T-särgid selga ajanud.

Hana- tee läbi maailmalõpu

Võtsime Maui saarel viibimise ajaks mõned giidiga ekskursioonid. Esimene neist oli Hana. See on 68 miili (umbes 109 km) pikkune senic drive (vaatmisväärsustega maantee) ümber Haleakala vulkaanikraatri. Alustasime hommikul kell 6 ja lõpetasime rampväsinuna õhtul kell 6. Teekonda alustasime saare suurimast rahvusvahelise lennujaamaga linnast Kahuluist, sealt edasi mööda idarannikut alla ja peale kaardil punaseks märgistatud ohtliku ala läbimist otse põhja suunas tagasi. Teel ületasime 59 silda ja läbisime umbes 620 kurvi. Giid osutus üliosavaks jutuvestjaks. Peale ajalooliste faktide puistas ta meid üle kodukootud naljadega. Reis osutus igati oma hinda väärivaks. 

Esimene vaate nautimise-pildistamise peatus oli surfarite mekas kohe peale Paia linna. Paia linna sisenedes on silt- do not feed hippies (hippisid mitte toita). See linn on avatud kõikidele uutele ideedele, nt. saab seal laenutada koeri. Tunni või päeva kaupa. Teenus on mõeldud koerapidajatele, kes oma koju jäänud lemmikut igatsevad. Kasside laenutust seal veel ei ole, ma oleks selle teenuse esimene kasutaja. Paia lähedal on ka surfarite meka Jaws, kus laine kõrgus ulatud 20-30 meetrini. 

Tervitustega Laisile

Maanteelt nägime 5 veejuga, suurim neist oli Wailua Falls, seda juga õnnestub näha pooltel ekskursioonidel, meie sattusime õigel päeval sealt mööduma.

Edasi läks tee aina kurvilisemaks, kuni asfalteeritud tee otsa sai-jõudsime kaardil märgitud punasesle alale, rendiautodele seal kindlustus ei kehti ja enamus autosid keeras seal otsa ringi, et sõita 6 tundi Kahuluisse. Sellel 18 miili pikkusel lõigul oli üks sõidusuund, õigemini mudane tee oli täpselt nii lai, et mahutas ühe sõiduki korraga. Mitmes kurvis pidid vastutulevad autot tagurdama laiema kohani, kus said meie bussi mööda lasta. Tee viis meid kohani, kus 2007 maavärinas oli lõik teest all kukkunud. 76 kohalikku elanikku ei saanud ligi aasta aega sellest kohast autoga üle. Selleks viidi üks auto ühele ja teine teisele poole kuristikku, koju sõideti varisenud teelõiguni, siis kalpsati üle kivide teise autoni, et koduteed jätkata.

Tegime ka peatuse selle reisi kõige kitsamas kohas, mina istusin vasakul pool akna all, kust avanes vaade all kuristikku. Seal oli mul ülimalt hea meel, et me seda reisi oma autoga ette ei võtnud. Giid rääkis ka toreda loo paarikesest, kes sinna jõudes olid istekohti vahetanud nii, et naispool saaks olla paremal mäepoolses küljes. Selle peale oli meespool sosistanud bussijuhile “Ei tea, mida see istumise asukoht muudab, kui buss kaljult alla kukub saavad kõik bussis olijad niikuinii surma”. See oli lohutav ja ma istusin kogu reisi akna all ning püüdsin nii palju kui julgus lubas, vaadet nautida. Ellu jäime.

Vaade bussist kuristikku

Üks viimastest peatustest oli “maailma servas” kus ookeanilt üles mägedele tuhisev tuul tahtis pikali paisata. Sõna otsese mõttes võis seal tuule peale toetuda ja selline tuul puhub seal mitte iiliti vaid iga päev. Väga muljetavaldav. Selle lähedal olid ka “Maui Grand Canyon”, kus sademete hulk aastas on pool Eesti sademete hulgast, st. seal on väga kuiv võrreldes saare muude kohtadega.

"Grand Canyon"

Viimane peatus oli viinamarjaistanduses, kus peale viinamarja veinide pakuti ka ananassi ja mingi eksootilise vilja veini- peale ananassiveini maitsmist jätsin järgmise proovimata, veiniga polnud sellel mingit pistmist.

Giid jätkas huvitavate lugude rääkimist kogu tagasitee, mis kulges mööda kiirteed nr 31. Sama numbriga kiirteed mööda tulime lennujaamast hotelli. Turistid pidid vahetevahel teed segamini ajama ja sattuma hotelli asemel mägedesse. Hea, et meil GPS kaasas on. Mitte, et ma koos sellega vähem ära eksiks, aga seekord saime otse hotelli, ilma mägedes ekslemiseta. 

Thanksgiving


tänupüha on USAs suur sündmus. Peamiselt seetõttu, et siis on töötavatele inimestele 4 vaba päeva koos nädalavahetusega. Kohalike rõõm nende vabade päevade üle on igati arusaadav, sest USAs on aastane puhkus 10 päeva, ei anna võrreldagi Magnuse 32 päevaga.

Tänupühad on aeg kui perekonna kõik liikmed kokku tulevad ja söövad õhtusöögiks hiigelsuure kalkuni. Ka meie saime osa kalkunist kui osalesime hotelli territooriumil korraldatud Luau'l- pidusöök, mida vanadel headel aegadel korraldati tähtatel perekondlikel sündmustel nagu lapse sünd, pereliikme naasmisel pikalt reisilt jne. Nüüd küsitakse turistidelt selle iidse kombe taaselustamise eest terve varandus. Anti süüa ja sai nautida kenade poolpaljaste tütarlaste tantsu. 

Sattusime ühte lauda koos saksa päritolu kanadalastega. Kuna Kanadas algab sügis varem, siis neil oli thanksgiving juba kuu tagasi ära olnud. Enamus inimesi keda Hawail olles kohanud oleme on ikka kuksilt USAst, Kanadast või Alaskalt, eurooplase jaoks jääb see kant kaugeks. 

Black Friday

Must Reede on suur ostlemise päev peale tänupüha. Selle tarbeks on tehtud lausa kodulehekülg, mis koondab kõikide suuremate ostukeskuste sooduskampaaniad ühte kohta kokku. See on virgematele inimestele soodne aeg jõuluoste teha. Meie nautisime seda päeva hotelli basseini ääres kokteile manustades. 


Haleakala vulkaani nõlvalt päikesetõusu vaatlemisest saab lugeda siit ja Vaikses ookeanis snorgeldamisest siit.