Teater, kino ja ööklubid

Teater

Käisin Ooperimajas vaatamas ameeriklaste seas väga populaarseks saanud balletti "Pähklipureja". Ilma selle etenduseta polevat õiged jõulud. Mis seal salata, oli ikka vägevam küll, kui Eestis nähtu. Etendus toimub ainult detsembris, tantsitakse 2 korda päevas, et kõik soovijad saaksid sellest ilust osa. Tantsijad õnneks vahetuvad, muidu läheksid pooleks sellise koormuse juures. Peale ilusa tantsu pakkus kõrvailu ka nende vägev orkester. SF Ballet Orchestra tegutseb aastast 1975, olles omal ajal esimene orkester siinkandis, kelle põhitöö on musitseerida ainult ballettidele. Amazonist saab nende plaati osta.

Emad olid teatrisse tuleku puhul endid kõvasti laste peal välja elanud. Oi kus oli printsesse, tiaarad peas ja valgest karusnahast keebikestega. Vaheajal proovisid plikatirtsud limonaadijärjekorras teha varvastel keerutamisi, ilmselt enamus neist tüdrukutest unistab nüüd saada baleriiniks. Kuna käisin etendusel päevasel ajal, oli saalis ka rohkelt lapsi, nähes peale etendust nende tegelikku hulka, olin väga imestunud, et põnnid etenduse ajal piiksugi ei teinud. Ilmselt oli etendus ka nende jaoks kaasahaarav.

Pähklipureja mänguasju oli riiulite viisi, igale maitsele- roosadest sulgedega nukkudest kuni Batmani meenutavate hiirekuningateni välja

Peale etendust tuli välisukseni saamiseks läbida suveniiripood. Pähklipureja nukk oli kõige minevam kaup. Suurepärane viis müüa pähklipureja teematikaga kuuseehteid ja pisikestele baleriinihakatistele kaharaid seelikuid.


Alates 2005. aastast tantsib San Francisco Balleti trupis ka Viljandist pärit Tiit Helimets, kes praeguseks on esitantsija. Mina sattusin kahjuks etendusele päeval, mil polnud Helimetsa kord printsi kehastada, kindlasti proovin tema etendusele hiljem jõuda. Uuel aastal alustatakse Giselle'iga, seda ma polegi varem näinud. Leidsin ka ühe intervjuu Helimetsaga.

Kino

Kinode juures häirib kohutavalt, et ka internetis eelmüügist piletit ostes ei saa istekohta ära määrata, vaid kohapeal valid omale istekoha. Oleme selle väikese nüansi pärast käinud kodust kaugemal kinos, ka hilinedes on koht olemas, mitte ei pea nina vastu ekraani suruma. Meie kodule on kõige lähem kino Castro Theatre. Uhke ehitis koos vanades ameerika filmides nähtud piletimüügi kioskiga. Väga ehe näeb välja. Käisime vaatamas 3D filmi, saal oli nii suur, et polnudki tarvidust väga palju varem kohal olla, häid istekohti jagus kõigile. See võis olla ka juhus pühade tõttu. Varajase saabumise eelis oli see, et sai kuulata orelimängu. Selliseid Wurlitzer oreleid kasutati vanasti tummfilmide juures, nüüdseks mängitakse seda vaid ringvaate asemel. Castro kinos on väga populaarsed sing-a-long (laula kaasa) õhtud, olen näinud pikki järjekordi tänaval. Need on üritused, kus tuntud muusikalidele saab soovi korral kaasa laulda, nagu karaoke. Ükspäev lähen seda ilmaimet kaema. 

Orelimängija, kes filmi ajaks lava alla vajus

Californias on pakendimajandus väga hästi korraldatud ja isegi 3D prillid said uue elu, kui nad peale filmi selleks mõeldud pappkasti poetasid. Samas veel keskkonnasõbraikum oleks ju teha prillid, mida ei pea ümber töötlema, nagu Eestis- peale filmi pestakse need ära ja lähevad uuesti käiku. Pakenditest ja taaskasutusest uuel aastal.

Ööklubi

Käisime mõnede eestlastega ööelu vaatamas. Alustasime kena õhtusöögiga liharestoranis. Naersime seal, et liiga pidulikult ei tohi reede õhtut alustada, lõpeb karmilt kuskil wc-potti kallistades või veel hullem, hommikul võõras kohas ärgates. Palju mööda ei pannudki.
Peale õhtusööki soovitas meie ettekandja paari napsukohta, valisime järgmiseks sihtpunktiks baari nimega Tunnel Top.
Kokteilide tegemisel kasutati mõõtetopsikuid, kuigi vajadus selleks puudus täiesti, sest baarmen valas mõõtetopsi kuhjaga alkoholi täis, tühjendas sisu klaasi, siis kordas seda ja kui mahtus pani peale sortsu kokakoolat. Mina oma teist kokteili ei jõudnudki seal ära juua. Aga koht on tore, selline segasummasuvila- kitsas, pime, DJ pesitses kuskil nurgas ja mängis head muusikat, no ja kanged kokteilid, kui see peaks kellelgi eesmärk olema.

Edasi viis õhtu meid ööklubisse. Minul esimest korda SFis. Korra oleme käinud stipiklubis, aga see ei lähe arvesse. Järjekord ukse taga oli masendav, aga rahvas haihtus kuhugi meie ees väga kiirelt. Kui tuli meie kord piletit lunastada, siis saime aru küll, miks inimesed minema kõndisid- selleks, et sisse saada tuli maksta laua eest $250 (summa koos jootrahaga, mille nad arvele lisasid, ulatus natukene üle 3500 eek). Hind sisaldas liitrit viina ja istumiskohti. Minusugusele vanale inimesele igati sobiv. Viina juurde pakuti erinevait sorti mahla, keegi onu käis kogu aeg ilusasti kontrollimas,et meil kõike ikka jaguks. Muusika oli tore, tütarlapsed tantsupõrandal noored. Enamus aasia päritolu. Olime jõudnud just sisse elada ja paar kokteili teha, kui ööklubi sulgema hakati. Prauhh ja tuled põlema, viin korjati kiirelt laualt ära, turvamees hakkas meie laudkonnas ühe noorhärraga tüli kiskuma. Turva ilmselt avastas, et õhtu juba läbi ja tema polegi veel saanud näidata, kui kõva mees ta ikka on. Meie aga ei allunud provikatsioonidele ja läksime rahumeeli ise sealt ära.


Õues tutvusime sõbraliku tadžikiga ja temaga juttu ajades kaotasime oma eestlastest sõbrad ära, olime jäänud Magnusega kahekesi. Meie uus sõber pakkus, et lähme kuskile edasi. Selgituseks lisas vaid, et see on väga äge koht. Jalutasime ööklubist uude ägedasse kohta oma 15 minutit, sellises suures linnas muidugi pole see sugugi pikk jalutuskäik. Läbisime tänavalõigu, kus kellelgi polnud kodu. Terve kõnnitee oli täis kummuli inimesi, pappkastid magamisasemeks. Seal tekkis küll kõhe tunne, et millesse me end mässinud oleme, aga meie uus sõber soovitas sammu kiirendada ja neist mitte välja teha. Uskumatu, et see tänavalõik asus täiesti kesklinnas- kõrval tänaval on kallid kaubajamad ja kullaärid. Suurlinna kontrastid.

Sex Squad 


Koht kuhu öö lõpetuseks sattusime kannab nime Power Exchange, nende kodulehte võivad külastada vaid täiskasvanud. See on SF ainus avalik seksiklubi. Kahjuks sattusime sinna liiga varajastel hommikutundidel, suurem melu oli selleks ajaks juba möödas. Stripiklubid on selliste Sex squadide kõrval poisikesed, sinna olid inimesed tulnud välja elama oma seksfantaasiaid. Pileti lunastamisel tehti vahet, kas oled mees või mitte. Kõige kallim pilet oli üksikutele meestele, natukene odavam oli paaridele- nagu meie ja kõige odavam naistele ja transseksuaalidele. Alkoholi sellistes kohtades ei müüda, inimesed ilmselt lähevad oma fantaasiatega liiale koos alkoholiga. Tegime põgusalt tutvust majaga, kus oli palju pisikesi ruume, neid võis tuttavaks saanud mehe või naise või paarikesega kasutada.
Meie jõime automaadist ostetud kokakoola ära ja võtsime tänavalt takso. Üks asi mu elus jälle nähtud.

Krt, kus must leib on?

Asjad asjade jaoks

Mul on suur igatsus musta leiva järele. Poodidest saab siin kõiksugu võimatut ja võimalikku, aga musta leiba pole. Võimalik on osta asju asjade jaoks. Poest saab osta spetsiaalselt kuusepärjale mõeldud plastikust ümbrist. Ei pea oma välisuksele riputamiseks mõeldud jõulupärga hoiustama suvalises kastis, vaid keegi toodab neile spetsiaalseid ümbriseid. Kuna neid pärgi eksponeeritakse ainult kord aastas, siis kujutan ette, et eeslane hoiab sellist asja kilekotis või pappkarbis, aga siin on pärjale oma karp. Samas jällegi parem, kui iga aasta uus osta.
Kampsunite kuivatamiseks on olemas eraldi alus, et sul ei oleks kodus ainult pesukuivatusrest, vaid saaksid omale soetada ka aluse, kus kuivatada ainult kampsuneid.
Ja neile kõvadele sportlastele, kes ei oska-taha-saa säärelihast seina najal venitada, on keegi võtnud tootmisse vidina. Samas jälle, kui see tädi, ja kõik temasarnased, paneksid oma jala venitamiseks vastu seina, jääks mitukümmend dollarit raiskamata ja keegi ilma tööta.

Usa majandusteadlane Joel Waldfogel arvutas kokku, et inimesed üle maailma kulutavad 260 miljardit krooni (Eesti krooni) igal aastal mõttetutele jõlukinkidele, mis jäävad kasutuna seisma. Fakt pärineb ajakirjast Anne&Stiil; internetist leidsin viidatud artikli, kus räägitakse 3x suuremast numbrist, aga ei mina nendega vaidlema hakka. Mulle võib jõuluks ainult musta leiba saata. Toredaid asju ka, mina juba oskan neid kasutada.

Karums kohuke

Musta leiva otsinguil võtsin ette vene poed. Kõik vene poed asuvad ühes linnajaos, sõbralikult koos hiinakatega. Käisin kokku kolmes poes. Esimeseks kohaks oli Europa Express. Uksest sisse astudes neiukesed noorukesed leti taga tervitasid nagu kord ja kohus, kuid kohe süvenesid omavahel poolelijäänud juttu vestma- muidugi vene keeles. Tekkis kodune tunne korraks - klienditeeninduse tase nagu idaeurooplasele kombeks. Hakkan vaikselt ameerikaliku teenindusega ära harjuma, kus müüa küsib juba ukselt, kuidas mul läheb ja kas saab mind millegagi aidata. Kui mühkan selle peale, et olen kombes, tuleb iga natukese aja pärast uuesti küsima, kuidas mul ikka läheb ja kas nüüd saab millegagi aidata. Mõnikord päris tüütu. Aga siiski meeldivam, kui teenindaja poolt suisa ignoreeritud saada.

Tegin poele tiiru peale, neil oli seal mõnus sortiment toiduaineid, mida olin mõnda aega taga igatsenud. Kogu Eesti tatravaru oli ka neile poodi toodud. Ja heeringat. Mujal poodides leiab ka heeringat, aga ainult toorena või marineeritult, nende poest sai soolatuna.
Kohukest sain. Karumsi oma, eestikeelse sildiga ja puha. Siis oli neil veel Baltika kõiki õllesorte, halvaad, keedukeelt, sefiiri, assortiikomme milles on ainult valge täidis, marineeritud seeni, präänikuid, soolapekki. Soojalt letilt võis saada plohvi, loomaliharaguud, hakkalihaga täidetud paprikaid ja pirukaid. Ostude eest tasudes küsisin kohupiima kohta, mille peale müüja tundis huvi, kust pärit olen. Ma arvan, et ta oli ainus inimene, selle 3 kuu jooksul, kes päriselt ka teadis, kus Eesti asub.Vahetasime müüjaga paar lauset sellest, et eestlased on ikka sarnased venelastele- söövad heeringat. Tema rääkis vene keelt, mina sain aru ja mõlemal oli rõõm suur. Temal lausa nii suur, et tegi mulle 10% hinnaalandust.

Pirukas, kapsaga ei olnud, pidin lihaga leppima

Cinderella poel on oma pagar, kes kõikide teiste vene poodide tarvis pirukaid ja kooke küpsetab, aga nad olid mingil põhjusel suletud tol päeval, kui ma nende pirukaid noolima läksin. Pirukaid sain New World Market'ist. Nagu päris. Pood ise oli ka nagu päris, ma olin seal vist ainus mitte-venelane. Minekut oli neil meeletult, pidin vorstijupi ja suitsukana lunastamiseks pikalt järjekorras seisma. Osteti palju gulinaaria letist- kartulisalatit, heeringa ja peedi "kasukat", viilutatud vortsi ja pasteeti. Mina selliseid asju osta ei julgenud. Ostsin hoopis Saku Rocki. Saku Tumedat oli ka. A le Coqile väljakutse, Aleksandrit võiks siia keegi tuua. Ma võin aidata turustada, palk natuuras.

Rock pildile ei jäänudki, need olid juba ostukorvis selleks ajaks

Musta leiba ja verivorsti üheski poes kahjuks polnud. Sain peenleiba, väga maitsev, krõbeda koorikuga ja leivalõhnaga, aga seda va rukkijahu ei raatsi nad leiva sisse panna. Tihti ostan Safeway'st rukkijahu leiba, tegelikkuses on see röstsaia kujuga rukkijahumaitseline sai. Lõhn on päris ehe, aga maitset ja konsistentsi pole.

Kõik söök maitseb siin teisiti. Alustades piimast ja lõpetades värkse kurgiga. Piimaga harjusin väga ruttu ära, kurk maitseb siiani imelik. Keefiri nad ka teha ei oska, see maitseb nagu jooks sulavõid, küll aga osatakse väga hästi teha petti ja kreekereid. No ja muidugi on loomaliha üle prahi. Juustu nad teha ei oska, head juustu tuuakse Prantsusmaalt. Veini oskavad teha. Usa Pinot noir on Euroopa omaga võrreldes hoopis parem. Vähemalt mulle tundub nii. Napa Valley veinimõisate külastusest saab lugeda siit.

Kokakool

Peakokk Janyne Reichert redelil

Käisin lähedal asuvas linnas, Sausalitos, kokakoolis õppimas, kuidas valmistada erinevaid roogasid krabist. Kursus toimus Cavallopoint hotellis, allkorruse restoranile on hiljuti omistatud Michelini tärn- see on gastronoomiamaailma suurim mitteametlik tunnustus. Eestis pole veel ühtegi selle klassi restorani, kuigi Kolm Õde on seda lootmas. Ilmselt ei looda seda mitte ainult nemad, küll aga peetakse neid ainukeseks lootustandvaks restoraniks selle tunnustuse saamisel. Eestile on lähim koht Soome, kus saab kõrgklassi teenindusega udupeenes restoranis imemaitsvaid roogasid nautida.

Krabi

Novembri lõpust alates on SF kandis krabihooaeg ning kõik kohalikud söövad krabi. SeaFoodWatch nimistus kuulub krabi jätkusuutliku toiduaine alla. See tähendab, et krabid suudavad end taastoota samas rütmis, kui neid püütakse. Erinevalt tuunikalast, kes on ohustatud liikide all.

Mina polnud elusat dungeness krabi varem näinudki, vaevalt, et seda enne SF kolimist ka söönud olin. Põhjus ka üsna lihtne, nimelt seda liiki krabid elavad ainult Põhja-Ameerika läänekaldal.
Veel vähem olin ma üht krabi keetnud ja seda pärast puhastanud. Ma olin grupis ainuke, kes polnud varem krabi puhastanud. Kohe näha bioloog.
Elus krabi tuleb haarata selja tagant ja panna selg allapoole keevasse vette, vesi peab olema kindlasti keev, et krabi ei piinleks. Potis oli kõiksuguseid maitsetaimi ja -aineid. Keeta tuleb krabi 13 minutit, ahjus röstitud krabile kulub 11 minuti, ülekeedetud krabi laguneb ära.

Valmistasime 4 toitu: eelroog krabist ja vürtsitatud majoneesist, püreesupp krabilihaga, õuna-juurselleri salat (ikka krabilihaga) ja ahjus küpsetatud krabi küüslaugunuudlitega.

Kõige rõvedam osa oli krabi puhastamine. Enne kooriku äravõtmist on vaja saba ja lõuad eemaldada, sabaga sain hakkama aga lõugade vahele oma sõrmi ei julgenud ajada. Jalgade ära murdmine oli köömes sisikonna näpuga eemaldamise kõrval. Selle osa jätsin ka teistele. Kakkusin jalad otsast ära ja tegin õnnetut nägu kuniks keegi mind sellest krabist vabastas. Ega ma üldse muud peale saba ja koibade eemaldamise ei teinud, rõve oli. Vanadel headel aegadel zooloogia praksis olin ma ka nõus vabatahtlikult mulgiputru tegema, sel aal kui teised hiiri nülgisid. Ei istu mulle see surnud loomade sees näppudega songerdamine. Sammal seevastu on mõnus ja pehme.


Kodus krabist toidu valmistamiseks on nüüd vaja kedagi, kes looma lammutamist minu eest teeks. Kui keegi vahemikus november kuni mai külla tuleb, valmistage end krabideks ette.

Ahjukrabi

Vaikse ookeani draakonid ja delfiinid, golf Mauil

Golf


Kolmandas golfiklubis läks õnneks ja saime omale tee aja kirja pandud. Maui saar on väiksem kui Saaremaa ja neil on 14 (jah, loe: neliteist) golfirada. Ega nad ilma üle ka seal väga iriseda ei saa.
Koha valikul oli kriteeriumiks lühike sõit hotellist ja 18 auguga rada, ma polnud varem üle 9 augu mänginud, ikka oli aja- või jaksu puudus. Nüüd oli meil kasutada kogu maailma aeg ja golfiauto. Soov oli leida ka klubi, kus tasu mängu eest poleks arutu, kallis on golf niikuinii, odavat golfi pole olemas, aga $225 (2647 EEK) ühe mängija kohta tundus arutult kallis. Alustasime väljavalitud kohas hommikul kell 7, kõigepealt laenutusest varustuse valimine ja mõned soojenduslöögid rangel ja lastigi meid väljakule. Boonuseks saime mängukaaslase Kanadast. Kella kümneks siras päike õige eredalt, aga lämbeks veel polnud läinud. Varajane algus oli olnud õige otsus.
Kuskil suhteliselt alguses tegin elu löögi. Olin liivapunkris teinud juba 2 ebaõnnestunud katset saada pall greenile, kui kolmanda löögiga sain palli punkrist otse auku. Lipp oli veel augus.
Siit saab vaadata, et ka mõned profid oskavad samahästi lüüa, kui mina.

Golfiautos oli väga mugav tabloo, kuhu sai kirja panna löökide arvud ja näha oma kaugust järgmisest august. Kui pool rada läbitud, andis ekraan automaatselt lõunasöögi menüü ja saatis tehtud valiku kööki. Lõuna muidugi koosneb USAs burgerist või burgerist, lisaks saab ka kartulikrõpse.
Kaaslaseks saadud kanadalane jättis burgeripausi vahele ja edasi jätkasime kahekesi. Peale lõunaks võetud õlut läks mäng aina paremaks, oleks pidanud ehk kohe hommikul õlle avama. Igatahes, paari viimase löögiga rebisin end Magnusest ette ja võitsin mängu.
Varajastel ärkamistel on ainult üks võlu, kella 13ks olime mänginud ligi 5 tundi golfi ja ikka veel oli pool päeva alles ees. Miinuseks on lühikesed õhtud, kustun poole peo pealt ära.

Rafting ja draakonid

Snorgeldamine algas jällegi varavalges, varajase äratusega hakkas selle aja peale päris ära harjuma. Rafting Mauil tähendab suure kummipaadiga kihutamist, paadil on katus ja käimla. Muudes maailmajagudes tähendab see sõitmist umbes 10-kohalise kummipaadiga mööda kärestikulisi jõgesid.
Snorgeldama viidi meid Lanai saare lähistele, see on Mauilt 30-40 minutit mootorpaadiga kihutamist. Saarele me ei läinud, sest eesmärk oli näha vees värvilisi kalu ja rohekilpkonni. Nägime mõlemaid, kuigi kalu oli vist vähem kui Egiptuses.
Rohekilpkonnad on ohustatud liigina looduskaitse all ja nende puudutamine ning konnade muud moodi häirimine on rangelt keelatud. Eluohtlik on häirida kilpkonni pinnale tõusmise ajal, nad upuvad ära, kui hapnikku ei saa. Kilpkonnad võivad sukelduda 4-5 minutiks ja siis peavad jälle pinnale hingama tulema. Kuigi nad magavad vee all korallide vahel ja võivad siis hinge kinni hoida paar tundi, ei suuda nad aktiivselt ujudes ja toitudes üle mõne minuti ilma hapnikuta olla. Meie nägime neid vee peal hingamas, korallidel nokitsedes kui ka magavatena. Alles vee peale tulnud kilpkonnadest sai nende suurusest täpsemalt aru, üsna pirakad olid. Meil veekindlat kaamerat ei olnud, siin mõned pildid internetist.

Teel snorgeldama, päike piilus juba mäe tagant

Ja draakonid olid seal ka. Draakonid on vees olevad kõiksugused asjad, mis sind ettehoiatamata puudutavad- taimed, kivid, plastpudelid jne. Ma väga kardan väliveekogudes ujumist, isegi kui vesi on läbipaistev. Alguses draakonid hammustasid ainult mind, või õigemini nõelasid. Mingid silmaga nähtamatud pisikesed ollused, millimallika sugulased, aga nii pisikesed, et silmaga neid vees ei näinud.

Magnus pidas mind alguses paranoiliseks, kuid teises snorgeldamise kohas läksid nad ka tema kallale.

Minul tekkis maskiga pead vee alla pannes klaustrofoobia hoog, siis kui kõrvad vett täis läksid ja kõik helid ära kadusid. Väga hirmus oli. Ega mul muud üle ei jäänud, kui et vihaga panin pea vee alla, sest konnad oli vaja ju ära näha. Leidsin lohutust sellest, et hoidsin Magnusel käest kinni, ujudes oli vahtplastist nuudel kõhu all ja lestad jalas, nii et enda veepeal hoidmisega tegelema ei pidanud. Magnus pärast ütles, et tema ju ei oska ujuda erinevalt minust. Ilmselt andis käest kinni hoidmine julgust seetõttu, et kui oleks suuremad draakonid tulnud, siis oleks olnud, keda neile ette sööta. Vaade vee all aga oli ilus.

Delfiinid

Nägime ka kahte liiki delfiine -bottlenose ja spinner. Viimane on oma nime saanud sellest, et ta veest välja hüpates end keerutab. Bottlenose delfiinid olid pisikese grupina ja liikusid aeglaselt, spinner delfiinid olid aga suurema grupina ja vallatumad.
Akvaariumites ja filmis Flipper staaritsevad just bottlenose delfiinid, nad on intelligentsemaid imetajaid maamuna peal.

Ranniku lähedale tulnud delfiinid tegid lõunauinakut, nagu saarte lähistele kogunenud delfiinid tavatsevad Hawaiil teha. Seda muidugi mitte ainult Hawaiil, kõiksugused delfiinid kõikjal maailmas peavad hingamiseks mõtlema, ehk et nad ei hinga automaatselt nagu inimene, seetõttu ei saa nad ka päris magada. Nad magavad üks ajupoolkera korraga, sulgevad ühe silma ja teevad tukastuse ja siis vahetavad poolt. Sellisteks uinakuteks tulevadki delfiinid rannale lähemale, et oleks vähem ohustajaid.

Spinner delfiinid, nägime neid ka veest välja hüppamas aga pildile ei mahtunud.

Lanai

Saar on 3 korda väiksem kui Hiiumaa, seal on Four Season hotell ja 2 golfirada, pole ühistransporti, küll aga on lennuväli. Personali jaoks on ka mõned elumajad. Paadist avanes golfirajale võrratult ilus vaade, vaated rajalt ookeanile siin.

Tegime ka vihmametsas paaritunnise matka, mille käigus sai ujuda kose all ja mina nägin elus esimest korda kohviuba. Toorest ja põõsa küljes kasvamas.

Kaks uba kohvipõõsa marja seest

Kosk. Mina jätsin hüpped vahele, Magnus proovis ära. 

Lõpetuseks meie reisist üks postkaart, mille tegime sunset cruis'il

Add caption

So long and thanks for all the fish. 

Humu­humu­nuku­nuku­āpuaʻa, päikese maja ja maavärin

Maui kuld

Hawaii saarestike elanikkonda kuulub mitmest etnilisest grupist inimesi, aja jooksul on ka kohalik toit saanud nendest erinevatest kultuuridest mõjutatud. Kõige arvukam etniline grupp on hiinlased- jaapanlased, samuti filipiinlased. 20 sajandi alguses, kui kõige arvukamalt olid esindatud jaapanlased, tekkisid Maui saarele rohked riisikasvandused, suhkruroo- ja ananassikasvanduste kõrvale. Kunagi oli saarel mitmeid istandusi koos mitmete vabrikutega, nüüdseks on järele jäänud üks suhkrutehas. Suhkruroo kasvatamiseks kulub tohutul hulgal vett, mis on istandustesse juhitud mägedest. Vee defitsiitsuse tõttu arvatakse, et varsti lõpetatakse see äri sootuks ära. Välja on surnud ka kunagine hiigeläri ananassidega. Kohalik ananass "Maui Gold" on vähese happe sisaldusega, mis teeb ta eriti magusaks. Nagu Lati Pats. Tavaliselt lõhub ananass suu ära, seal sain terve karbi (puhastatud ja tükeldatud) nahavahele keerata ilma, et suu katki läheks. Hetkel kasvatakse ananassi peamiselt kohaliku turu jaoks, aga seda saab USA piires saarelt tellida. Kuller toob 2 päevaga kodu uksele. Hind on küll viis korda kallim kui kohapeal, aga ma kevadepoole võtan paar tükki prooviks, et pärast katusel neid ise kasvatada.

suhkruroog

Humu­humu­nuku­nuku­āpuaʻa

sellise nimega on kala reef triggerfish (eestikeelset nime ei leidnud). See sõna on ühtlasi ka Hawaii üks pikemaid sõnu, milles on 7 tähte nende tähestikus olevast 12st tähest. Keel kõlab väga sarnaselt eesti keelele, hääldatatakse täpselt nii nagu kirjutad. Sõnad on tihti lühikeste silpide kordused, nt Maui rahvuslind on nene (hani).

Haleakala vulkaan (tõlkes päikese maja)

Nädal peale Mauile saabumist käisime vaatamas päikesetõusu Haleakala vulkaanilt. Äratus oli kell 2 öösel. Sõitsime oma autoga rattalaenutusse, kus anti kileriided, kindad ja kiiver. Sealt pakiti meid bussi koos ratastega ja viidi vulkaani otsa. Pimedas mäest üles liikudes oli vaade linnale võrratu, liikuvast bussist ei jäänud kahjuks pildile midagi.

rattad, millega vulkaanilt alla sõitsime

Päike tõusis seal päeval 6:37, meie olime mäele jõudnud 5 paiku. Seal oli külm ja pime ja mul oli uni ja kõht oli tühi ja kõik oli kuidagi nii halb, sest bussis magada oli ju ka ebamugav. Rahvast oli vulkaanile tulnud kõvasti, kes oma autoga, kes ekskursioonibussiga. Ratta ekskursiooni oli võimalik teha nii giidiga kui ka ilma. Meie läksime omapäi. Bussijuht rääkis teel üles vahvaid lugusid ja õpetas, kuidas oma autode juurde tagasi saab, näidates teel märke, mille järgi orienteeruda. Kui päikesetõus nähtud, sõidutati meid natukene allpoole Rahvuspargi piiridest välja ja andis rattad kätte. Päkesetõusust häid pilte saab vaadata siit.
Ratastega koos anti kaaasa ka kaart koos juhendiga. Korra tegime väikese haagi, keerates valele teele, aga see oli õnneks tasapinnaline tee, paljudel juhtudel valesti keerates oleks tagasi saamiseks pidanud väntama ülesmäge. Rattad olid madala istmega ja vändates käisid põlved vastu lõuga, nii et klassikalist rattasõitu nendega harrastada ei soovinud. Mäest alla vuhisemiseks sobisid suurepäraselt.

Selline loogeline tee viis meid Haleakala tipust alla

Vulkaani tipus asuvad teleskoobid, see on maailma üks parimaid kohti taevalaotuse jälgimiseks, kuna mäe otsas on õhk kuiv, pilvitu ja linnatuled ei sega vaatlemist.

Maavärin

Samal päeval, kui saarele jõudsime oli saare lääneosas olnud maavärin, natukene üle 3 magnituudi. Mina olin sel ajal shoppamas ja ei saanud midagi aru. Tavaliselt olen mina ainuke, kes sillal kõndides tunneb selle kõikumist. Kõrval linnas, mis oli 3 minutit sõitu, oli Alaskast pärit paar seda tundnud. Kirjeldasid, nagu oleks keegi prõmmdi vastu maja sõitnud.
Mauil ei pidavat maavärinad väga tihked olema, seevastu pidi Big Island ( Suur Saar) olema geoloogi paradiis- saar koosneb viiest vulkaanist, millest Kilauea on hetkel maailma kõige aktiivsem. See on USA kõige ohtlikum, samas ka kõige enim külastatud vulkaan maailmas.

Hawaii- puhkus puhkusest

Maui 


Kuna mina San Franciscos elades kellast kellani tööl ei käi (veel), on SF kolimine olnud suuresti üks puhkus. Puhkuselt puhkusele sõitmine näis väga kummaline, kui paar päeva enne ärasõitu tuli California moodi talvine torm, mille järel 30 kraadi sooja tundus ahvatlev. Sooja SFs oli küll +10 C kandis aga lausvihmas läbimärjaks saades oli võrdlemisi kõle. Siiski ei midagi võrreldavat Tartus valitseva pakasega.

Maui saar asub Eestist täpselt teisel pool maakera, ajavahe on 12 tundi. Saart reklaamitakse paradiisina ja suurt nad ei valeta. Kliima on igati soodne võimaldades neil aastaringselt kasvatada suhkruroogu ja ananassi. Ka golfi hooaeg on aastaringselt. Talve saabumist märkab sellest, et kohalikud poisid on T-särgid selga ajanud.

Hana- tee läbi maailmalõpu

Võtsime Maui saarel viibimise ajaks mõned giidiga ekskursioonid. Esimene neist oli Hana. See on 68 miili (umbes 109 km) pikkune senic drive (vaatmisväärsustega maantee) ümber Haleakala vulkaanikraatri. Alustasime hommikul kell 6 ja lõpetasime rampväsinuna õhtul kell 6. Teekonda alustasime saare suurimast rahvusvahelise lennujaamaga linnast Kahuluist, sealt edasi mööda idarannikut alla ja peale kaardil punaseks märgistatud ohtliku ala läbimist otse põhja suunas tagasi. Teel ületasime 59 silda ja läbisime umbes 620 kurvi. Giid osutus üliosavaks jutuvestjaks. Peale ajalooliste faktide puistas ta meid üle kodukootud naljadega. Reis osutus igati oma hinda väärivaks. 

Esimene vaate nautimise-pildistamise peatus oli surfarite mekas kohe peale Paia linna. Paia linna sisenedes on silt- do not feed hippies (hippisid mitte toita). See linn on avatud kõikidele uutele ideedele, nt. saab seal laenutada koeri. Tunni või päeva kaupa. Teenus on mõeldud koerapidajatele, kes oma koju jäänud lemmikut igatsevad. Kasside laenutust seal veel ei ole, ma oleks selle teenuse esimene kasutaja. Paia lähedal on ka surfarite meka Jaws, kus laine kõrgus ulatud 20-30 meetrini. 

Tervitustega Laisile

Maanteelt nägime 5 veejuga, suurim neist oli Wailua Falls, seda juga õnnestub näha pooltel ekskursioonidel, meie sattusime õigel päeval sealt mööduma.

Edasi läks tee aina kurvilisemaks, kuni asfalteeritud tee otsa sai-jõudsime kaardil märgitud punasesle alale, rendiautodele seal kindlustus ei kehti ja enamus autosid keeras seal otsa ringi, et sõita 6 tundi Kahuluisse. Sellel 18 miili pikkusel lõigul oli üks sõidusuund, õigemini mudane tee oli täpselt nii lai, et mahutas ühe sõiduki korraga. Mitmes kurvis pidid vastutulevad autot tagurdama laiema kohani, kus said meie bussi mööda lasta. Tee viis meid kohani, kus 2007 maavärinas oli lõik teest all kukkunud. 76 kohalikku elanikku ei saanud ligi aasta aega sellest kohast autoga üle. Selleks viidi üks auto ühele ja teine teisele poole kuristikku, koju sõideti varisenud teelõiguni, siis kalpsati üle kivide teise autoni, et koduteed jätkata.

Tegime ka peatuse selle reisi kõige kitsamas kohas, mina istusin vasakul pool akna all, kust avanes vaade all kuristikku. Seal oli mul ülimalt hea meel, et me seda reisi oma autoga ette ei võtnud. Giid rääkis ka toreda loo paarikesest, kes sinna jõudes olid istekohti vahetanud nii, et naispool saaks olla paremal mäepoolses küljes. Selle peale oli meespool sosistanud bussijuhile “Ei tea, mida see istumise asukoht muudab, kui buss kaljult alla kukub saavad kõik bussis olijad niikuinii surma”. See oli lohutav ja ma istusin kogu reisi akna all ning püüdsin nii palju kui julgus lubas, vaadet nautida. Ellu jäime.

Vaade bussist kuristikku

Üks viimastest peatustest oli “maailma servas” kus ookeanilt üles mägedele tuhisev tuul tahtis pikali paisata. Sõna otsese mõttes võis seal tuule peale toetuda ja selline tuul puhub seal mitte iiliti vaid iga päev. Väga muljetavaldav. Selle lähedal olid ka “Maui Grand Canyon”, kus sademete hulk aastas on pool Eesti sademete hulgast, st. seal on väga kuiv võrreldes saare muude kohtadega.

"Grand Canyon"

Viimane peatus oli viinamarjaistanduses, kus peale viinamarja veinide pakuti ka ananassi ja mingi eksootilise vilja veini- peale ananassiveini maitsmist jätsin järgmise proovimata, veiniga polnud sellel mingit pistmist.

Giid jätkas huvitavate lugude rääkimist kogu tagasitee, mis kulges mööda kiirteed nr 31. Sama numbriga kiirteed mööda tulime lennujaamast hotelli. Turistid pidid vahetevahel teed segamini ajama ja sattuma hotelli asemel mägedesse. Hea, et meil GPS kaasas on. Mitte, et ma koos sellega vähem ära eksiks, aga seekord saime otse hotelli, ilma mägedes ekslemiseta. 

Thanksgiving


tänupüha on USAs suur sündmus. Peamiselt seetõttu, et siis on töötavatele inimestele 4 vaba päeva koos nädalavahetusega. Kohalike rõõm nende vabade päevade üle on igati arusaadav, sest USAs on aastane puhkus 10 päeva, ei anna võrreldagi Magnuse 32 päevaga.

Tänupühad on aeg kui perekonna kõik liikmed kokku tulevad ja söövad õhtusöögiks hiigelsuure kalkuni. Ka meie saime osa kalkunist kui osalesime hotelli territooriumil korraldatud Luau'l- pidusöök, mida vanadel headel aegadel korraldati tähtatel perekondlikel sündmustel nagu lapse sünd, pereliikme naasmisel pikalt reisilt jne. Nüüd küsitakse turistidelt selle iidse kombe taaselustamise eest terve varandus. Anti süüa ja sai nautida kenade poolpaljaste tütarlaste tantsu. 

Sattusime ühte lauda koos saksa päritolu kanadalastega. Kuna Kanadas algab sügis varem, siis neil oli thanksgiving juba kuu tagasi ära olnud. Enamus inimesi keda Hawail olles kohanud oleme on ikka kuksilt USAst, Kanadast või Alaskalt, eurooplase jaoks jääb see kant kaugeks. 

Black Friday

Must Reede on suur ostlemise päev peale tänupüha. Selle tarbeks on tehtud lausa kodulehekülg, mis koondab kõikide suuremate ostukeskuste sooduskampaaniad ühte kohta kokku. See on virgematele inimestele soodne aeg jõuluoste teha. Meie nautisime seda päeva hotelli basseini ääres kokteile manustades. 


Haleakala vulkaani nõlvalt päikesetõusu vaatlemisest saab lugeda siit ja Vaikses ookeanis snorgeldamisest siit.