Nädala algus Santa Cruzis, nädala lõpus päris kodus

Santa Cruz

Meil juhtus olema öömajavaba aeg esmaspäev vastu teisipäeva. Kuna Magnus oli pakiliste tööasjade tõttu terve nädalavahetuse arvutis passinud, siis sobis suurepäraselt alustada nädalat golfiga ookeani ääres. Väljasõiduks valisime Santa Cruzi, see asub SFst 1.5 tunni autosõidu kaugusel. SFst lõunapoole läheb kaks suuremat kiirteed, US 101 ja I-280. Siiani olin sõitnud ainult 101 peal, mis on pikim kiirtee Californias. See ots, mis on SF läheduses on vähese rohelusega ja betooni täis, kiirtee nagu kiirtee ikka. I-280 peale polnud ma veel juhtunud, kui välja arvata need väga paljud eksimise korrad, kui olen linnas risti-rästi tiire teinud. Tee Santa Cruzi I-280 peal tundus rohelisem, 5-6 sõidurida mõlemas suunas (võrdluseks US 101 on "ainult" 4 reaga). Viimane kolmandik teest, peale kiirteelt mahakeeramist läks sõit mägisel maastikul kaherealiseks ja õige käänuliseks. Internetist leitud pilti saab vaadata siit.


Kiirteid üle ilma vaadates tekib tunne, et Eesti elab ikka kiviajas küll. No kuidas on see võimalik, et aastal 2010 ei saada hakkama alla 200 km pikkuse kiirtee ehitusega. Ei peagi ju olema kohe kiirtee, piisab ka korralikust teest, kus oleks 2 rida mõlemas suunas. 

Golf

Broneerisin internetis varakult DeLaveaga golfi klubis meile mängu aja ja see oli päris hea otsus, sest esmaspäeva kohta oli rajal palju rahvast. Kuna hetkel tundus sealkandis olevat low season, mis väljendus kõikide majutusasutuste ja atraktsioonide hinnakirjas, siis saime raja koos golfiautoga väga sobiva hinnaga. Eks see raja korrasolek oli ka vastavalt hinnale. Mängida kannatas. Californias on golfi hooaeg aastaringselt ja väljakuid on tipitud kõikjale, ka harrastajaid tundub olevat hulganisti. SFis on 8 golfiväljakut, seda ainuüksi linnas. Kõige kaugem neist on ummikuvabal ajal 20 min autoga sõita. 

DeLaveaga golfirada Santa Cruzis

California kõige kallim ja üks maailma ilusamaid golfiradu on Pebble Beach Golf, see asub Monterey maakonnas, meist 2 tunni kaugusel lõunapoole sõites, läbi Santa Cruzi. 18 auguga raja hinnaks on $495 inimese pealt (5600 EEK). Jõelähtme mereäärne rada on hinnaga 1080 EEK. Usun, et viiekordne hinnavahe annab ka viis korda parema raja. Kuigi Jõelähtme rada on väga-väga tasemel. Karta on, et minu handicap'iga võin seal vaid tuhkatriinu kombel auto aknast kiigata, kuidas teised maailma uhkeimail rajal mängivad. Aga korra võiks sinna mängima sattuda küll.

Santa Cruz Beach Boardwalk Amusement Park*

Golf mängitud ja hotelli sisse registreerimine tehtud, läksime linnapeale laiama, ehk siis hilist lõunat sööma. Kaardilt vaadatuna tundus ooken väga lähedal ja otsustasime linna jalutada. No me siis jalutasime, ja jalutasime natukene veel. See lähedus on siin ikka väga petlik. Aga kohale saime. Mina sain elus esimest korda varbad Vaiksesse Ookeani pistetud, külm oli. Sealsamas rannas oli ka *lõbustuspark. Siit saab näha iPhonega filmitud ookeani ja lõbustusparki. Lõbustuspark on talveperioodil avatud ainult nädalavahetustel. Minu poolest võivad sellised kohad muidugi üldse olemata olla. Ainus, mida elu jooksul veel proovida tahaks on ameerika raudtee. Karusellid ja muud pöörlevad okserattad ei ole minu teema. Omal ajal, kui Tartus oli Lauluväljakul lõbustuspark, sai sealsed keerlevad kambrid kõik ära proovitud ja mul on hea meel, et sel ajal ei avanenud mul võimalust proovida veel kiiremaid ja veel ägedamaid praegusel ajal leiduvaid atraktsioone. Elektriautot, millega teisi rammida sai, meenutan ikka heade sõnadega. 

Kodu võtmed

Saime pikalt oodatud võtmed laupäeval kätte. Oma finantside olemasolu kinnitamiseks sobis ka Magnuse tööandja garantiikiri. Nädal aega läks lepingu allkirjastamisest ja rahadega arveldamisest, enne kui võtmed saime. Minu jaoks tundus see ootamine eriti pikaldane, sest ajutine koht oli nõmekas. Eks ma olen võibolla natukene pirtsakas, aga väga häiriv on, kui voodi kriuksub iga kord külge keerates. Või siis, kui Magnus külge keerab, ja see ei juhtunud ju üldsegi samal ajal, kui mina seda tegin. Pealekauba oli see korter täis tuubitud igasuguseid vidinaid, nii et endal polnud ruumi ümbergi keerata. Kodus muidugi ei pea passima kogu aeg, aga siin sai suvi läbi. Nüüd on sitt suusailm 3 kuud. Õues on märg ja kole külm, muidugi oleneb millega võrrelda. Siinse 3-nädalataguse 30C kraadiga võrreldes on 16C kraadi kole külm. Eesti miinustega võrreldes suht soe. See ajutine korter võis ehk Mäe tänava korteriga võrreldes olla paremas tehnilises seisukorras, aga tore seal ikkagi ei olnud.

Madrats

Päris kodu on ilma mööblita, otsisime meelega tühja korterit, sest mööbli rendi eest küsitakse mõttetult palju raha. Ja mõnusamad asjad toon ehk pärast Eestisse kaasa. Omanikutädi oli nõnda lahke ja jättis meile sees olnud esemed: hunniku veiniklaase, mitu liitrit alkoholi, diivani ja teleka, tugitooli, mõned naistekad ja paar programmeerimise raamatut (ükspäev hakkan ka mina progejaks, ausõna) ja hunnikus potte-panne.

Selleks, et uues kodus saaks ööbida, oli vaja madrats soetada. Mõeldud mõeldud, esimene koht kuhu poodlema läksime oli Macy's, hiigelsuur, kallis kvaliteetsete kaupadega kaubamaja kett. Madratsid olid mugavad ja ilusa, aga meist jäid nad sinna. Järgmiseks suundusime IKEAsse. Hinnad on neil tõesti head, kvaliteet aga seda kehvem. Me ei saanud omavahel kuidagi kokkuleppele kattematerjali osas, Magnus tahtis memory foam katet (selline materjal, kuhu jääb keha jälg švammi sisse pikaks ajaks peale ülestõusmist, minu jaoks täiesti vastik tunne), mina tahtsin latexit. Vaatamata poodlemisest saadud üledoosile otsustasime veel ringi vaadata, sest uus madrats kiirendab lahtisaamist ajutise kodu krigisevast madratsist. 

IKEA lähedal asus pood SleepTrain. Poes tervitas meid musta värvi naerusuine härrasmees ja pakkus abi. Madratsid olid samad, mille Macy's liiga kalliks olime põlanud. Viisakusest kohe poest välja ei jalutanud, vaid lasime tal näidata meie kriteeriumitele vastavaid madratseid. Neid oli kogu poe peale tervelt 2 tükki.

Proovipikutamised tehtud, hinnasildile pilk peale visatud, olin mina juba valmis ära minema. Onu pakkus, et vaatab arvutist järgi, mis see tegelik hind tuleb. Hinnasildid on vist ainult jobudele siin maal, alati tuleb kas alla kaubelda või kasvõi küsida paremat hinda ja ennäe kohe tuleb 20% allahindlus. Saime proovitud kahele madratsile hinnad teada, ikka kallis. Arutasime natukene omavahel onule arusaamatus keeles, kui pakkus, et vaatab mingist andmebaasist kõikide selle madratsi müüjate hindu ja teeb meile kõige odavamast hinnast veel 5% alla. Kõige odavam oli Macy's, sest neil juhtus olema ühepäevane allahindluse kampaania. Lisaks pakkus nende poolt tasuta transporti, 60 päeva tagastuse võimalust ja mitu muud soodukat. See 5% allahindlus kehtis ainult sel päeval, tänu Macy's kampaaniale. Nüüd pani juba mõtlema, sest IKEA odavmadratsite seast oleks leidnud ühele sobiva variandi, nende madrats meeldis meile mõlemale. Võtsime jälle aja maha ja rääkisime onule arusaamatus keeles, kui onu oli otsustanud, et ilma madratsita ta meid sealt poest minema ei lase. Pakkus poenäidist, veel 20% hinnast alla. Täiesti uus, mille nad olid kogemata pakist lahti harutanud ja nüüd oli neil jalus. Onu sai oma diili ja meie madratsi.

Ja vähemalt esialgu, ei tule voodile mingit kriuksuvat voodiraami alla, läheb põrandale, pehme vaiba peale.

Meie linnaosa lipp

Meie elurajoonis elavate vikerkaare-värvi-inimeste kinnituseks- meie naabrimutil on pruut.  Pealegi kuulus pruut, kandideerib volikogu liikmeks ja puha. 

Kas Euroopa on riik?

Lõpuks õnnestus ka mul see anekdoot oma silmaga ära näha. Härrasmees, kes mind meie teise ajutisse elamisse juhatas, küsis viisakalt, et kust ma pärit olen. Vastuse peale, et Eestist, noogutas vaikides. Sain aru, et ta ei tea kus see asub ja lisasin siis täpsustuseks, et see asub Euroopas. Kutil läksid silmad põlema ja nägu naerule, sest nüüd saime mõlemad aru millest jutt käib. Hetk hiljem oleks nagu teleshows olnud, kui ta targalt ütles, et "kas see on riik? ma olen palju kordi sellest kuulnud." Ma ei osanud midagi enam kosta. Kõik mis telekas näidatakse ei olegi võltsitud, hakka või telekasse uskuma. 

Kodu Castros

Kodu otsimine osutus tõeliseks kadalipuks. Nagu varasemalt olen postitanud, otsisime kodu Noe Valley linnaosas. Leidsime endile päris sobiva kohakese, rääkisime omanikega tingimustes kokku, saatsime avalduse ja pidime järgmine päev minema tšekki viima, kui hommikul saabus kiri, et korter on välja üüritud. Selline suhtumine on ikka väga alatu. See on aga üks suur erinevus kultuuris. Eestis üürilise leidmisel ja korteri broneerimisel kehtib suusõnaline kokkulepe. Kui mul Eestis korterit välja üürides oli sobiv üüriline leitud ja suusõnaline kokkulepe tehtud, siis ma ei andnud korterit ka enampakkumise teinud inimesele, mis sest et paberimajandus vajas broneerijaga veel ajamist. Alles siis, kui broneerija üürimise soovist lahti ütleb, pakub korterit teistele. Siin on aga headel korteritel minekut ja saavad sellist sigatsemist endile lubada. Elamispinda vaatama minnes võetakse tšekiraamat kaasa, korter üüritakse põhimõttel, kes esimesena kriteeriumitele vastab ja paberid korda ajab, sellele läheb.

Ma olin Noe tänava korteri juba mõtetes äragi sisutanud, nüüd tuli kogu kuulutuste vaatamiste- korterite läbikäimiste trall uuesti läbi teha.

Ka ajutist elamist broneerides polnud me arvestanud nii pika otsimise ajaga ja meie aeg Potrero korteris hakkas ka otsa saama. Pikendada ei saanud, sest korter oli juba pikaks ajaks kellelegi välja lubatud. Tuli leida uus ajutine elamine, samal ajal otsida päris kodu.

Tavaliselt käisin tööpäevadel üksinda kortereid vaatamas, nädalavahetustel sai Magnus kaasas olla. Nii juhtuski, et laupäevasel päeval oli üks pildi pealt kenakene koht esimest korda huvilistele avatud. Trepist üles kõndides ja kööki nähes, olin kindel, et mina tahan sinna kolida. Ja kui nägin tube ja katuse terrassi, olin oma otsuses veelgi kindlam. Küsisime omaniku-proualt avaldust ja pakkusime tšekki, et teeks kohe tehingu ära, kui selgus, et ta nõnda kergelt korterit ära ei anna. Pakkusime rohkem raha, et saaksime koha endale, ka see ei sobinud. Palus meil täita avaldus ja teha hinnapakkumine ning lubas õhtul teada anda, kas üldse kvalifitseerume üürilisteks. Sobisime küll, eriti meie tehtud hinnapakkumine. Siis tuli teine kohtumine ja vestlus, kus rääkisime vastastikku endist ja tutvusime naabrimutiga. Maja on kahe korteriga ja nii garaaž koos pesuruumiga kui välistrepp koos grillplatsiga on ühiskasutatav, täitsa arusaadav, et tal oli oma sõna sekka öelda.

Õhtu otsa pingelist ootamist, aga korter on nüüd meie. Ruutmeetritelt koht vist polegi väga suur ja mööblit sinna suurt ei mahu, mis ongi selle koha võlu. Asukoht on super, joogi-söögikohad parajalt lähedal, aga täpselt nii kaugel, et peatänava möll meile ei kosta. Korteri paigutus meile väga sobilik, 2 tuba, millest ühte kasutame magamistoana ja teist elutoana, kui tulevad külalised, saab korteri lükanduksega kaheks osaks jagada, elutoast teha eraldi magamistoa oma vannitoaga.

Ja terve katus on meie, trepp otse toast. Sinna tuleb minu kõrreliste aed ja kõik maitsetaimed kasvatan ise ja kiviktaimla teen ja... Noh teades mind lõpeb see natukene trööstitumalt, paar potilille ilmselt ostan ja lasen neil ära kõrbeda, aga vähemalt on mul võimalus nendeks ilusateks asjadeks.

Ootan külla.

Merilõvid, haid, raid ja tuunikala

Forell haidele söögiks

Päev päris turistina. Tehtud. Käisin PIER 39 peal (kai number 39). Pier 39 on San Francisco üks külastatumaid kohti, sadamasillal asub kahel korrusel kokku üle saja kaupluse, kümmekond restorani, arvukalt erinevaid lõbustus asutusi. Ühesõnaga täielik turistilõks.
Aquarium of the Bay on mittetulundusühing, kus tegeldakse San Francisco lahe kaitsmisega, tehakse teadusuuringuid ja haritakse koolilapsi ning turiste.
Akvaariumiks on neil pea 100 meetrit tunnelit vee all, kus saab vaadata erinevaid lahes elutsevaid tegelasi.

Mina sattusin sinna haide (sevengill shark) toitmise ajal, toidetakse neid 2 korda nädalas. Toitmisel osalevad 3 tuukrit, keskmine annab toki otsast haidele kalu, 2 meest valvavad, et teised kalad toidukotti ära ei näpsaks. Akvaariumis on hulganisti erinevaid elukaid, küsimuse peale, kas haid endast väiksematega ei ihka maiustada, ütles giid, et haid on meelega ületoidetud, siis nad ei tunne pisemate vastu huvi. Ka mitte tuukrite vastu.
Kõik 20 000 mereelukat, kes akvaariumis on rohkemal või vähemal määral märgatavad, elavad linna kõrval lahes. Kaasaarvatud haid, raid ja millimallikad, kes elavad sügaval vees, mitte ranniku lähedal. Sellest hoolimata on uhke valik veeasukaid lahes. Kuskil linnas peaks olema ka ujumiseks sobivad rannad, pole olnud mahti nende otsimisega tegeleda. Tea kas enam julgebki vette minna, oli mul vaja sinna ronida. Mida vähem tead, seda lihtsam elu.

Bat ray ja longnose skate, mõlemad eri liiki rai pojad, olid madalas basseinis, kus neid võis puudutada. Ei olnud sametine nagu võiks arvata. Tundus katsudes kala nagu kala ikka. Nende toitmiseni oli 30 minutit aega ja nad, tundes maitsva kalmaarikokteili lõhna, olid väga elevil ja aktiivsed. Üks bat ray oli eriti vallatu ja upitas end kogu aeg veest välja, niimoodi pidid nad ka nägema basseini ümber toimuvat.

Uudishimulik Bat ray, vaatas vee peal toimuvat.

Sea lion -merilõvi

California merilõvi kuulub loivaliste alamseltsi, välimuselt sarnane hülgega, võivad elada kuni 17 aastaseks, toituvad kalast ja kalmaarist. Tsirkustes palli mängivad "hülged" ongi enamasti merilõvid, nad on väga sotsiaalsed ja intelligentsed, sobivad edukalt ka mereväes tuukreid abistama.

San Francisco sadamas käivad merilõvid päevitamas septembrist maini, nende jaoks on sadamasillal nr 39 ujukid, Marine Mammal Centre teenib nende käitumisest rääkimisega turistidelt raha. Kahjuks saab end harida seal ainult grupiga. 

Merilõvid päikse käes peesitamas

Ohustatud harilik tuunikala (Thunnus orientalis)

Tänu sushi sööjate nõudmisel tekkinud ülepüügile on harilik tuunikala kogu maailmas ohustatud liik ja USA vetest teda püüda ei tohi. Lubatud on ainult juhuslik kalapüük. 2011 on Euroopa liidu riikides tuunikala püük lubatud ainult lõkspüünistega, muul viisil tuunikala püüdmine on täielikult keelatud. Pange end valmis, peale tatra kaob peagi poelettidelt ka tuunikalakonserv.

Tahaks siinkohal öelda, et lõpetasin oma päeva tuunikala arvukuse heaks midagi positiivset tehes, aga nii see paraku pole. Käisime õhtul sushit söömas. Internet on toredaid restoranide arvustusi täis ja leidsin juhuslikult kodu lähedal väga hea sushi restorani. Selles menukas kohas tuli meil lauda oodata tervelt 10 minutit. Road maitsesid super. Mina polnud varem fatty tunat söönud, küll oli Magnus seda mitu korda kõvasti kiitnud, nii et soov seda proovida oli suur. Fatty tuna on kirjeldus kalast lõigatud tüki kohta, see on tuunikala kõhuosa, kus liha on rohkem rasvane, õrn ja suus sulav. Hind on tal ka vastavalt maitsele. Võtsime kahepeal 4 tükki, nende hind oli pool meie restorani arvest.
Sõin seal ka esimest korda sashimi't (toore kala tükid), üks oli lõhe, teine kala jäi nimetuks. Toore kala ja liha käitlemist jälgib USAs Toidu- ja ravimiamet, kelle ülesandeks on kaitsta ja edendada rahva tervist.
Järelvalvet teostavad toiduohutuse, ravimite, toidulisandite, vaktsiinide, kosmeetikatoodete jne kohta. Ameti ettekirjutuse järgi soovitatakse värsket liha külmutada -35 C juures 15 tundi, selle aja jooksul peaksid bakterid sööjat mitte kimbutama. Loodame, et amet oma tööd ikka korralikult teeb.

Et edaspidi teaksin, millist kala süüa ja milline võiks olla ohustatud liikide nimekirjas, laadisin iPhone tasuta programmi Seafood Watch. Tegemist on programmiga, mille eesmärk on tõsta tarbijate teadlikkust ja juhtida tähelepanu kalavarudele. See õpetab tarbima mereande, millega kaasneks minimaalne pikaajaline mõju keskkonnale. Kokkuvõtteks- tuunikala pähh, sööme midagi muud. Kuniks nende arvukus taastub.

Sinised Inglid ja Põlev mees

Bay Bridge

Kahest osast koosnev sild jookseb üle San Francisco lahe SF linnast Oaklandi. Ehitus kestis 3 aastat, valmis sai aastal 1936, kuus kuud varem kui Golden Gate Bridge. Sild on 7 km pikk, kogu ulatuses kahekorruseline. Ida ja lääne osa ühendab saareke nimega Yerba Buena, saart läbib tunnel. Algusaegadel oli alumisel korrusel raudtee ja ülemisel autotee, tänapäeval on mõlemal korrusel 5 sõidurida. SF linna sissesõidul võetakse sillamaksu $ 2.5-6, olenevalt kas on nädalavahetus või tipptund. Mina muidugi unustasin sularaha maha, see meenus teelt maha keerates, kui enam polnud mingit võimalust tagasipöördeks. Pakkusin onule krediitkaarti ja küsimuse peale, et mis nüüd saab, ütles, et sõida aga edasi. Midagi märkis enne mu minemalaskmist paberile, ilmselt pani mu musta nimekirja "loll turist". 

Bay Bridge ühenduskoht saarekesel, selle kõrval tehissaar Tresure Island, ehitatud 1939. aasta Expo tarvis

Sillale sattusin otsides IKEAd, Rootsi odavmööbli kaubamaja. Tagasi linna tulles passisin parasjagu ummikus, kui silla alt ilmus välja väike lennuk, siis teine, täpselt esimese sabas püsides. Nägid välja nagu  kaugjuhitavad mängulennukid, kui korraga hakkasid tegema haake ja kiirelt lähemale tulles muutsid endid päris hävitajateks. Nägid väga uhked välja. Hiljem sain teada, et need olid Blue Angels (sinised inglid), kes tegid treeningsõitu nädalavahetuse etenduseks.

San Francisco Fleet Week

(otsetõlkes laevastiku nädal) on iga-aastane traditsioon näitamaks rahvale mereväge ja nende laevastikku koos hävitajatega. Toimus sel aastal juba 30. korda, igal aastal Kolumbuse päeva (oktoobri teine esmaspäev) eelneval nädalavahetusel. See on kena moodus suurtel poistel uhkustada kallite mänguasjadega, mis omakorda tekitab uusi potentsiaalseid mereväkke astujaid. Hävitaja lendur võiks isegi olla. Võimsad, kiired, suured ja äkilised mänguasjad neil.

neli täpikest taevas on Blue Angels

Google'st leitud pilte etenduse kohta saab vaadata siit. Meie käisime aerobaatikat vaatamas laupäeval kahes jaos, teine samasugune etendus tehti ka pühapäeval. Olude sunnil läksime sinna autoga, ürituse lõppedes saime mereäärest linna kõigest 45 minutilise hilinemisega. Rahvast oli igal pool massiliselt. Enamus inimesi oli rannas kogu perega, paljud juba hommikust peale, katnud piknikulauad ja nautisid ilusat ilma. Golden Gate Bridge ja Alcatrazi vaheline ala oli suuremaid ja väiksemaid jahte täis. Vee pealt sai ilmselt veel parema pildi, kui rannast.
Linna tagasi sõitsime osaliselt 49-Mile Scenic Drive mööda (49 miili ümber linna kulgev tee, mille ääres vaatamisväärsused). Nägin ära linna serva Vaikse ookeani ääres, polnud selles linna pooles veel käinud. Linna loode tipus asub Lincoln Park Golf, kodulehel nad oma hinnakirja igatahes avaldada ei julge, küsida pole mõtet, nagunii ei jaksaks seal mängida. Piirkonnast google tänavavaade. Seal kandis osatakse elada.

Burning Man

nime kannab igal aastal Nevada kõrbes toimuv nädalane kunstifestival, pilte saab näha siit ja siit. Burning Man (põlev mees) sai nime traditsioonist põletada hiiglaslik puust mehe kuju. Korra aastas muutub kõrb osaliselt hiiglaslikuks linnakuks -Black Rock City'ks, mida külastavad igal aastal kümned tuhanded isevärki inimesed. Tohutu festival, mis tähistas sel aastal oma 25. juubelit, toimub kunagise Lahontan järve alal, nüüdseks elutu kõrb.
Igal aastal on festivalil ka teema, sel aastal oli teemaks metropol, varasemad teemad on olnud: aeg, viljakus, põrgu, lootus ja hirm, taevalaotus, American Dream, evolutsioon jne.
San Franciscos peeti eile, kuupäeval 10.10.10, üheteistkümnendat korda festivali järelkaja. Üle kuu aja on möödas hullust täis üritust, nüüd toimus selle n.ö. meenutus päris üritusest SF linnas. Meie jõudsime kahjuks aiaga piiratud alale liiga hilja ning ei võtnud vaevaks seista miili pikkuses järjekorras, kiikasime niisama aia vahelt sisse. Kuna peoplats hõlmas terve tänava 5 bloki ulatuses, siis sai möllu näha ka sildade pealt. Koht mida me nägime, meenutas tänavareivi. Vähestel sealviibinutel polnud kostüümi.

iPhonega püütud vaade sillalt Burning Man Decompressionile

Kalendrisse tegin juba ristikese, et järgmisel aastal seal osaleda.

Päris pesa

Õige vähe veel ja siis saab jälle kolida

Peale umbes mitme tuhande kuulutuse läbivaatamist ja mitme sajas korteris/majas käimist, hakkan ma uue kodu leidmisele päris lähedale jõudma. Valida on kahe korteri vahel, ehk homne päev toob selgust. Vaatamas olen käinud tõesti päris paljusid, kõik ühes piirkonnas ja samas hinnaklassis, aga kõik väga erinevad. Kõige hullem koht oli 3-toaline korter, kahe korteriga maja alumisel korrusel. Koht asus ilmselt tüüpilises magala rajoonis. Teist sellesarnast rajooni pole veel kohanud. Terves linnaosas on tänavate kaupa madalaid värvilisi maju, kõik võimalikud ja võimatud kohad nende majade ümber, pargitud autosid täis. Mina sattusin sinna päise päeva ajal, huvitav kuhu pereisad peale tööd oma autod veel pargivad? Mõned ilmselt garaaži. Ma sain ka auto lühikeseks visiidiks garaaži ajada, sest tänaval polnud kohta, kuhu auto jätta. Garaaži sissesõidutee kalle oli nii järsk, et kriipis auto tagumiku ära, ja nii kitsas, et peeglitest jäi 2 cm vaba ruumi. Sealsed elanikud pargivad oma autosid niiviisi vist iga päev või seepärast ongi kõik autod tänavate äärde jäetud, et pereemad ei julge autot parkida. Maja oli väga räämas ja hind mitte kõige odavam, tegin sealt kiiruga minekut. Enne muidugi pidin auto garaažist kätte ka saama. Automaat kastiga on päris keeruline gaasi natukese haaval juurde anda, kui pidurilt jalga võttes auto kohe allapoole hakkab vajuma. Hakkama sain. Õnneks on rendiautol kasko ja kriimud saavad meie kalli raha eest üle värvitud kunagi.
Silmapiiril olevasse korterisse sisse astudes tegin põgusa ringi ja teadsin, et lähen seda korra veel vaatama. Kohe meeldis. Üks korter, mis pildi peal kena tundub, on veel vaatamata, seda saab näha täna õhtul.
Kortereid näitavad enamasti maaklerid, osades kohtades omanikud. Nagu Eestis. Maaklerid on kõik  kuidagi eriti vaiksed tundunud, lasevad majja/korterisse sisse ja siis ootavad, et sa juba ära läheks. Vastavad küsimustele, aga ise midagi eriti ei räägi. Ilmselt pole see nõnda kõigi maaklerite puhul.
Küll aga tahavad kõik saada credit reporti (meie mõistes pangakonto väljavõte). Seda meil aga pole ega saagi olema enne 12 kuu möödumist. Tuleb veel uurida, kuidas meie, kui siinsetele üürileandjatele täiesti ebausaldusväärsed inimesed korterit saaks üürida.
Samamoodi oleme täiesti persona non grata pankadele ja telefonioperaatoritele. Telefonidest mõni teine kord.

Tüüpiline majade rivi Noe Valley's

Does your mother know*

Linnaosa kuhu elama plaanime saada kutsutakse Noe Valley, seal on kõikvõimalikud postid täis vikerkaarevärvilisi lippe, mis loob ju väga rõõmsa meeleolu. Tänavatel kõnnivad poisid/mehed/naised hoides käest kinni sama soo esindajal. Ühesõnaga, tegemist on linnaosaga, kus elab palju geisid. Meid nad ei häiri. Minu arust on nad nunnud, saan palju poiss-sõbrannasid endale seal. Homoabielud San Franciscos ei ole hetkel lubatud, küll aga olid 2008 aastal lühikesel perioodil homopaaridel abiellumise võimalus. Hetkel on abielud keelustatud, kuid käib diskussioon selle keelu põhiseadusevastaseks tunnistamise üle.

Peale geide on see linnaosa hinnatud lastega perede seas, aga ka rikkuritele meeldib seal. Kohalikud peavadki seda kanti pigem kalliks, meie jahime seal keskmise hinnaklassi kodu. Ilma mööblita kodu. Just sai Tartu kodu mööbli sisse, saan ennast jälle kord välja elada kodu sisustamisel.

* kas su ema teab? Selle nimega on Noe Valleys üks poeke, täiskasvanute pood, kindlasti lähen ükskord sisse ka.

Golden Gate Bridge, Muir Woods

Golden Gate Bridge (internetist leitud pilt)

Käisime eile kodust 20 km kaugusel Muir Woods rahvuspargis. Selleks tuli ületada Golden Gate Bridge. Meie sõidu ajal oli sild mattunud udusse, vaadet sealt seekord nautida ei saanud. Linnast väljudes on sillaületus tasuta, linna sisenedes tuleb iga kord välja käia $6 (68.90 EEK). Liiguvad jutud, et rendiautod seda maksma ei pea, tasub uurida. 

Fakte silla kohta: 

* Silda ehitati 4 aastat, valmis sai 1937 aprillis. 

* Golden Gate Bridge pole mitte kõige populaarsem koht enesetappudeks Ameerika Ühendriikides, vaid ka kõige populaarsem kogu maailmas. 

Muir Woods National Monument

Sellist nime kannab rahvuspark, kus on üks vähestest säilinud ürgmetsadest. Rahvuspargi selles osas, kus meie käisime, kasvab ligi 100 hektaril nüüdseks haruldasi okaspuid hiidsekvoiasid. Mõned miljonid aastad tagasi kasvasid need puud üle kogu Ameerika, nüüdseks on neid säilinud vaid mõnel kaitsealal ranniku ääres.Kaitseala tehti sada aastat tagasi president Roosevelti deklaratsiooniga, nimi pandi pargile loodusteadlase John Muiri järgi. 
Puud on tõesti hiiglaslikud. Kõrgeim puu selles pargis on 79 meetrit kõrge. 

IPhonega filmitud lõiguke, mis võiks anda aimu puude suurusest.


Internetiavarustest leitud pilte pargist saab vaadata siit.

Tegime pargis keskmise pikkusega jalgsi ringkäigu, tänu laupäevasele rahvahulgale olid loomad-linnud piirkonnas peitu pugenud, saime näha käblikut ja kuulsime rähni. Prügikastid piirkonnas olid kõik lukuga, mida karud ei oska avada. Ilmselt liigub neid seal hulganisti. Metsa läbib oja, kus ohustatud hõbelõhe ja vikerforell käivad kudemas.

Teel Muir Woodsi

Linnast välja sõites tekkisid maantee äärde sildid $ 1000 fine for littering ( silt hoiatas, et prügi maha panamise eest saab trahvi 11500 EEK). Kummaline oli, et mägedesse jõudes läks see odavamaks, seal sai ainult $500 trahvi. 

Sausalito

Peale jalutuskäiku metsas tegime lõunapausi lähedalasuvas linnakeses Sausalitos. Mehhiko tacod erinevate täidistega maitsesid üsna head. 

Meie sealviibimise ajal toimus mingi rinnavähi teavituskampiaani, selleks oli korraldatud heategevuslik jalutuskäik, kus kõik inimesed kandsid midagi roosat. Ka politsei võttis programmist osa.

Ostukeskused, gps ja mina ei sobi kokku

Tarkuseteri Monicalt

Käisin eile Magnuse töökaaslase naisel külas, nemad on siinmail elanud juba ligi aasta ja tarkust täis. Monica tegi kokkuvõtteid ostukeskustest, et kus mida müüakse ja internetist ostlemise võludest. Samuti tavadest ja kommetest. Eestlase jaoks on harjumatu kõigile ja kogu aeg jootraha jätta (siinse kõrge teenindustaseme järgi Eestis ei peaks üldse jätma). Siin aga on imelik jootraha mitte jätta. Sa oled neile juba teenuse eest maksnud, ja mitte vähe, aga tip tuleb jätta lisaks, muidu koristaja jätab järgmine kord midagi tegemata. Sain ka must-go kohtade nimekirja, järgmine nädalavahetus plaanis minna Yosemite National Parki. See tuleb enne novembrit ära teha, sest osad maanteed mägedes suletakse lume tõttu.
Täna aga läheme eestlaste kambaga Monica Oti poole grillima.

Stanfordi Ülikool Palo Altos

Käisime Monicaga Stanfordi ülikoolilinnakus jalutamas ja piknikku pidamas. Linnak ise on tohutult suur, kõik on väga uhke ja ilus. Kogu linnaku suurust saab vaadata siit. Meie käisime vaid sisehoovis, Hoover Towerisse lähen mõni teine kord. Valmistun sõprade-sugulaste vastuvõtuks ja peamised turistilõksud avastan nendega koos, muidu hakkab endal igav, kui seitse korda ühe torni otsa ronima peab. Kuus oleks paras.

Hoover Tower

Magnuse uus kontor tuleb ka Palo Altosse, kunagi aasta lõpupoole, siis tuleb töölesõidu aeg 30-40 minutit. Kui ära ei eksi.

Vaid mina suudan GPSiga ära eksida

Viisin Magnuse hommikul tööle ja sisestasin gpsi Monica aadressi. Sattusin kolm (loe: kolm) korda samale ringile, sest võtsin kogu aeg juhise järgi sõites (ma siiski arvan, et gps valetas) vale mahamineku. Lõpuks põrustasin suvalist teed mööda, mille peale gps tegi ümberarvestuse ja sain kiirteele.
Kella 16 paiku hakkasin ostukeskusest väljapääsu otsima ja ei suutnud mitukümmend minutit autot leida. Jätsin küll meelde poe nime, mille juurde auto jäi, aga ma ei suutnud kaardilt seda poodi enam leida. Kui lõpuks maanteele sain, näitas gps ummikuid, delay 6 minutilt kasvas vahepeal 17 minutini. Nagu sellest ummikus istumisest veel vähe oleks, sõitsin õigest mahakeeramise kohast mööda, no pole midagi, sõidan siis järgmise mahakeeramise peale. Seal ma ekslesin jälle mitu korda ühel ristmikul ja kiirteele tagasi ei saa. Käisin mööda pisikesi teid juba kõrval külas ära ja ikka kuidagi kiirteele ei saa. Lõpuks, 1.5 tundi  hiljem sai Magnus koju sõitma hakata, sest mina oleks meid kuskile pärapõrgusse sõidutanud.
Täna läks Magnus ise autoga tööle, mulle sai mõneks ajaks villand siin sõitmisest.

Ostlemine ja kliendikaardi taotlemine

Päeval oli vaja aega surnuks lüüa. Läksin ostlema. Väga tüütu tegevus, aga kunagi on vaja see ära teha. Peale mõningast kollamist leidsin mõnusa hommikumantli. Siin sai suvi äkitse läbi ja hommikuti kodus jahe. Tasumisel pakuti kliendikaarti. Ütlesin müüjale, et ilmselt ei saa seda mulle veel teha, kuna mulle pole veel väljastatud social security number'it (SSN, sotsiaalkindlustuse number). Tädi ikka väga tahtis mulle teha 15% hinnasoodustust ja pakkus, et "teeme passiga?". Kuna mul aega veel oli, siis olgu. Sisestame kõiksuguseid andmeid, kui lõpuks küsib ikka SSNi. Helistab siis klienditeenindusse, kes peaks asja saama korda ajada ilma selle numbrita. Annan neile oma praeguse koduse aadressi, küsin Magnuse käest telefonitsi zip koodi ja tundub, et kohe ongi see kaart mul käes, kui tuleb küsimus minu telefoninumbri kohta. Pakun oma Eesti mobiili numbrit, ei sobi. Kohalikku kodu oma ma peast ei teadnud. Neil olid kõik mu andmed olemas, mu passi ja krediitkaardi numbrid, aadress koos zip koodiga ja igast asju veel, aga vot telefoninumbrist üle ei ole siin maal ikka midagi.