Kagu-Aasia reis, Vietnam. Viimane osa

Kaluriküla

Mui Ne kalurikülas nägime sadu värvilisi suuremaid ja väiksemaid paate, eriti huvitavad on ümmargused korvapaadid, inglise keeles "coracle".

Turismifirmadelt, kes erinevaid pakette müütavad, oleks saanud suure paadiga kala püüdma minna ja hiljem saaki pardal grillida, aga varajane ärkamine ja selle reisi organiseerimine käis üle jõu. Ju ei olnud tahe küllaldaselt suur. Korvpaat tundus küll äge, aga lauspäikese käes selles loksumine ei ahvatlenud piisavalt. Teine kord.

vaade Mui Ne kalurikülale

Eksootilistest toitudest saab siin süüa krokodilli, haid ja konnakoibi. Siiami krokodill on ohustatud liik, samas on Vietnamis palju farme, kus kasvatakse söögiks erinevaid krokodille. Meie igatahes ei proovinud neist ühtegi. Krokodillide päritolu oleks raske olnud kindlaks teha, hai on raipekala ja pidi maitsema kehva, konnad ei tundunud isuäratavad, kuigi korra olen neid kuskil proovinud.

Sinimerekarbid ja kammkarbid

Minu lemmikud on kammkarbid, neid oli seal nii suuri kui väikeseid. Täiesti uus avastus oli küpsetatud sinimerekarbid. Neid pakutakse ka SFi restoranides, aga polnud kunagi ahvatlevad tundunud. Koju jõudes küpsetasin neid ise ahjus ja soovitan musseli sõpradel proovida. Jagan gratineeritud sinimerekarpide retsepti ka teiega.

Grill kohalikega

Kõige paremad on siin kohalikud toidud ikka. Mõned päevad enne reisi lõppu käisime hotelli kõrval asuva lohesurfi koolituskeskus koolitajate, suure hulga turistide ja kohalike beach boy'dega mingis sööklas grilli tegemas. Beach boy on lohepüüdja, kes aitab nii koolitustel kui ka muudel sõitjatel rannas lohet püüda. Lohe on pikkade siinide küljes, randa tulles lastakse lohe rannaliivale kus beach boy püüab selle kinni ja surfar saab veest välja tulla.

Vaade meie hotelli lebolast lohetajatele

Koolitajad vahetuvad aasta-paari tagant, tulles erinevatest maailma paikadest kokku. Oravaid õpetas lohet lennutama poolakas, Annela koolitaja oli leedukas. Austriast pärit koolitaja on Mui Ne's elanud kolm aastat, oskab keelt ja teab, kus söömas tasub käia. Söögikoht kuhu meid viidi, oli kohalikke inimesi täis, sarnaseid putkasid on kõikjal tänava ääres, me varem nii räpastes kohtadesse polnud omapäi julenud minna. Kliendid viskasid kogu prahi ja tühjad pudelid põrandale, õhtu lõpuks korjati lauad-toolid seina äärde kokku ja kraabiti prügi põrandalt ühte hunnikusse. Ei mingit peenutsemist.

sodi käib põrandale

Söögiks oli meil kits. Väga hea marinaadiga, hästi õhukesed viilud liha, mille lauale toodud grillides beach boy'd aitasid ära grillida. 

Grillitud liha käis riisipaberi sisse koos erinevate maitsetaimede ja salatiga, see keerati rulli spring roll'iks, kõrvale käis vürtsine kaste. 

Kuskil Euroopas elanud vietnamlane, kes rääkis head inglise keelt, tellis kitse hautist, mida turistidele ei pidavat serveeritama. Selle söögi tellimiseks peab lihtsalt oskama seda küsida. Hautis sarnanes väga süldile. Sellele, millest veel sülti pole tehtud. Savipotis podises tasasel kuumusel kitse erinevad sõra ja kinsu tükid. Maitses söödav, aga ei midagi erilist. Keedetud pehme liha.

Hommikul tundsid kõik peale minu kõhus väikest keeramist, Magnus läks antibiootikumide peale. Ma olen ainus, kel on kõhutüüfuse vaktsiin tehtud, aga ka see ei päästnud mind õhtusest kõhuvalust. Niipalju siis meie kohalikust gulinaarsest eksperimendist. Ravisime kõhuhädasid ohtra gini ja 7up'iga. Jälle uus maitseavastus minu jaoks. 

Taamal söögisaal, esiplaanil köök-nõudepesuruum (ilmselt ka kellegi kodu), seljataha jääb peldik. Pole ime, et peale sellises kohas söömist keerama hakkab

Fairy River

ehk Ingli Jõgi on tegelikult rohkem oja kui jõgi, kus veerohkemal ajal ulatub vesi vaid põlvini. Esmalt jõeni jõudes oli mul plaan ots ringi keerata, sest maanteelt mägede ja koseni ei pääsenud muud moodi, kui jõesängis kõndides. Kaugelt paistis nagu oleks vesi sogane, tegelikult oli kogu põhi punane liiv, mis oli väga mõnus pehme kõndimiseks.

Fairy River

Koseni tuli jalutada tubli 20 minutit

riis kose lähistel. peaaegu küps, õngitsesin pööristest mõned terad välja

Mööda jõesängi kõndisime koseni välja, lauspäikese käes oli üsna väsitav. Terve tee piiras meid kamp lapsi, lootuses raha saada. Kõik turistid olid lastekarjaga ümbritsetud, meie juurde jäi neli last, üks tegi vahepeal minuga juttu, näitas mango puud ja riisipõldu ja osutas ilusatele vaadetele. Inglise keel oli neil muidugi kehva, aga lihtsamaid lauseid oskasid öelda. Kui kose juurde jõudsime, küsisid raha. Andsin jutukale tüdrukule, siis teised tegid kole haledad näod ja küsisid omale ka raha. Kuna nad ainult kaasas tolknesid, siis jäid teenistusest ilma. Kavalamad hakkasid ütlema "give me money, then I go to school" (anna raha, siis ma lähen kooli), ilmselt ameerika turistidega selline lunimine neil töötab.

Vietnamlaste inglise keelest on tohutult raske aru saada. Nad söövad sõnalõpud ära. Inglise keelest saadakse aru, vähemalt siin turiste täis kohas, räägitakse vähe. Räägitakse kirjapildi järgi ja sõna viimast tähte ei hääldata. Käsi jalgu appi võttes saab asjad aetud.

Majutuse eest tuli maksta sularahas. Summa oli üle miljoni dongi, selleks tuli sularahaautomaadist 6x raha välja võtta

Meie reis oli täpselt õigele ajale rihitud, mõned surfikoolitajad pidi aprilli lõpus putkad ajutilt kinni panema, sest algab vimaperiood. Mui Ne rannas on päikesepaistelised päevad edasi, aga tuul lohetamiseks pole enam soodne ja sekka tuleb vihmaseid päevi.
Mina isiklikult jäin reisiga väga rahule, kuid pole kindel, et Vietnami uuesti minna viitsin, avastamist vajavaid kohti maailmas on liiga palju. Samas on Põhja-Vietnam väga erinev meie nähtud randadest. Tai on küll koht, mida tahaks lähemalt avastada, seda aga seljakotiga pisikesi külakesi läbi käies, mitte kuurortis peesitades.

Eesti külaliste hooaeg saab homme avalöögi, kui esimese julgena tuleb meile Iivi. Läheme kahekesi nädalasele autoreisile, mis viib meid Los Angeles'is Hollywoodi staaridega kohtuma, Las Vegase mängupõrgutesse ning Santa Barbara ilusaid ja rikkaid kaema.
Püsige lainel.

Kagu-Aasia reis, Vietnam vol. 2

Ööelu

Öösel imbuvad inimesed oma hotellidest tänavatele, kus kohalikud pakuvad müügiks odavat Hiina kaupa ning nautimiseks erinevaid teenuseid. Iga teine asutus on söögikoht-restoran, iga kolmas putka müüb karastusjooke, snäkke, alkoholi. Nende vahele on tipitud massaaži pakkuvaid päevaspaasid.

Liiter Captain Morgain Spiced rummi maksab eurot, kohalik õlu 333 on 0,5 Eurot

Erinevad baarid teevad nädalavahetustel ka diskoõhtuid. Meie käisime vast-avatud Fun Key baaris diskol. Muusika oli tore, joogid olid maitsvad, aga ma pole piisavalt äge selliste kohtade jaoks. Puudus Armani ja Gucci hõng minust. Või siis olen lihtsalt vana. Oma rolli meie varajasel lahkumise mängis ka väsimus, sest ega päeva otsa päikese käes vedelemist midagi kerget pole. Söögikohad suletakse siin 22-23 paiku, ööklubide lahtioleku aegu ei tea, meie tulime 2 ajal roller-taksoga koju.

Teenused tänavalt

massažisalong

Meie Magnusega kasutasime siin ka juuksuri teenust. Mul sai elu poole kergemaks, kuigi see juuksur polnud enne minu juuste lõikust kääre käes hoidnud. Õnneks oli mul soov saada ebaühtlane lõikus, et juuksed geeliga turri ajada, sirge tuka lõikamisel oleks nad küll hätta jäänud.

Kõik teenused on siin käe-jala ulatuses. Hotelli kõrval asuvast massažiputka menüüst saab valida 20 erineva massaaži vahel, erinevate õlide ja aroomidega, ainult kätele, peale või jalgadele, ülekeha massažist on päiksepõletust alandav massaaž ilmselt siin kõige popim. Vietnami massaž on Tai ja Rootsi massaži vahepealne asi. Tai massaaž on riietega kondiväänamine, Rootsi massaaž õliga silitamine. Jalamassaži oskavad kõik eriti hästi teha. Jalamassažile lisaks tehakse peamassaži, igat teenust pakutakse lisadega. Näo- ja jalamassaaži ilmset pole mõistik koos tellida, ei usu et nad peale jalgade mudimist käsi peseks. Juuksurist sain ilmselt kuldpersega täid boonuseks. Desinfitseerimisest ei teata siin maal midagi.

Tänava merepoolsel küljel on hotellide rivi, teisel pool poed ja restoranid

Pesumaja

Hotellist üle tee on pesumaja. Kilo musta pesu saab puhtaks € 0.66. Kõiki teenuseid pakuvad nö. pereärid. Need asutused on ühtlasi ka kellegi kodud. Pesumaja asus kellegi kodu elutoas, pesemine käis küll silma alt eemal, aga puhas pesu vedeles lihtsalt kottidega elutoa põrandal. Restorani tualetid on tihtilugu hoovis, kus on näha magamisasemed. Elatakse sealsamas. Matid põrandal, paljudes kohtades ka võrkkiiged. Elu ja töö kulgeb külg külje kõrval ja sellest tingituna pole vietnamlastel privaatsusest aimugi. Hotellides koristamise ajal koputab tädi korra uksele ja trügib kohe tuppa. Hea, et koputabki.

Lohesurf ja purjelaud

Nagu varem mainitud meie Magnusega lohet lennutama ei läinud. Orav, Annela ja Margus võtsid algkoolituse. Kaks päeva said $ 200 eest lohet lennutada, nii rannaliival kui ka vees, lauaga sõita ei saanud keegi. Keeruline on. Rand on lohetamisega tegelenud paar aastat ja tema harjutab lohega peale õhulendude, ka keerulisemaid trikke teha.

Meie Magnusega võtsime purjelaua algkoolitust, 3 tundi kokku, mis jagati 2 päeva peale. Esimesel päeval 1.5 tundi algusega kell 8 hommikul ja teine päev sama kaua algusega kell 10 hommikul. Hilisemalt oli tuul tugevam. Mina olen lapsena Vigriga sõitnud ja paar korda elus veel mõne laua peale saanud, aga teooriast ei teadnud ma midagi. Ma oskasin vaid Peipsi peal Venemaa poole minna, tagasitulekuks keerasin end kalavõrkudesse ja ootasin, kuni keegi mu kadumist märgates mulle järgi tuli. Nüüd koolitaja seletas asjad lahti ka, et mis mille jaoks on ja kuidas oma liikumise suunda muuta. Laud kahjuks oli mingi laudauks ja minu jaoks liiga suur, väiksematel laudadel aga pole keskmist kiilu. Sain selgeks vastutuult sõitmise. Tahab muidugi veel kõvasti harjutamist, aga vähemalt nüüd tean, mida tegema peab sõidusuuna muutmiseks.

Siin oli kuu jagu tagasi tugevad lained paljudes kohtades piirded ära lõhkunud, nii ka purjelaua laenutusel pole vetteminekuks enam kohta. Koolitust tehti kaluriküla lähistel, kus on vähem laineid ja parem vetteminek. Profid saavad laenutuse kohas tugeva lainega hakkama, mina sealsete kivide vahelt tugeva lainega vette ei saaks.

Igav liiv ja tühi väli...

Meie asukoht on Mui Ne küla ja Phan Thiet linna vahel, hotellide rida on mõni km nende kahe punkti vahel. Mui Ne on kaluriküla, seal käisime jalutamas/pilti tegemas peale liivadüünides möllamist.

Düünid on nagu liivamäed ikka, ainult selle vahega, et seal poisid-tüdrukud pakuvad turistidele liu laskmiseks aluseid rentimiseks. Nii pealetükkivaid inimesi olin varem näinud vaid Egiptuses. Puuvilju müütavad tädid on ka omamoodi pealetükkivad, peale seda kui oled loobunud arbuusist ja mangost ja banaanidest, pakub ta sulle ikka igaks juhuks ka ananassi müügiks. Nad ei lepi sugugi eitusega, vaid pakuvad niikaua kaupa, kui midagi neilt lõpuks võtad. Düünirahvas on ilmselt turistide poolt ära rikutud, eks seal ole easy money. Lapsed rippusid sul küljes ja sakutasid riietest ja neil oli parem inglise keele oskus, kui ma mujal olen kohanud. 

Saabudes jooksid lapsed meile kallale nagu raisakotkad

Mina laenutasin plastikust laua liu laskmiseks $1 eest, peale kahest mäest alla tulekut hakkas poiss küsima raha juurde, sest väidetavalt oli antud raha ainut laua laenutus, aga kuna ta näitas ka liu laskmise kohta, siis see maksis lisaks. Andsime talle 10000 VND juurde ja kohe hakkasid teised lapsed teistelt raha juurde nõutama, sest üks neist oli saanud. Vaatasime, et ruttu sealt minekut saaks teha.

Düünide tipust avanesid väga ilusad vaated ookeanile ja mäed ise olid ka toredad, nagu kõrb, mitte et ma kõrbes kunagi käinud oleks.

Kohalik transport

Transport on siin samasugune, kui Bangkokis, hääletada võib igat liikuvat sõidukit. Enamasti ei peagi kedagi hääletama, tullakse ise rollerisõitu pakkuma. Lisaks pakutakse korralike mikrobussidega taksosõidu teenust ja iga nurga peal on rolleri rent. $ 8 eest saab külamehe käest terveks päevaks rolleri rentida, pabereid täita vaja pole, dokumente näidatama ei pea. Mine ja sõida, kui rollerit tagasi ei too, ei juhtu ilmselt ka midagi. Väga usaldav rahvas.

Rollereid kasutatakse kõige vajaliku transportimiseks

Me oleme siin jeepidega düünides käinud, rolleri päral ööklubist koju sõitnud ja pisikese taksoga 7-kesi ühes autos olnud.
Takso on siin suhtleliseks kallis, 6 km sõitu maksis 100 000 VND (€ 3.32), see on üsna sama hind, mis Tartu kesklinnast Karlovasse sõit. Kui see aga kuue vahel ära jagada, saab hinnaks mitte-midagi. Eestis ei ole lubatud viiekesi auto tagumisel istmel olla, siin on kõik lubatud, taksojuht muretses ainult oma auto amortide pärast, auto vaeseke oli ülekoormatud raskete eurooplaste poolt.

Rolleritel sõidetakse perekonniti, 2 last ja 2 täiskasvanut. Me Oravaga mahtusime endid korra ühe rolleri peale. Vaene roller ägises meie suurte kerede all, aga pärale saime. 

Kagu-Aasia reis, Vietnam vol. 1

Kė Gá küla

Külakene asub lohesurfajate mekast, Mui Ne'st, 40 km lõunas, aga ookean on seal sama hea, kui sihtkohas. Vietnami idarannikule tekkisid Resortid 10-15 aastat tagasi. Meie esimene peatuspaik Vietnamis- Peaceful Resort, oli Bangkoki tohuvapohust tulles kõrvulukustavalt vaikne. Oravale panime muusikat taustaks mängima, muidu oleks vaikuses kurdiks jäänud. Hotell koosnes pisikestest 4 toaga majadest, kõik saime toad vaatega ookeanile. Hommikul uksest välja astudes oli vaateks postkaart ookeanile. Olime sinna hotelli võtnud öömaja kaheks ööks, see oli täpselt piisav, et nende menüüst kõik toidud ära proovida.

Peaceful Resort

Hotell pakkus küll kohalike kaluritega kalaretke, kus oleks saanud süüa homaari ja autoreisi nende küla majakani, aga me nautisime vaid nende basseini, pääsu ookeanisse ja massaži. 30 minutit jalamassaži oli hinna sees.

Autotee Saigonist Mui Ne randa

Mui Ne rand

Kui kohta kirjeldada ühe sõnaga, siis see oleks paradiisirand. Kena kohakene, palmid ja värgid, ega muidu siia ei tuldaks. Samuti on neil vedanud kliimaga, 50 km põhjapoole on 6 kuud vihmaperioodi, siin see puudub. Aasta keskmine temperatuur on üle 25 kraadi C, vesi on soe, lõuna ajal paistab päike seniidis. Kuna see koht on turistide poolt hästi vastu võetud, siis on siin võrreldes meie esimese külakesega kordi kallim. See on koha ilu ja teenuste kättesaadavuse-mugavuse vääriline. Meie reisi eesmärk oli päike, valge liiv, palmid ja soe merevesi- kõik komponendid on siin olemas. Boonuseks veel tugev ja ühtlane tuul neile, kes surfata armastavad. Minu jaoks on plussiks ka värksed mereannid.

Kagu-Vietnami rannad on oma soodsate tuulte tõttu lohesurfijate paradiis. Siin näeb ikka massiliselt surfareid, ka purjesurf on populaarne. Kõik putka rannas pakuvad ka koolitust ja/või varustuse renti. Eestis ei tehta surfikoolitust ranna lähedal, kus on päevitajad, sest see on üsna ohtlik. Siin sellest ei hoolita. Ükspäev lasi keegi algaja oma lohe meie lamamistoolide kõrvale, Rand oleks napilt oma peast ilma jäänud.
Seltskonnast ainult Rand lohetaja, täna võtsid kõik teised peale meie kahe koolituse. Siin saab koolituse odavamalt, kui Eestis ja soojas vees on seda mugavam teha. Minul on plaan purjelauaga sõita, ei jaksaks lohe näol uut hobi oma ellu tekitada. Siiani pole aga jaksu laudama minna olnud, ehk ikka korra käin ära. Mõni päev meil siin veel olla.

Toidud

Pilukil silmad seostuvad tavaliselt riisi ja pulkadega, mina olen palju täheldanudnuudleid. Nee oga on riisist. Nii et riis on siin üsna popp söök. Nuudleid sõime esimest korda teel lennujaamast hotelli. Bussijuht oli rõõmus sell, sai inglise keelest mõned sõnad aru. Reis lennujaamast hotelli on 200 km pikk, aga teeolude tõttu sõidab seda ligi 5 tundi. Jalasirutuspeatuse tegime rahvast täis buffetis, täiesti peldikus. WC oli neil auk põrandas, kuhu koprikuga vett peale valasid.  Mina ja Rand olime ainsad julged, kes kohalikku toitu maitsesid. Sõime riisinuudleid loomalihaga, mida kutsutakse siin Pho Bo, sama roog kanaga on Pho Ga. Eraldi taldrikul serveeritakse salat-maitsetaimed. Seal oli nii lehtsalat, kui Tai basiilik ja veel mingid tundmatud malts. Tai basiilik on hästi intensiivse maitsega, natukene piparmünti meenutav. 

Riisinuudlid juurikatega

Toidud on üldjuhul magedad, nuudliroale pannakse peale erinevaid rohelisi maitsetaimi ja mingit pulbrit, toitudel on väga spetsiifiline maitse, mis on maitsekas aga ikkagi mage. Mulle väga meeldib. Samas ma söön praemuna ilma soolata, mis näitab minu väärastunud maitsemeelt, kõigile ei pruugi see mokka mööda olla.

Supi moodi roog kreveti ja okraga

Eile käisime esimest korda proovimas lobsterit (homaar), valisime omale sobivad elukad välja, need lükati grillile ja küpsed loomad toodi lauale. Võtsime ka prawne (hiidkrevetid). Bangkoki Hiinalinnas nägin esimest korda elusat hiidkrevetti, ujusid akvaariumis. Siin näeb igal pool akvaariumis ujuvaid-ulpivaid mereande. Grillitud homaar oli hea, aga edaspidi grillituna mereande ei söö, suits annab neile mõrkja maitse, keedetuna ja ahjus küpsetatuna jääb rohkem kala maitset. Sellegi poolest sai € 13 eest inimene tugeva ja maitsva kõhutäie.

Värsked mereannid, mis sealsamas tänavaköögis ära küpsetatakse

Grillitud homaar küüslauguga

Hot pot ehk Hiina fondüü on söök, mida serveeritakse podisevas keraamilises potis. Leeme sees podisevad maitsetaimed, kuhu lisatakse värske liha, pelmeenid või mereannid. Lisandid tuuakse eraldi taldrikul ja klient ise lisab neid vastavalt soovile. Toidu hind on sama, mis muudel roogadele, selle vahega, et hot potist saab söönuks 4 inimest. 

Supimoodi söökides kasutatakse erinevaid idusid, mis mulle väga meeldivad. Juurikatega on siin üldiselt kõik kombes. 

Supid. Olen saanud siin väga häid juurikapüreesid. Spargli ja spinati ja porganid püreesuppe. Kohalikud supid ei meeldi. Nt krabisupp on limajas ollus krabitükkidega. Tehtud tärklisega. Püreesupid on harjumuspärasemad ja maitsekamad olnud.

Kohv. Alguses tundus, et siin pakutav kohv on lahustuv, aga ühes söögikohas saime kohvitassid koos pealmise topsikuga, kus oli kohvipuru. Kohv on hästi tumedalt röstitud aga maitselt lahja. Selles söögikohas mina tellisin kohvi piimaga. Kui topsiku koos kohvipuruga tassilt ära võtsin, oli mul must kohv. Küsisin, kuhu mu tellitud piima sai. Onu võttis selle peale lusika ja õngitses mu kohvitassis, kohvi serviiti seal kondenspiimaga, mis oli kohvi all. Võib ka nii.

Kohv. Tassi põhjas on kondenspiim, lahjendamiseks toodi kannuga kuum vesi 

Korra proovisime liha- Austraalia steiki, sest Magnusel hakkas kalast kõrini saama, üsna kohutav liha oli. Siin tuleb ikka mereandidele rõhuda. Mina olen seltskonnast vist ainus, kellel sobib kala süüa 6 päeval nädalas ja korra nädalas võiks olla lihapäev, teistel on see vastupidi. Juustupasta ja kanakarri hakkab popiks söögiks saama seltskonnas.

Puuviljad

Punane on pitaya ehk draakonipuu vili. Pilt on tehtud Bangkokis

Pitaya kasvab kaktuselehtede tippudes

Hotelli territooriumil käivad pisikesed tädid rannatoolis lebajate vahel puuvilju müütamas. Korvid on neil pilgeni puuvilju täis, mis ei ole sugugi kerge kandam õlal vedamiseks. Ükspäev tellisime kamba peale 4 arbuusi, meil oli tegu nende liigutamisega, tädi korvid olid aga ka muud kraami lisaks pilgeni täis. Sitked ja pisikesed inimesed on siin. 

Internet

Kõikjal, kus siiani käinud oleme levib traadita internet piisavas koguses. San Franciscos ei laia kuskil nii head vaba wifi levikut. Ühendus küll kõigub pidevalt, aga üldjuhul on ikkagi olemas. Kirju saab lugeda ja blogi postitada.

Facebook on siin kinni keeratud, kuigi on meetodeid, kuidas ka sellest piirangust üle saab. Pean enda üllatuseks tõdema, et elu ilma Facebookita on võimalik. Skype töötab see-eest hästi, seda nad meie õnneks Skype iseärasuste tõttu kinni keerata ei saa.