Kagu-Aasia reis, Bangkok vol.2

Transport linnas

Kõik mis liigub pakub ka teenusena transporti. Kuna me liikusime kuuekesi ringi, siis suvalist rollerit linnas hääletama ei hakanud, aga nägin kordi, kus roller võttis linnakodaniku pärale ja pakkus mingi tasu eest küüti.
Rolleritel liigeldakse ka kolme-neljakesi, hästi palju nägime rolleril kahe täiskasvanu vahel või ühe ees väikelapsi. Mõned olid laste vedamiseks rollerile lenksu ja enda vahele meisterdanud raami. Kellelgi lastest polnud peas kiivrit, samal ajal, kui täiskasvanutel oli kiiver. Ju neil pole lapsed loetud või on kergesti asendatavad.

Jõetakso- erineva kuju ja suurusega paadid, mis liiguvad iga natukese aja järel kindlat marsruuti pidi. Meie hotelli juurest oli jõetakso peatus üle silla, sinna jalutamiseks kulus kuskil 5 kiiret või 12 laiska minutit.

Jõetakso peatus

Rentimiseks olid neil ka mootorpaadid, millega sai paaritunniseid ekskursioone jõel teha. Tuntumates/kallimates hotellides on igal hotellil oma jõetakso, meie Ibis sellist teenust muidugi ei pakkunud. Neil oli lahtine kaubik-takso.

Grand Palace ja Lamav Buddha

Jõetaksoga käisime vaatamas Wat Pho's lamavat kullast Buddhat. See on maailma suurim üleni kullast Buddha. Üle 5 tonni kulda on vaatamiseks maha laotatud. Sissesaamiseks tuli lunastada 50 bahtine (€ 1.16) pilet, hind sisaldas ka naistele õlgade katmiseks sallide laenutust. Buddha lähedal asub Grand Palace, läksime seal küll väravast sisse ja vaatasime üle riidelaenutuse paljaste kehaosade katmiseks, aga otsustasime osta postkaardid paleevaatega ning suundusime õlle jahile. Googeldatud pilte saab vaadata siit.

5,5 tonni kulda laiali laotatud

Teekond Paleest Lamava Buddha juurde polnud küll pikk, aga teeääres müüdava kauba valik oli seal vägagi kirju. Müüdi erinevaid vidinaid, mis kujutasid Buddhat, ehteid, suuri pussnuge, kaubeldi söögiga, osta sai ka kasutatud jalanõusid. Ilmselt templitesse sisenenud turistidelt varastatud.

Toidu müüja Buddha lähistel

Tuk-tuk- näevad välja nagu käruga rollerid. Terve linn on neid täis. Kärusse mahub 3 inimest, meie reisiseltskonna jaoks, 3 naist/3 meest, vajasime kahte tuk-tuki. Õnneks on Orav ja Rand meil suhtlejad kaaslased, kes kahepeale kõik ära orgunnivad. Orav viitsib kaubelda ja saab alati hinnas alla, minul San Francisco elanikuna tundub kõik nii naeruväärselt odav. Meile lähim suurim tuk-tukkide peatus oli üle jõe, neid saab muidugi ka suvalises kohas teeäärest püüda. Esimese otsa jõetakso juurest linna saime 30 bahti (€ 0.7) ühe tuk-tuki eest. Tagasisõidu kauples Orav 5 bahti peale, see on 2 EEK 3 inimese transport. Nõnda vähe raha teenuste/kaupade eest maksta on lausa kuritegu.

Põhilise tulu teenis tuk-tuki juht aga oma sponsorilt, kuhu ta meid ka viis. Tuk-tuki meestel on sponsorid, kes turistide poodi sõidutamise eest neile kütust annavad. Seda olenemata, kas klient ostab sealt midagi või mitte. Ülikonnad jäid meil seekord rätseppade käest tellimata.

tuk-tukid

Chinatown

Teisel päeval sõitsime tuk-tukiga Hiinalinna väravasse, mingi templi juurde, kus käisime sees ka piilumas. Väravas siblisid kohalikud fotokaameratega ringi ja tegid meist jooksu pealt pildid. Arvasime algul, et oleme nende jaoks liikuv loomaaed, hiljem selgus, et olime liikuvad rahakotid hoopis. Nad tegidki kõikidest templi lähistel olevatest turistidest pildid, millest vorpisid kiirelt rinnamärgid ja lahkudes tulid neid meile müüma.

Templist suundusime Hiinalinna. Tänavaääres võtsime kosutuseks joogid. Purkides jooke välja ei valatud, küll aga klaasist kokakoola läks jääga täidetud kilekotti. Klaasist pudel tundus olevat pandipakend. Me jätsime joogi pudelisse, sest ei julgenud jääd tarbida. See hirm läks meil paari päevaga üle, selleks ajaks oli organism kohalike bakteritega harjunud. Ja edapidi oleme välinud ka seda viga, et koka sisse rummi ei paneks.

Hiinalinn Bangkokis oli elamus omaette. Rahvast siblis ringi samasuguste massidena, kui mujalgi, aga hangeldamine käis hoogsamalt. Sattusime ka turule, kus müüdi toidukraami, sealhulgas keedukana, värsket krabi ja puuvilju. Suurelt tänavalt eemal oli riidekraami turg. Kel huvi, saab sealt omale soetada Nike tossud hinnaga 30 EEK paar. Mehed tüdinesid seal kiirelt ära ja suundusime jälle õlleotsingule. Kuumus ajab jooma.

Peale väga väsitavat sightseeingut tegime õllepeatuse suvalises sööklas, kus serveeriti ka dim sum'e. Need on aurutatud pelmeenid serveerituna bambusest karbikeses. Londoni Chinatownis olen saanud paremaid, aga halvad nad kindlasti polnud. Pelmeeni tainas on tehtud nisujahust ja tärklisest, tihtilugu on nad läbipaistvad.  2 suuremat või 3 väiksemat pelmeeni karbis maksis 16 bahti (€ 0.37). Kohaliku õlle plussideks on pudeli suurus- 640 ml.

Bangokis viibimiseks 3 ööd oli täpselt paras aeg, saime näha ja kuulda piisavalt. Neljandal päeval lendasime Ho Chi Minh'i. Linn lõuna -Vietnamis, vana nimega Saigon. Lennujaamast võtsime suuna otsejoones idarannikule Mui Ne randa. See pidi olema eestlasti täis, nagu Pirita rand Tallinnas. Lasime broneeritud hotellil endile transpordi saata, 5 tundi sõitu maksis $125. Kohalejõudes selgus, et olime hotelli broneerinud 40 km sihtkohast eemale, Ge Ka rannas. Ei teagi kuidas me hotelli asukohta kaardil ei taibanud vaadata. Kuna siin hetkel on suvitamise kõrghooaeg läbi saamas, siis seal Resortis oli peale meie veel üks paarike.
Meie reisi eesmärk oli algusest peale Vietnam, Bangkoki peatuse tegime odavate lennupiletite soetamise tagajärel. Kaks kärbest ühe hoobiga. Elust Vietnami kolkakülas ja teekonnast Mui Ne randa järgmises postituses.

Kagu-Aasia reis, esimene peatus Bangkok

Olen alati soovinud Aasiat näha, aga samas seda ka peljanud. Kultuuride erinevus on tohutu. Singapur pidi olema Aasia algajatele, olles karastunud Egiptuse möllus, otsustasime tulla kohe edasijōudnute tsooni- Bangkokki. Lend siia kulges SFist läbi Taivani, üle ookeani lend oli ränk, 14 tundi. See peaks olema maailmas pikkade lendude edetabelis top 20 sees, pikim regulaarlend on 18 tunnine. China Airline  lennuk sellise pika lennu jaoks on päris kipakas. Isegi oma telekaekraani ei olnud, projektorist näidati lennu jooksul täpselt 2 korda filmi, lennu alguses ja paar tundi enne maandumist. Lend algas  kell 1 öösel, nii et mina magasin lennu esimese poole ja unelesin teise. Eestist saab Taisse läbi Helsinki, lennu pikkus on üle 8 tunni. Käkitegu.

Tai viisa

Vahemaandumine oli meil Taipeis, kus lennujaam on veel säravam, kui Tallinna või Helsinki oma. Taivanist tuli Bangkokki saamiseks 3 tundi lendu otsa ja olimegi kohal. Bangkoki lennujaam on 4 aastat vana ja superluks. Ka stjuardessid olid ilusamad ja lahkemad, kui lennul Taipeisse. Lennujamas olles ei oska arvatagi, et Aasias oled. Taisse sisenedes on eestlastele vajalik viisa, viibides riigis kuni 15 päeva saab selle lennujaamas kohapeal vormistada, viisa oli tasuta kuni 31.märts 2011, me sisenesime riiki just sel viimasel tasuta päeval. 2 nädalase viisa saamiseks tuleb ette näidata piletid riigist lahkumise kuupäevaga.
Vietnamist uuesti Taisse saabudes pidime tegema uue viisa, sest lend koju oli järgmisel päeval. Kuna olime sularaha unustanud võtta siis tuli enne passikontrolli leida sularahaautomaat. See asus viisade vormistamise kohast 4 korrust ja mitu blokki eemal. ATM andis ainult dollareid või eurosid, võttes selle eest € 3.5 teenustasu. Panka pole julenud vaadatagi, palju nemad selle väljavõtte eest kasseerisid. Saadud dollarid tuli rahavahetuspunktis bahtideks vahetada. Viisa maksab 1000 bahti (€ 23), laisad inimesed nagu mina, kel pilti kaasas pole, saavad 100 bahti eest lasta pildi teha. Selle raha eest täidetakse avaldus ka ära ja ei pea pastakat kulutama.

Reisikaaslased Eestist saabusid mõned tunnid peale meid ja nii võtsime omakeskis takso hotelli. Lahke tädi lennujamas mingist turismifirmast seletas meile, et parim viis hotelli saamiseks on võtta takso hinnaga 300-400 bahti. Taksod on lennujaama keldrikorrusel ja arvestades nende odavust ka Eestist reisijale, on kõige mugavam liikumise moodus. Rõvedat lillat värvi takso, mille pagasnikus oli suur gaasiballoon, tõi meid 30 minuti ja ümberarvestatuna 10 euroga hotelli.

tänav hotelli lähistel

Bangkok on minu elu kirevaim ja huvitavaim linn, kus ma käinud olen. Liiklus on neil valetpidi, ehk nagu Inglismaal vasakpoolne, väga tempokas aga mitte närviline. Teel hotelli nägime sõnulkirjeldamatuid uberikke ja maantee ääres olevaid avatud toidukohti. Klimaalistest iseärasustest tingituna olid need katusealused kaitseks vaid päikese eest, mitte maanteetolmu eest. Paljudes kohtades rippus küpsetamata liha avatuna satikatele ja saastale. Korrusmajade kõikidel elanikel tundus olevat pesupäev. Kõigil korraga. Liiklussaaste on silmaga näha- kõikjal on sudu.
Kontrastid on siin linnas sõnulkirjeldamatud. Prügihunniku kõrval istuv inimene surfab arvutiga internetis. Räpsust mõõdame vaesusega, vaesust harimatusega. Siin istub haritud inimene prügi keskel seetõttu, et pole vaja teisiti toimida, mitte seetõttu et ei oska.
Kahel siinoldud päeval on taevas olnud vahelduvalt pilves, mis teeb hotelli hoovis basseini ääres päikese käes kõrbemise talutavaks. Minu reisi üks eesmärke on palju päikest ja maitsvad kokteilid. Magnus muidugi hoidis esimesel päeval päikesekreemiga kokku ja teise päeva veetis punetades varju all. Mina olen omad vitsad juba saanud ja tean, et väljamaa päikest ei tasu alahinnata.

Hotell

Öömaja valisime varem välja, kuna siin on taksoga sõitmine odav, siis põhiliseks kriteeriumiks oli mitte linna vaatamisväärsuste lähedus, vaid basseini suurus. Nii sattusime Euroopas pigem säästuhotellina tuntud Ibisesse. Ibis Riverside hotellil on vaid 2*, toad on pigem 3 tärni väärilised, restoran, sisehoov ja teenindus 4 tärni vääriv.
Saabusime hotelli 12 paiku ja neil pakuti just lõunat. 300 bahti inimese (€ 7) eest oli see üks vägev söömaaeg. Valikus olid soojad toidud: liha, kala, kana, pasta, riis, supid ja külmas lauas sushivalik, salatid, magustoidud, puuviljad.

igati viks ja viisakas Ibis Riverside, sissesõidu teel ei oskaks ettegi kujutada, midagi nii puhast

Sissesõit hotelli viis läbi lagunenud ja räpase hoovi, saabudes tekkis juba hirm, et peame veetma 3 ööd mingis urkas. Hotell aga on isegi Euroopa mõistes viks ja viisakas.

Hotell asub Chao Phraya River, Kuningate jõe ääres. Jõel on väga tihe liiklus. Veetakse nii kaupa suurte lodjalaadsete alustega ja inimesi kõiksugu nikerdatud paatides. Õhtupimeduses on laevad/paadid/ujukid valgustatud ja veel kenamad vaadata. Väike kartus oli, et jõgi võib haiseda, miks muidu hotell nii odav oli, aga ei haise ühti. Vahel tuulega viskab Emajõe hõngu ainult.

Vaade sillalt tiheda liiklusega Kuningate jõele. Paremal Ibis, vasakul jõetakso peatus

Hotelli hoovis, mille üks külg on vaade jõele, on üllatavalt vaikne. Ja kui vaikusest küllalt peaks saama, võib minna läbi räämas ja lagunenud majadega hoovi suurele tänavale.

sissesõidutee hotelli

Eile käisime seal tänaval söömas ja tai massažis. Söögikoas polnud inglise keelset menüüd, nii kokteid kui söögi tellisime piltide järgi. Austrid oli karpidest välja kistud ja jääle asetatud, süüa ei kõlvanud. Kanaroogadest üks oli ilma kanalihata, ehk et seal oli kasutatud vaid rasvast kananahka. Kokteilid aga olid superhead.

Tai massaž

Minu jaoks oli see esimene kogemus kondiväänamist. Väga efektiivne ja kohati ka mõnus. Enamus aega keerab peajagu lühem pisikene tai naisterahvas sind kaheksasse ja kohati oli tunne, et lähen pooleks. Pärast aga sai hea. Ma olin kohe alguses kindel, et massaži ei tasu võtta hotellide juures olevatest spaadest, mida mulle kohe kaela prooviti määrida. Tänavate ääres on teenusepakkujaid ridamisi, kindlasti tasub neid proovida. Tasu massaži eest on 150 bahti (€ 3.5). Võrdluseks San Franciscos maksab massaži tund $80-90 (€ 56-63). Ma arvan, et ma käin kogu meie siinoleku aja iga päev massažis.

Night Market

Ööturg, nagu nimigi ütleb, läheb seal elu käima öösiti. Meie jõudsime sinna 7 paiku õhtul, kui paljud olid oma kaubad juba välja riputanud, osad alles saabusid.
Teekond turule vajas rongisõitu Skytrain'iga, peatusesse saamisekes pakkus hotell tasuta shuttle bussi, rongiga tuli sõita 4 peatust. Üheotsa pilet 3. tsooni maksis 25 bahti ( 0.6 eurot).

teel ööturule, vaade Skytrain peatusest

Turul pakutakse kõike. Müügiputkad on tihedates rivides odavat Hiina kraami täis, kiiruga silmates nägin ka paari toredat vidinat, aga enamuses on nende lettidel ikka mõtetu nänn - odavad riided, peale t-särkide, pusade, kleitide müüdi ka võrgust varrukaid, mis kätele tõmmates jättis mulje nagu käed oleks tätoveeritud. Imeodavalt saab omale soetada kotid, kellad, keraamika jne.

Night Market

Toitlustus tänaval

Kuna oli õhtusöögi aeg, ka müüjatel ja muudel töölistel, siis nägi paljusid inimesi söömas. Piknikku peeti müüdava kauba vahel ja peal. Me kohe esimesel õhtul Bangkokis olles ei julenud tänavalt toitu osta, et lasta organismil kohaliku mikroflooraga harjuda ja seetõttu käisime restoranis söömas. Arbussi ostsime küll tänavalt, ei juhtunud midagi. Toitlustusasutuste ees on kärudega toidumüüjad ja kõigi jaoks jagub kliente.

elatakse, äritsetakse, süüakse samas kohas

tänavarestorani nõudepesuruum

Väga levinud on toidu kaasaostmine, mis pakitakse kilekotidesse. Igal pool näeb inimesi kilekotiga supp näpus. Ka pandirahaga pudelitest valatakse jook jääga täidetud kilekotti. Ja ilmselt seda meeletut hulka kilekotte ümber siin ei töödelda, mingi kogus satub Vaikse ookeani prügisaare täienduseks.

kilekotitoit

Äri tänavatel

Igas majas käib äri. Igaüks tegeleb sellega, mida oskab. Tohutult palju on igal pool rollerite/motikate parandustöökodasid, rollerite hulk tänavatel on ka muljetavaldav.

Mida soojem kliima, seda avatumalt elatakse. Istutakse perekonniti taburetiga maja ees tänaval ja nokitsetakse midagi. Eestlane ehitab omale maja ümber kõrge aia ja paneb väravale suure sildi "Eramaa".

Rahvamassid on igal pool uskumatud. Elada sellises kohas ei jaksaks. Viisakalt teistele teed andes jäädki lõpmatuseni seisma, sest kunagi ei teki võimalust, et inimesi vastu ei tule.

Banyan Tree hotelli 61. korrusel on restoran, kust avaneb linnale ilus vaade, sinna me kahjuks seekord ei jõudnud. Benh Lieu Song poolt pildistatud suurepärast öise Bangkoki vaadet saab vaadata siit.