Humu­humu­nuku­nuku­āpuaʻa, päikese maja ja maavärin

Maui kuld

Hawaii saarestike elanikkonda kuulub mitmest etnilisest grupist inimesi, aja jooksul on ka kohalik toit saanud nendest erinevatest kultuuridest mõjutatud. Kõige arvukam etniline grupp on hiinlased- jaapanlased, samuti filipiinlased. 20 sajandi alguses, kui kõige arvukamalt olid esindatud jaapanlased, tekkisid Maui saarele rohked riisikasvandused, suhkruroo- ja ananassikasvanduste kõrvale. Kunagi oli saarel mitmeid istandusi koos mitmete vabrikutega, nüüdseks on järele jäänud üks suhkrutehas. Suhkruroo kasvatamiseks kulub tohutul hulgal vett, mis on istandustesse juhitud mägedest. Vee defitsiitsuse tõttu arvatakse, et varsti lõpetatakse see äri sootuks ära. Välja on surnud ka kunagine hiigeläri ananassidega. Kohalik ananass "Maui Gold" on vähese happe sisaldusega, mis teeb ta eriti magusaks. Nagu Lati Pats. Tavaliselt lõhub ananass suu ära, seal sain terve karbi (puhastatud ja tükeldatud) nahavahele keerata ilma, et suu katki läheks. Hetkel kasvatakse ananassi peamiselt kohaliku turu jaoks, aga seda saab USA piires saarelt tellida. Kuller toob 2 päevaga kodu uksele. Hind on küll viis korda kallim kui kohapeal, aga ma kevadepoole võtan paar tükki prooviks, et pärast katusel neid ise kasvatada.

suhkruroog

Humu­humu­nuku­nuku­āpuaʻa

sellise nimega on kala reef triggerfish (eestikeelset nime ei leidnud). See sõna on ühtlasi ka Hawaii üks pikemaid sõnu, milles on 7 tähte nende tähestikus olevast 12st tähest. Keel kõlab väga sarnaselt eesti keelele, hääldatatakse täpselt nii nagu kirjutad. Sõnad on tihti lühikeste silpide kordused, nt Maui rahvuslind on nene (hani).

Haleakala vulkaan (tõlkes päikese maja)

Nädal peale Mauile saabumist käisime vaatamas päikesetõusu Haleakala vulkaanilt. Äratus oli kell 2 öösel. Sõitsime oma autoga rattalaenutusse, kus anti kileriided, kindad ja kiiver. Sealt pakiti meid bussi koos ratastega ja viidi vulkaani otsa. Pimedas mäest üles liikudes oli vaade linnale võrratu, liikuvast bussist ei jäänud kahjuks pildile midagi.

rattad, millega vulkaanilt alla sõitsime

Päike tõusis seal päeval 6:37, meie olime mäele jõudnud 5 paiku. Seal oli külm ja pime ja mul oli uni ja kõht oli tühi ja kõik oli kuidagi nii halb, sest bussis magada oli ju ka ebamugav. Rahvast oli vulkaanile tulnud kõvasti, kes oma autoga, kes ekskursioonibussiga. Ratta ekskursiooni oli võimalik teha nii giidiga kui ka ilma. Meie läksime omapäi. Bussijuht rääkis teel üles vahvaid lugusid ja õpetas, kuidas oma autode juurde tagasi saab, näidates teel märke, mille järgi orienteeruda. Kui päikesetõus nähtud, sõidutati meid natukene allpoole Rahvuspargi piiridest välja ja andis rattad kätte. Päkesetõusust häid pilte saab vaadata siit.
Ratastega koos anti kaaasa ka kaart koos juhendiga. Korra tegime väikese haagi, keerates valele teele, aga see oli õnneks tasapinnaline tee, paljudel juhtudel valesti keerates oleks tagasi saamiseks pidanud väntama ülesmäge. Rattad olid madala istmega ja vändates käisid põlved vastu lõuga, nii et klassikalist rattasõitu nendega harrastada ei soovinud. Mäest alla vuhisemiseks sobisid suurepäraselt.

Selline loogeline tee viis meid Haleakala tipust alla

Vulkaani tipus asuvad teleskoobid, see on maailma üks parimaid kohti taevalaotuse jälgimiseks, kuna mäe otsas on õhk kuiv, pilvitu ja linnatuled ei sega vaatlemist.

Maavärin

Samal päeval, kui saarele jõudsime oli saare lääneosas olnud maavärin, natukene üle 3 magnituudi. Mina olin sel ajal shoppamas ja ei saanud midagi aru. Tavaliselt olen mina ainuke, kes sillal kõndides tunneb selle kõikumist. Kõrval linnas, mis oli 3 minutit sõitu, oli Alaskast pärit paar seda tundnud. Kirjeldasid, nagu oleks keegi prõmmdi vastu maja sõitnud.
Mauil ei pidavat maavärinad väga tihked olema, seevastu pidi Big Island ( Suur Saar) olema geoloogi paradiis- saar koosneb viiest vulkaanist, millest Kilauea on hetkel maailma kõige aktiivsem. See on USA kõige ohtlikum, samas ka kõige enim külastatud vulkaan maailmas.

Hawaii- puhkus puhkusest

Maui 


Kuna mina San Franciscos elades kellast kellani tööl ei käi (veel), on SF kolimine olnud suuresti üks puhkus. Puhkuselt puhkusele sõitmine näis väga kummaline, kui paar päeva enne ärasõitu tuli California moodi talvine torm, mille järel 30 kraadi sooja tundus ahvatlev. Sooja SFs oli küll +10 C kandis aga lausvihmas läbimärjaks saades oli võrdlemisi kõle. Siiski ei midagi võrreldavat Tartus valitseva pakasega.

Maui saar asub Eestist täpselt teisel pool maakera, ajavahe on 12 tundi. Saart reklaamitakse paradiisina ja suurt nad ei valeta. Kliima on igati soodne võimaldades neil aastaringselt kasvatada suhkruroogu ja ananassi. Ka golfi hooaeg on aastaringselt. Talve saabumist märkab sellest, et kohalikud poisid on T-särgid selga ajanud.

Hana- tee läbi maailmalõpu

Võtsime Maui saarel viibimise ajaks mõned giidiga ekskursioonid. Esimene neist oli Hana. See on 68 miili (umbes 109 km) pikkune senic drive (vaatmisväärsustega maantee) ümber Haleakala vulkaanikraatri. Alustasime hommikul kell 6 ja lõpetasime rampväsinuna õhtul kell 6. Teekonda alustasime saare suurimast rahvusvahelise lennujaamaga linnast Kahuluist, sealt edasi mööda idarannikut alla ja peale kaardil punaseks märgistatud ohtliku ala läbimist otse põhja suunas tagasi. Teel ületasime 59 silda ja läbisime umbes 620 kurvi. Giid osutus üliosavaks jutuvestjaks. Peale ajalooliste faktide puistas ta meid üle kodukootud naljadega. Reis osutus igati oma hinda väärivaks. 

Esimene vaate nautimise-pildistamise peatus oli surfarite mekas kohe peale Paia linna. Paia linna sisenedes on silt- do not feed hippies (hippisid mitte toita). See linn on avatud kõikidele uutele ideedele, nt. saab seal laenutada koeri. Tunni või päeva kaupa. Teenus on mõeldud koerapidajatele, kes oma koju jäänud lemmikut igatsevad. Kasside laenutust seal veel ei ole, ma oleks selle teenuse esimene kasutaja. Paia lähedal on ka surfarite meka Jaws, kus laine kõrgus ulatud 20-30 meetrini. 

Tervitustega Laisile

Maanteelt nägime 5 veejuga, suurim neist oli Wailua Falls, seda juga õnnestub näha pooltel ekskursioonidel, meie sattusime õigel päeval sealt mööduma.

Edasi läks tee aina kurvilisemaks, kuni asfalteeritud tee otsa sai-jõudsime kaardil märgitud punasesle alale, rendiautodele seal kindlustus ei kehti ja enamus autosid keeras seal otsa ringi, et sõita 6 tundi Kahuluisse. Sellel 18 miili pikkusel lõigul oli üks sõidusuund, õigemini mudane tee oli täpselt nii lai, et mahutas ühe sõiduki korraga. Mitmes kurvis pidid vastutulevad autot tagurdama laiema kohani, kus said meie bussi mööda lasta. Tee viis meid kohani, kus 2007 maavärinas oli lõik teest all kukkunud. 76 kohalikku elanikku ei saanud ligi aasta aega sellest kohast autoga üle. Selleks viidi üks auto ühele ja teine teisele poole kuristikku, koju sõideti varisenud teelõiguni, siis kalpsati üle kivide teise autoni, et koduteed jätkata.

Tegime ka peatuse selle reisi kõige kitsamas kohas, mina istusin vasakul pool akna all, kust avanes vaade all kuristikku. Seal oli mul ülimalt hea meel, et me seda reisi oma autoga ette ei võtnud. Giid rääkis ka toreda loo paarikesest, kes sinna jõudes olid istekohti vahetanud nii, et naispool saaks olla paremal mäepoolses küljes. Selle peale oli meespool sosistanud bussijuhile “Ei tea, mida see istumise asukoht muudab, kui buss kaljult alla kukub saavad kõik bussis olijad niikuinii surma”. See oli lohutav ja ma istusin kogu reisi akna all ning püüdsin nii palju kui julgus lubas, vaadet nautida. Ellu jäime.

Vaade bussist kuristikku

Üks viimastest peatustest oli “maailma servas” kus ookeanilt üles mägedele tuhisev tuul tahtis pikali paisata. Sõna otsese mõttes võis seal tuule peale toetuda ja selline tuul puhub seal mitte iiliti vaid iga päev. Väga muljetavaldav. Selle lähedal olid ka “Maui Grand Canyon”, kus sademete hulk aastas on pool Eesti sademete hulgast, st. seal on väga kuiv võrreldes saare muude kohtadega.

"Grand Canyon"

Viimane peatus oli viinamarjaistanduses, kus peale viinamarja veinide pakuti ka ananassi ja mingi eksootilise vilja veini- peale ananassiveini maitsmist jätsin järgmise proovimata, veiniga polnud sellel mingit pistmist.

Giid jätkas huvitavate lugude rääkimist kogu tagasitee, mis kulges mööda kiirteed nr 31. Sama numbriga kiirteed mööda tulime lennujaamast hotelli. Turistid pidid vahetevahel teed segamini ajama ja sattuma hotelli asemel mägedesse. Hea, et meil GPS kaasas on. Mitte, et ma koos sellega vähem ära eksiks, aga seekord saime otse hotelli, ilma mägedes ekslemiseta. 

Thanksgiving


tänupüha on USAs suur sündmus. Peamiselt seetõttu, et siis on töötavatele inimestele 4 vaba päeva koos nädalavahetusega. Kohalike rõõm nende vabade päevade üle on igati arusaadav, sest USAs on aastane puhkus 10 päeva, ei anna võrreldagi Magnuse 32 päevaga.

Tänupühad on aeg kui perekonna kõik liikmed kokku tulevad ja söövad õhtusöögiks hiigelsuure kalkuni. Ka meie saime osa kalkunist kui osalesime hotelli territooriumil korraldatud Luau'l- pidusöök, mida vanadel headel aegadel korraldati tähtatel perekondlikel sündmustel nagu lapse sünd, pereliikme naasmisel pikalt reisilt jne. Nüüd küsitakse turistidelt selle iidse kombe taaselustamise eest terve varandus. Anti süüa ja sai nautida kenade poolpaljaste tütarlaste tantsu. 

Sattusime ühte lauda koos saksa päritolu kanadalastega. Kuna Kanadas algab sügis varem, siis neil oli thanksgiving juba kuu tagasi ära olnud. Enamus inimesi keda Hawail olles kohanud oleme on ikka kuksilt USAst, Kanadast või Alaskalt, eurooplase jaoks jääb see kant kaugeks. 

Black Friday

Must Reede on suur ostlemise päev peale tänupüha. Selle tarbeks on tehtud lausa kodulehekülg, mis koondab kõikide suuremate ostukeskuste sooduskampaaniad ühte kohta kokku. See on virgematele inimestele soodne aeg jõuluoste teha. Meie nautisime seda päeva hotelli basseini ääres kokteile manustades. 


Haleakala vulkaani nõlvalt päikesetõusu vaatlemisest saab lugeda siit ja Vaikses ookeanis snorgeldamisest siit.