Napa Valley 450 veinimõisa

Napa Valley veinimõisad

2010 aasta lõpp, jõuludest kuni aastavahetuseni, oli Magnusel töövaba. Kuna Magnus oli vahetult enne jõule reisilt tulnud, olime hea meelega terve nädala kodused ja laisklesime niipalju kui jaksasime. Siis aga, paar päeva enne uue aasta saabumist, sai jaks otsa ja tekkis tahtmine midagi teha. Kuhugi kaugele minna ei soovinud, sest ma soovisin aastavahetust linnas vastu võtta. Otsustasime ära proovida Napa Valley. Napa linn asub meile väga lähedal, natukene üle tunni autosõitu. Olime seda reisi kogu aeg edasi lükanud põhjusel, et sinnamineku planeerimine tundus kole keeruline. Vaja enne minekut ju teada kuhu veinimõisatesse minna, kus ööbida, sest peale kümnete veinide degusteerimist saab siin lubatud 0,8 promilli kindlasti ületatud, vaja broneerida külastuseks aeg jne.
Tegelikkuses on elu palju lihtsam- Napasse minekuks pole midagi vaja planeerida. Kui just majutuse eest ei raatsi $500 (€ 371) maksta, siis see tasub ette ära broneerida, muu osa selgub jooksvalt. Variandid on ka kasutada autojuhti, kas mõnda tuttavat või tellida limusiin koos juhiga ja tulla ööseks koju tagasi. Kui külla tulete proovime kindlasti limusiini varianti.

Viinamarjad on kasvama pandud kõikvõimalikesse kohtadesse

Seekord läksime oma autoga, majutuse olin paar päeva varem ära broneerinud. Esimesel päeval suutsime läbi proovida 5 mõisa, teisel päeval 2. Kolmes kohas võtsime mõlemad Magnusega erinevad degusteerimised, ehk mõlemal oli oma veiniklaas, ülejäänud kohtades jagasime ühte klaasi. Paljudes kohtades veiniga ei koonertatud, mis aga oli minu puhul puha raiskamine, kuna ma võtsin kõigist suutäie maitseks ja ülejäänu kallasin ära. Ma nimelt olin autojuht.
Suureks abiks oli ka iPadi app Napa Valley visit. Sealt leidsime info lähedalasuvate mõisate kohta, ilmaennustuse ja söögikohtade valiku.

Napa Valley on mitmest väikesest linnakesest koosnev ala. Meie käisime Napas ja Yountvilles ning suutsime läbi astuda viiest mõisast, kokku on neid sealkandis 450. Esimene viinamarjaistandus rajati sellesse regiooni aastal 1858, seega piirkonda on üle 150 aasta vormitud ja tulemus on suurepärane. Ma arvan, et kuskil mujal maailmas pole veinimõisad nii tihedalt koos, kui Napa Valleys. Peale selle, et Napa saab uhkeldada veinimõisate rohkusega, on seal ka veinide maitseerinevused uskumatult kirjud. Kõrvuti maalapil võib kasvada näiteks kahe erineva istanduse sama viinamari Pinot noir, aga sellest viinamarjasordist tehtud veinide maitse on täiesti erinev, kuna üks kasvab näiteks tibakene rohkem orus ja on varjatud tuule eest mõne puuga, kui teise istanduse sama viinamari saab näiteks tiba rohkem päikest. See muudab veini maitset oluliselt. Euroopas on sellega lihtsam, sama regiooni erinevates mõisates samast viinamarjast tehtud vein maitseb sarnaselt. Selline ühest viinamarjast tehtud erineva maitsega veinid muudavad valikud keeruliseks. Tuleb meelde jätta veinide maitseid erinevate veinimõisate järgi, mitte viinamarja sortide järgi.

Vaid tund sõitu San Franciscost ja ees laiub nõnda kaunis maastik

Degusteerimine

Enamasti oli degusteerimise valikus 4-5 erinevat veini, osades kohtades sai valida kas ainult punased või ainult valged, mõnes kohas said ise valiku kokku panna. Hinnad olid väga erinevad ja kehtis printsiip, et mida kallim, seda kõrgem üldine veinide kvaliteet. Kõige odavam degusteerimine oli $5 (€ 3,7) ja kõige kallim $20 (€ 14,7) inimese pealt. Samas leidsime esimeses mõisas, nimega Judd's Hill $5 degusteerimise käigus veini, mille kaasa ostsime. Seda küll ainult seetõttu, et pakuti kallimat veini, mis oli kellegi külastaja palvel enne meie saabumist avatud ja tarvitamata osa mõisa jäetud. Esimese mõisa valisime lihtsalt teeääres oleva sildi järgi, paljudel siltidel on kirjas "appointments only", mis kuulutas, et külalisi oodatakse ainult kokkulepitud aegadel. Tegelikkuses võeti igal pool meid lahkelt vastu, ukse taha jäämist võib karta ainult neis kohtades, mis on pisemat sorti mõisad ja kus pole degusteerimisruum iga päev avatud. Tavaliselt on kohad lahti kella 10-17, selle aja jooksul väga üle 5 mõisa külastada ei jaksagi, kuna aega kulub ka korraliku lõunasöögi jaoks, kõik selleks, et maks seda koormust välja kannataks.

Mina võtsin lõunaks rasvased vorstikesed ja Magnusel oli burger, muul aal väldime selliseid sööke

Teine mõis meie teel oli kohe esimese kõrval- Luna Vineyards, kus degusteerimise tasu $20 võeti hiljem ostetud veinide hinnast maha. Kehtib reegel, et kui ostad pudeli või mõisa poolt äramärgitud koguse veini, saad degusteerimise tasuta. Eelviimases mõisas tuli osta 4 veini, et degusteerimise eest raha ei küsitaks. Aga veinid olid seda ka väärt. Esimese päeva viimane mõis oli Hagafen Cellars, seal lasime end ära rääkida ja soetasime terve kasti 6 veiniga. Tundus olevat õige aeg päevale joon alla tõmmata, mine tea, mis kogusega järgmisest kohast lahkunud oleks.

Läbikäidud mõisatest tõime kaasa 15 pudelit veini, mõned oleme ära joonud. Minul kulus ikka oma nädala jagu aega, kuniks jälle veini juua soovisin, üsna suure üledoosi sain seal.

Peale Napas käiku leidsin kodulehe, kus võib degusteerimiseks aega broneerida. Mõni aeg tagasi soetasin meile ekskursiooni Eagles Tace veinimõisa, kus 2,5 tunni jooksul peaks lähemalt näha saama veinide tegemist ja mekkida veine otse vaatidest. Sinna läheme mõnel vabal nädalahetusel, hetkel on kõik nädalavahetused juba planeeritud tegevusi täis saanud.

Päis oma vein

Paljud mõisad pakuvad ka oma veini tegemise võimalust, koos veinimeistriga võib kokku panna just enda maitsele sobiva veini- valida saab viinamarjade segu, vaadi puitu kuni veinipudeli kuju ja sildini välja.
Avastasin enda jaoks ka uue viinamarjasordi- Cabernet Franc. Eks ma olen joonud veini, kus see viinamari olnud üheks komponendiks, aga polnud kunagi saanud puhtalt seda viinamarja proovida. Maitselt oli vein vürtsine, nagu must pipar, äärmiselt huvitav. Ma arvan, et kui ma kunagi oma veini teen, siis see viinamari saab seal domineerima.

Klientide poolt teha lastud veinid

Veiniklubid

Tunduvad olevat üsna populaarsed mõlemat pidi, nii tootjate, kui tarbijate hulgas. Veiniklubi tähendab, et liitud mõne veinimõisa või mitme mõisa toodangut müüva agendiga, kes siis korra 2-3 korda aastas saadab veinidest sulle valiku koju. $100-300 (€ 73-220) eest saadetakse 4-6 veini korraga. Tihti sisaldavad pakid mõnda eksklusiivset veine, mida poest osta ei saagi.
Seekordse külastuse käigus ei liitunud me ühegi klubiga, sest Magnus ei pidanud proovitud veine selle vääriliseks. Mina oleks küll vähemalt kolmes kohas liikmeks astunud ja nautinud saabuvate veinide laadungit. Naabrimutid, kes on siin majas 5 aastat elanud, on suutnud koguda sadu veine. Just eile tekkis mõte nende veinikastidest pilt teha, aga hiljaks jäin- nad on kastid ära koristanud. Nad just kurtsid külaskäigu ajal, et ei leia kümnete ja kümnete kastide virnast soovitud veini üles, nüüd panevad kõik veinid hiigelsuurde riiulisse. Nende veinide kogus on hea näide, kui kasulik äri see tootjale on, inimesed unustavad end tellijaks, laiskusest ei tühistata teenust ja nii need veinid kogunevad.

Huvitav fakt. Peale filmi "Sideways" linastumist aastal 2004, tõusis Pinot Noir veinide läbimüük 16%. Filmi tegevus toimub Napa Valleys, mille käigus peategelane kiidab pidevalt Pinot Noir veine ja laidab Merlot, viimase müük langes 2%.

Krt, kus must leib on?

Asjad asjade jaoks

Mul on suur igatsus musta leiva järele. Poodidest saab siin kõiksugu võimatut ja võimalikku, aga musta leiba pole. Võimalik on osta asju asjade jaoks. Poest saab osta spetsiaalselt kuusepärjale mõeldud plastikust ümbrist. Ei pea oma välisuksele riputamiseks mõeldud jõulupärga hoiustama suvalises kastis, vaid keegi toodab neile spetsiaalseid ümbriseid. Kuna neid pärgi eksponeeritakse ainult kord aastas, siis kujutan ette, et eeslane hoiab sellist asja kilekotis või pappkarbis, aga siin on pärjale oma karp. Samas jällegi parem, kui iga aasta uus osta.
Kampsunite kuivatamiseks on olemas eraldi alus, et sul ei oleks kodus ainult pesukuivatusrest, vaid saaksid omale soetada ka aluse, kus kuivatada ainult kampsuneid.
Ja neile kõvadele sportlastele, kes ei oska-taha-saa säärelihast seina najal venitada, on keegi võtnud tootmisse vidina. Samas jälle, kui see tädi, ja kõik temasarnased, paneksid oma jala venitamiseks vastu seina, jääks mitukümmend dollarit raiskamata ja keegi ilma tööta.

Usa majandusteadlane Joel Waldfogel arvutas kokku, et inimesed üle maailma kulutavad 260 miljardit krooni (Eesti krooni) igal aastal mõttetutele jõlukinkidele, mis jäävad kasutuna seisma. Fakt pärineb ajakirjast Anne&Stiil; internetist leidsin viidatud artikli, kus räägitakse 3x suuremast numbrist, aga ei mina nendega vaidlema hakka. Mulle võib jõuluks ainult musta leiba saata. Toredaid asju ka, mina juba oskan neid kasutada.

Karums kohuke

Musta leiva otsinguil võtsin ette vene poed. Kõik vene poed asuvad ühes linnajaos, sõbralikult koos hiinakatega. Käisin kokku kolmes poes. Esimeseks kohaks oli Europa Express. Uksest sisse astudes neiukesed noorukesed leti taga tervitasid nagu kord ja kohus, kuid kohe süvenesid omavahel poolelijäänud juttu vestma- muidugi vene keeles. Tekkis kodune tunne korraks - klienditeeninduse tase nagu idaeurooplasele kombeks. Hakkan vaikselt ameerikaliku teenindusega ära harjuma, kus müüa küsib juba ukselt, kuidas mul läheb ja kas saab mind millegagi aidata. Kui mühkan selle peale, et olen kombes, tuleb iga natukese aja pärast uuesti küsima, kuidas mul ikka läheb ja kas nüüd saab millegagi aidata. Mõnikord päris tüütu. Aga siiski meeldivam, kui teenindaja poolt suisa ignoreeritud saada.

Tegin poele tiiru peale, neil oli seal mõnus sortiment toiduaineid, mida olin mõnda aega taga igatsenud. Kogu Eesti tatravaru oli ka neile poodi toodud. Ja heeringat. Mujal poodides leiab ka heeringat, aga ainult toorena või marineeritult, nende poest sai soolatuna.
Kohukest sain. Karumsi oma, eestikeelse sildiga ja puha. Siis oli neil veel Baltika kõiki õllesorte, halvaad, keedukeelt, sefiiri, assortiikomme milles on ainult valge täidis, marineeritud seeni, präänikuid, soolapekki. Soojalt letilt võis saada plohvi, loomaliharaguud, hakkalihaga täidetud paprikaid ja pirukaid. Ostude eest tasudes küsisin kohupiima kohta, mille peale müüja tundis huvi, kust pärit olen. Ma arvan, et ta oli ainus inimene, selle 3 kuu jooksul, kes päriselt ka teadis, kus Eesti asub.Vahetasime müüjaga paar lauset sellest, et eestlased on ikka sarnased venelastele- söövad heeringat. Tema rääkis vene keelt, mina sain aru ja mõlemal oli rõõm suur. Temal lausa nii suur, et tegi mulle 10% hinnaalandust.

Pirukas, kapsaga ei olnud, pidin lihaga leppima

Cinderella poel on oma pagar, kes kõikide teiste vene poodide tarvis pirukaid ja kooke küpsetab, aga nad olid mingil põhjusel suletud tol päeval, kui ma nende pirukaid noolima läksin. Pirukaid sain New World Market'ist. Nagu päris. Pood ise oli ka nagu päris, ma olin seal vist ainus mitte-venelane. Minekut oli neil meeletult, pidin vorstijupi ja suitsukana lunastamiseks pikalt järjekorras seisma. Osteti palju gulinaaria letist- kartulisalatit, heeringa ja peedi "kasukat", viilutatud vortsi ja pasteeti. Mina selliseid asju osta ei julgenud. Ostsin hoopis Saku Rocki. Saku Tumedat oli ka. A le Coqile väljakutse, Aleksandrit võiks siia keegi tuua. Ma võin aidata turustada, palk natuuras.

Rock pildile ei jäänudki, need olid juba ostukorvis selleks ajaks

Musta leiba ja verivorsti üheski poes kahjuks polnud. Sain peenleiba, väga maitsev, krõbeda koorikuga ja leivalõhnaga, aga seda va rukkijahu ei raatsi nad leiva sisse panna. Tihti ostan Safeway'st rukkijahu leiba, tegelikkuses on see röstsaia kujuga rukkijahumaitseline sai. Lõhn on päris ehe, aga maitset ja konsistentsi pole.

Kõik söök maitseb siin teisiti. Alustades piimast ja lõpetades värkse kurgiga. Piimaga harjusin väga ruttu ära, kurk maitseb siiani imelik. Keefiri nad ka teha ei oska, see maitseb nagu jooks sulavõid, küll aga osatakse väga hästi teha petti ja kreekereid. No ja muidugi on loomaliha üle prahi. Juustu nad teha ei oska, head juustu tuuakse Prantsusmaalt. Veini oskavad teha. Usa Pinot noir on Euroopa omaga võrreldes hoopis parem. Vähemalt mulle tundub nii. Napa Valley veinimõisate külastusest saab lugeda siit.

Kokakool

Peakokk Janyne Reichert redelil

Käisin lähedal asuvas linnas, Sausalitos, kokakoolis õppimas, kuidas valmistada erinevaid roogasid krabist. Kursus toimus Cavallopoint hotellis, allkorruse restoranile on hiljuti omistatud Michelini tärn- see on gastronoomiamaailma suurim mitteametlik tunnustus. Eestis pole veel ühtegi selle klassi restorani, kuigi Kolm Õde on seda lootmas. Ilmselt ei looda seda mitte ainult nemad, küll aga peetakse neid ainukeseks lootustandvaks restoraniks selle tunnustuse saamisel. Eestile on lähim koht Soome, kus saab kõrgklassi teenindusega udupeenes restoranis imemaitsvaid roogasid nautida.

Krabi

Novembri lõpust alates on SF kandis krabihooaeg ning kõik kohalikud söövad krabi. SeaFoodWatch nimistus kuulub krabi jätkusuutliku toiduaine alla. See tähendab, et krabid suudavad end taastoota samas rütmis, kui neid püütakse. Erinevalt tuunikalast, kes on ohustatud liikide all.

Mina polnud elusat dungeness krabi varem näinudki, vaevalt, et seda enne SF kolimist ka söönud olin. Põhjus ka üsna lihtne, nimelt seda liiki krabid elavad ainult Põhja-Ameerika läänekaldal.
Veel vähem olin ma üht krabi keetnud ja seda pärast puhastanud. Ma olin grupis ainuke, kes polnud varem krabi puhastanud. Kohe näha bioloog.
Elus krabi tuleb haarata selja tagant ja panna selg allapoole keevasse vette, vesi peab olema kindlasti keev, et krabi ei piinleks. Potis oli kõiksuguseid maitsetaimi ja -aineid. Keeta tuleb krabi 13 minutit, ahjus röstitud krabile kulub 11 minuti, ülekeedetud krabi laguneb ära.

Valmistasime 4 toitu: eelroog krabist ja vürtsitatud majoneesist, püreesupp krabilihaga, õuna-juurselleri salat (ikka krabilihaga) ja ahjus küpsetatud krabi küüslaugunuudlitega.

Kõige rõvedam osa oli krabi puhastamine. Enne kooriku äravõtmist on vaja saba ja lõuad eemaldada, sabaga sain hakkama aga lõugade vahele oma sõrmi ei julgenud ajada. Jalgade ära murdmine oli köömes sisikonna näpuga eemaldamise kõrval. Selle osa jätsin ka teistele. Kakkusin jalad otsast ära ja tegin õnnetut nägu kuniks keegi mind sellest krabist vabastas. Ega ma üldse muud peale saba ja koibade eemaldamise ei teinud, rõve oli. Vanadel headel aegadel zooloogia praksis olin ma ka nõus vabatahtlikult mulgiputru tegema, sel aal kui teised hiiri nülgisid. Ei istu mulle see surnud loomade sees näppudega songerdamine. Sammal seevastu on mõnus ja pehme.


Kodus krabist toidu valmistamiseks on nüüd vaja kedagi, kes looma lammutamist minu eest teeks. Kui keegi vahemikus november kuni mai külla tuleb, valmistage end krabideks ette.

Ahjukrabi