Mul on suur igatsus musta leiva järele. Poodidest saab siin kõiksugu võimatut ja võimalikku, aga musta leiba pole. Võimalik on osta asju asjade jaoks. Poest saab osta spetsiaalselt kuusepärjale mõeldud plastikust ümbrist. Ei pea oma välisuksele riputamiseks mõeldud jõulupärga hoiustama suvalises kastis, vaid keegi toodab neile spetsiaalseid ümbriseid. Kuna neid pärgi eksponeeritakse ainult kord aastas, siis kujutan ette, et eeslane hoiab sellist asja kilekotis või pappkarbis, aga siin on pärjale oma karp. Samas jällegi parem, kui iga aasta uus osta.
Kampsunite kuivatamiseks on olemas eraldi alus, et sul ei oleks kodus ainult pesukuivatusrest, vaid saaksid omale soetada ka aluse, kus kuivatada ainult kampsuneid.
Ja neile kõvadele sportlastele, kes ei oska-taha-saa säärelihast seina najal venitada, on keegi võtnud tootmisse vidina. Samas jälle, kui see tädi, ja kõik temasarnased, paneksid oma jala venitamiseks vastu seina, jääks mitukümmend dollarit raiskamata ja keegi ilma tööta.
Usa majandusteadlane Joel Waldfogel arvutas kokku, et inimesed üle maailma kulutavad 260 miljardit krooni (Eesti krooni) igal aastal mõttetutele jõlukinkidele, mis jäävad kasutuna seisma. Fakt pärineb ajakirjast Anne&Stiil; internetist leidsin viidatud artikli, kus räägitakse 3x suuremast numbrist, aga ei mina nendega vaidlema hakka. Mulle võib jõuluks ainult musta leiba saata. Toredaid asju ka, mina juba oskan neid kasutada.
Karums kohuke
Musta leiva otsinguil võtsin ette vene poed. Kõik vene poed asuvad ühes linnajaos, sõbralikult koos hiinakatega. Käisin kokku kolmes poes. Esimeseks kohaks oli Europa Express. Uksest sisse astudes neiukesed noorukesed leti taga tervitasid nagu kord ja kohus, kuid kohe süvenesid omavahel poolelijäänud juttu vestma- muidugi vene keeles. Tekkis kodune tunne korraks - klienditeeninduse tase nagu idaeurooplasele kombeks. Hakkan vaikselt ameerikaliku teenindusega ära harjuma, kus müüa küsib juba ukselt, kuidas mul läheb ja kas saab mind millegagi aidata. Kui mühkan selle peale, et olen kombes, tuleb iga natukese aja pärast uuesti küsima, kuidas mul ikka läheb ja kas nüüd saab millegagi aidata. Mõnikord päris tüütu. Aga siiski meeldivam, kui teenindaja poolt suisa ignoreeritud saada.
Tegin poele tiiru peale, neil oli seal mõnus sortiment toiduaineid, mida olin mõnda aega taga igatsenud. Kogu Eesti tatravaru oli ka neile poodi toodud. Ja heeringat. Mujal poodides leiab ka heeringat, aga ainult toorena või marineeritult, nende poest sai soolatuna.
Kohukest sain. Karumsi oma, eestikeelse sildiga ja puha. Siis oli neil veel Baltika kõiki õllesorte, halvaad, keedukeelt, sefiiri, assortiikomme milles on ainult valge täidis, marineeritud seeni, präänikuid, soolapekki. Soojalt letilt võis saada plohvi, loomaliharaguud, hakkalihaga täidetud paprikaid ja pirukaid. Ostude eest tasudes küsisin kohupiima kohta, mille peale müüja tundis huvi, kust pärit olen. Ma arvan, et ta oli ainus inimene, selle 3 kuu jooksul, kes päriselt ka teadis, kus Eesti asub.Vahetasime müüjaga paar lauset sellest, et eestlased on ikka sarnased venelastele- söövad heeringat. Tema rääkis vene keelt, mina sain aru ja mõlemal oli rõõm suur. Temal lausa nii suur, et tegi mulle 10% hinnaalandust.
Pirukas, kapsaga ei olnud, pidin lihaga leppima |
Rock pildile ei jäänudki, need olid juba ostukorvis selleks ajaks |
Kõik söök maitseb siin teisiti. Alustades piimast ja lõpetades värkse kurgiga. Piimaga harjusin väga ruttu ära, kurk maitseb siiani imelik. Keefiri nad ka teha ei oska, see maitseb nagu jooks sulavõid, küll aga osatakse väga hästi teha petti ja kreekereid. No ja muidugi on loomaliha üle prahi. Juustu nad teha ei oska, head juustu tuuakse Prantsusmaalt. Veini oskavad teha. Usa Pinot noir on Euroopa omaga võrreldes hoopis parem. Vähemalt mulle tundub nii. Napa Valley veinimõisate külastusest saab lugeda siit.
Kokakool
Peakokk Janyne Reichert redelil |
Krabi
Novembri lõpust alates on SF kandis krabihooaeg ning kõik kohalikud söövad krabi. SeaFoodWatch nimistus kuulub krabi jätkusuutliku toiduaine alla. See tähendab, et krabid suudavad end taastoota samas rütmis, kui neid püütakse. Erinevalt tuunikalast, kes on ohustatud liikide all.
Mina polnud elusat dungeness krabi varem näinudki, vaevalt, et seda enne SF kolimist ka söönud olin. Põhjus ka üsna lihtne, nimelt seda liiki krabid elavad ainult Põhja-Ameerika läänekaldal.
Veel vähem olin ma üht krabi keetnud ja seda pärast puhastanud. Ma olin grupis ainuke, kes polnud varem krabi puhastanud. Kohe näha bioloog.
Elus krabi tuleb haarata selja tagant ja panna selg allapoole keevasse vette, vesi peab olema kindlasti keev, et krabi ei piinleks. Potis oli kõiksuguseid maitsetaimi ja -aineid. Keeta tuleb krabi 13 minutit, ahjus röstitud krabile kulub 11 minuti, ülekeedetud krabi laguneb ära.
Valmistasime 4 toitu: eelroog krabist ja vürtsitatud majoneesist, püreesupp krabilihaga, õuna-juurselleri salat (ikka krabilihaga) ja ahjus küpsetatud krabi küüslaugunuudlitega.
Kõige rõvedam osa oli krabi puhastamine. Enne kooriku äravõtmist on vaja saba ja lõuad eemaldada, sabaga sain hakkama aga lõugade vahele oma sõrmi ei julgenud ajada. Jalgade ära murdmine oli köömes sisikonna näpuga eemaldamise kõrval. Selle osa jätsin ka teistele. Kakkusin jalad otsast ära ja tegin õnnetut nägu kuniks keegi mind sellest krabist vabastas. Ega ma üldse muud peale saba ja koibade eemaldamise ei teinud, rõve oli. Vanadel headel aegadel zooloogia praksis olin ma ka nõus vabatahtlikult mulgiputru tegema, sel aal kui teised hiiri nülgisid. Ei istu mulle see surnud loomade sees näppudega songerdamine. Sammal seevastu on mõnus ja pehme.
Kodus krabist toidu valmistamiseks on nüüd vaja kedagi, kes looma lammutamist minu eest teeks. Kui keegi vahemikus november kuni mai külla tuleb, valmistage end krabideks ette.
Ahjukrabi |
No comments:
Post a Comment