Elu San Franciscos: Vaikse ookeani draakonid ja delfiinid, golf Mauil

Golf

Kolmandas golfiklubis läks õnneks ja saime omale tee aja kirja pandud. Maui saar on väiksem kui Saaremaa ja neil on 14 (jah, loe: neliteist) golfirada. Ega nad ilma üle ka seal väga iriseda ei saa.
Koha valikul oli kriteeriumiks lühike sõit hotellist ja 18 auguga rada, ma polnud varem üle 9 augu mänginud, ikka oli aja- või jaksu puudus. Nüüd oli meil kasutada kogu maailma aeg ja golfiauto. Soov oli leida ka klubi, kus tasu mängu eest poleks arutu, kallis on golf niikuinii, odavat golfi pole olemas, aga $225 (2647 EEK) ühe mängija kohta tundus arutult kallis. Alustasime väljavalitud kohas hommikul kell 7, kõigepealt laenutusest varustuse valimine ja mõned soojenduslöögid rangel ja lastigi meid väljakule. Boonuseks saime mängukaaslase Kanadast. Kella kümneks siras päike õige eredalt, aga lämbeks veel polnud läinud. Varajane algus oli olnud õige otsus.
Kuskil suhteliselt alguses tegin elu löögi. Olin liivapunkris teinud juba 2 ebaõnnestunud katset saada pall greenile, kui kolmanda löögiga sain palli punkrist otse auku. Lipp oli veel augus.
Siit saab vaadata, et ka mõned profid oskavad samahästi lüüa, kui mina.

Golfiautos oli väga mugav tabloo, kuhu sai kirja panna löökide arvud ja näha oma kaugust järgmisest august. Kui pool rada läbitud, andis ekraan automaatselt lõunasöögi menüü ja saatis tehtud valiku kööki. Lõuna muidugi koosneb USAs burgerist või burgerist, lisaks saab ka kartulikrõpse.
Kaaslaseks saadud kanadalane jättis burgeripausi vahele ja edasi jätkasime kahekesi. Peale lõunaks võetud õlut läks mäng aina paremaks, oleks pidanud ehk kohe hommikul õlle avama. Igatahes, paari viimase löögiga rebisin end Magnusest ette ja võitsin mängu.
Varajastel ärkamistel on ainult üks võlu, kella 13ks olime mänginud ligi 5 tundi golfi ja ikka veel oli pool päeva alles ees. Miinuseks on lühikesed õhtud, kustun poole peo pealt ära.

Rafting ja draakonid

Snorgeldamine algas jällegi varavalges, varajase äratusega hakkas selle aja peale päris ära harjuma. Rafting Mauil tähendab suure kummipaadiga kihutamist, paadil on katus ja käimla. Muudes maailmajagudes tähendab see sõitmist umbes 10-kohalise kummipaadiga mööda kärestikulisi jõgesid.
Snorgeldama viidi meid Lanai saare lähistele, see on Mauilt 30-40 minutit mootorpaadiga kihutamist. Saarele me ei läinud, sest eesmärk oli näha vees värvilisi kalu ja rohekilpkonni. Nägime mõlemaid, kuigi kalu oli vist vähem kui Egiptuses.
Rohekilpkonnad on ohustatud liigina looduskaitse all ja nende puudutamine ning konnade muud moodi häirimine on rangelt keelatud. Eluohtlik on häirida kilpkonni pinnale tõusmise ajal, nad upuvad ära, kui hapnikku ei saa. Kilpkonnad võivad sukelduda 4-5 minutiks ja siis peavad jälle pinnale hingama tulema. Kuigi nad magavad vee all korallide vahel ja võivad siis hinge kinni hoida paar tundi, ei suuda nad aktiivselt ujudes ja toitudes üle mõne minuti ilma hapnikuta olla. Meie nägime neid vee peal hingamas, korallidel nokitsedes kui ka magavatena. Alles vee peale tulnud kilpkonnadest sai nende suurusest täpsemalt aru, üsna pirakad olid. Meil veekindlat kaamerat ei olnud, siin mõned pildid internetist.

Teel snorgeldama, päike piilus juba mäe tagant

Ja draakonid olid seal ka. Draakonid on vees olevad kõiksugused asjad, mis sind ettehoiatamata puudutavad- taimed, kivid, plastpudelid jne. Ma väga kardan väliveekogudes ujumist, isegi kui vesi on läbipaistev. Alguses draakonid hammustasid ainult mind, või õigemini nõelasid. Mingid silmaga nähtamatud pisikesed ollused, millimallika sugulased, aga nii pisikesed, et silmaga neid vees ei näinud.

Magnus pidas mind alguses paranoiliseks, kuid teises snorgeldamise kohas läksid nad ka tema kallale.

Minul tekkis maskiga pead vee alla pannes klaustrofoobia hoog, siis kui kõrvad vett täis läksid ja kõik helid ära kadusid. Väga hirmus oli. Ega mul muud üle ei jäänud, kui et vihaga panin pea vee alla, sest konnad oli vaja ju ära näha. Leidsin lohutust sellest, et hoidsin Magnusel käest kinni, ujudes oli vahtplastist nuudel kõhu all ja lestad jalas, nii et enda veepeal hoidmisega tegelema ei pidanud. Magnus pärast ütles, et tema ju ei oska ujuda erinevalt minust. Ilmselt andis käest kinni hoidmine julgust seetõttu, et kui oleks suuremad draakonid tulnud, siis oleks olnud, keda neile ette sööta. Vaade vee all aga oli ilus.

Delfiinid

Nägime ka kahte liiki delfiine -bottlenose ja spinner. Viimane on oma nime saanud sellest, et ta veest välja hüpates end keerutab. Bottlenose delfiinid olid pisikese grupina ja liikusid aeglaselt, spinner delfiinid olid aga suurema grupina ja vallatumad.
Akvaariumites ja filmis Flipper staaritsevad just bottlenose delfiinid, nad on intelligentsemaid imetajaid maamuna peal.

Ranniku lähedale tulnud delfiinid tegid lõunauinakut, nagu saarte lähistele kogunenud delfiinid tavatsevad Hawaiil teha. Seda muidugi mitte ainult Hawaiil, kõiksugused delfiinid kõikjal maailmas peavad hingamiseks mõtlema, ehk et nad ei hinga automaatselt nagu inimene, seetõttu ei saa nad ka päris magada. Nad magavad üks ajupoolkera korraga, sulgevad ühe silma ja teevad tukastuse ja siis vahetavad poolt. Sellisteks uinakuteks tulevadki delfiinid rannale lähemale, et oleks vähem ohustajaid.

Spinner delfiinid, nägime neid ka veest välja hüppamas aga pildile ei mahtunud.

Lanai

Saar on 3 korda väiksem kui Hiiumaa, seal on Four Season hotell ja 2 golfirada, pole ühistransporti, küll aga on lennuväli. Personali jaoks on ka mõned elumajad. Paadist avanes golfirajale võrratult ilus vaade, vaated rajalt ookeanile siin.

Tegime ka vihmametsas paaritunnise matka, mille käigus sai ujuda kose all ja mina nägin elus esimest korda kohviuba. Toorest ja põõsa küljes kasvamas.