Humu­humu­nuku­nuku­āpuaʻa, päikese maja ja maavärin

Maui kuld

Hawaii saarestike elanikkonda kuulub mitmest etnilisest grupist inimesi, aja jooksul on ka kohalik toit saanud nendest erinevatest kultuuridest mõjutatud. Kõige arvukam etniline grupp on hiinlased- jaapanlased, samuti filipiinlased. 20 sajandi alguses, kui kõige arvukamalt olid esindatud jaapanlased, tekkisid Maui saarele rohked riisikasvandused, suhkruroo- ja ananassikasvanduste kõrvale. Kunagi oli saarel mitmeid istandusi koos mitmete vabrikutega, nüüdseks on järele jäänud üks suhkrutehas. Suhkruroo kasvatamiseks kulub tohutul hulgal vett, mis on istandustesse juhitud mägedest. Vee defitsiitsuse tõttu arvatakse, et varsti lõpetatakse see äri sootuks ära. Välja on surnud ka kunagine hiigeläri ananassidega. Kohalik ananass "Maui Gold" on vähese happe sisaldusega, mis teeb ta eriti magusaks. Nagu Lati Pats. Tavaliselt lõhub ananass suu ära, seal sain terve karbi (puhastatud ja tükeldatud) nahavahele keerata ilma, et suu katki läheks. Hetkel kasvatakse ananassi peamiselt kohaliku turu jaoks, aga seda saab USA piires saarelt tellida. Kuller toob 2 päevaga kodu uksele. Hind on küll viis korda kallim kui kohapeal, aga ma kevadepoole võtan paar tükki prooviks, et pärast katusel neid ise kasvatada.

suhkruroog

Humu­humu­nuku­nuku­āpuaʻa

sellise nimega on kala reef triggerfish (eestikeelset nime ei leidnud). See sõna on ühtlasi ka Hawaii üks pikemaid sõnu, milles on 7 tähte nende tähestikus olevast 12st tähest. Keel kõlab väga sarnaselt eesti keelele, hääldatatakse täpselt nii nagu kirjutad. Sõnad on tihti lühikeste silpide kordused, nt Maui rahvuslind on nene (hani).

Haleakala vulkaan (tõlkes päikese maja)

Nädal peale Mauile saabumist käisime vaatamas päikesetõusu Haleakala vulkaanilt. Äratus oli kell 2 öösel. Sõitsime oma autoga rattalaenutusse, kus anti kileriided, kindad ja kiiver. Sealt pakiti meid bussi koos ratastega ja viidi vulkaani otsa. Pimedas mäest üles liikudes oli vaade linnale võrratu, liikuvast bussist ei jäänud kahjuks pildile midagi.

rattad, millega vulkaanilt alla sõitsime

Päike tõusis seal päeval 6:37, meie olime mäele jõudnud 5 paiku. Seal oli külm ja pime ja mul oli uni ja kõht oli tühi ja kõik oli kuidagi nii halb, sest bussis magada oli ju ka ebamugav. Rahvast oli vulkaanile tulnud kõvasti, kes oma autoga, kes ekskursioonibussiga. Ratta ekskursiooni oli võimalik teha nii giidiga kui ka ilma. Meie läksime omapäi. Bussijuht rääkis teel üles vahvaid lugusid ja õpetas, kuidas oma autode juurde tagasi saab, näidates teel märke, mille järgi orienteeruda. Kui päikesetõus nähtud, sõidutati meid natukene allpoole Rahvuspargi piiridest välja ja andis rattad kätte. Päkesetõusust häid pilte saab vaadata siit.
Ratastega koos anti kaaasa ka kaart koos juhendiga. Korra tegime väikese haagi, keerates valele teele, aga see oli õnneks tasapinnaline tee, paljudel juhtudel valesti keerates oleks tagasi saamiseks pidanud väntama ülesmäge. Rattad olid madala istmega ja vändates käisid põlved vastu lõuga, nii et klassikalist rattasõitu nendega harrastada ei soovinud. Mäest alla vuhisemiseks sobisid suurepäraselt.

Selline loogeline tee viis meid Haleakala tipust alla

Vulkaani tipus asuvad teleskoobid, see on maailma üks parimaid kohti taevalaotuse jälgimiseks, kuna mäe otsas on õhk kuiv, pilvitu ja linnatuled ei sega vaatlemist.

Maavärin

Samal päeval, kui saarele jõudsime oli saare lääneosas olnud maavärin, natukene üle 3 magnituudi. Mina olin sel ajal shoppamas ja ei saanud midagi aru. Tavaliselt olen mina ainuke, kes sillal kõndides tunneb selle kõikumist. Kõrval linnas, mis oli 3 minutit sõitu, oli Alaskast pärit paar seda tundnud. Kirjeldasid, nagu oleks keegi prõmmdi vastu maja sõitnud.
Mauil ei pidavat maavärinad väga tihked olema, seevastu pidi Big Island ( Suur Saar) olema geoloogi paradiis- saar koosneb viiest vulkaanist, millest Kilauea on hetkel maailma kõige aktiivsem. See on USA kõige ohtlikum, samas ka kõige enim külastatud vulkaan maailmas.