Transport linnas
Kõik mis liigub pakub ka teenusena transporti. Kuna me liikusime kuuekesi ringi, siis suvalist rollerit linnas hääletama ei hakanud, aga nägin kordi, kus roller võttis linnakodaniku pärale ja pakkus mingi tasu eest küüti.
Rolleritel liigeldakse ka kolme-neljakesi, hästi palju nägime rolleril kahe täiskasvanu vahel või ühe ees väikelapsi. Mõned olid laste vedamiseks rollerile lenksu ja enda vahele meisterdanud raami. Kellelgi lastest polnud peas kiivrit, samal ajal, kui täiskasvanutel oli kiiver. Ju neil pole lapsed loetud või on kergesti asendatavad.
Jõetakso- erineva kuju ja suurusega paadid, mis liiguvad iga natukese aja järel kindlat marsruuti pidi. Meie hotelli juurest oli jõetakso peatus üle silla, sinna jalutamiseks kulus kuskil 5 kiiret või 12 laiska minutit.
Rentimiseks olid neil ka mootorpaadid, millega sai paaritunniseid ekskursioone jõel teha. Tuntumates/kallimates hotellides on igal hotellil oma jõetakso, meie Ibis sellist teenust muidugi ei pakkunud. Neil oli lahtine kaubik-takso.
Grand Palace ja Lamav Buddha
Jõetaksoga käisime vaatamas Wat Pho's lamavat kullast Buddhat. See on maailma suurim üleni kullast Buddha. Üle 5 tonni kulda on vaatamiseks maha laotatud. Sissesaamiseks tuli lunastada 50 bahtine (€ 1.16) pilet, hind sisaldas ka naistele õlgade katmiseks sallide laenutust. Buddha lähedal asub Grand Palace, läksime seal küll väravast sisse ja vaatasime üle riidelaenutuse paljaste kehaosade katmiseks, aga otsustasime osta postkaardid paleevaatega ning suundusime õlle jahile. Googeldatud pilte saab vaadata siit.
Teekond Paleest Lamava Buddha juurde polnud küll pikk, aga teeääres müüdava kauba valik oli seal vägagi kirju. Müüdi erinevaid vidinaid, mis kujutasid Buddhat, ehteid, suuri pussnuge, kaubeldi söögiga, osta sai ka kasutatud jalanõusid. Ilmselt templitesse sisenenud turistidelt varastatud.
Tuk-tuk- näevad välja nagu käruga rollerid. Terve linn on neid täis. Kärusse mahub 3 inimest, meie reisiseltskonna jaoks, 3 naist/3 meest, vajasime kahte tuk-tuki. Õnneks on Orav ja Rand meil suhtlejad kaaslased, kes kahepeale kõik ära orgunnivad. Orav viitsib kaubelda ja saab alati hinnas alla, minul San Francisco elanikuna tundub kõik nii naeruväärselt odav. Meile lähim suurim tuk-tukkide peatus oli üle jõe, neid saab muidugi ka suvalises kohas teeäärest püüda. Esimese otsa jõetakso juurest linna saime 30 bahti (€ 0.7) ühe tuk-tuki eest. Tagasisõidu kauples Orav 5 bahti peale, see on 2 EEK 3 inimese transport. Nõnda vähe raha teenuste/kaupade eest maksta on lausa kuritegu.
Põhilise tulu teenis tuk-tuki juht aga oma sponsorilt, kuhu ta meid ka viis. Tuk-tuki meestel on sponsorid, kes turistide poodi sõidutamise eest neile kütust annavad. Seda olenemata, kas klient ostab sealt midagi või mitte. Ülikonnad jäid meil seekord rätseppade käest tellimata.
 |
| Jõetakso peatus |
Grand Palace ja Lamav Buddha
Jõetaksoga käisime vaatamas Wat Pho's lamavat kullast Buddhat. See on maailma suurim üleni kullast Buddha. Üle 5 tonni kulda on vaatamiseks maha laotatud. Sissesaamiseks tuli lunastada 50 bahtine (€ 1.16) pilet, hind sisaldas ka naistele õlgade katmiseks sallide laenutust. Buddha lähedal asub Grand Palace, läksime seal küll väravast sisse ja vaatasime üle riidelaenutuse paljaste kehaosade katmiseks, aga otsustasime osta postkaardid paleevaatega ning suundusime õlle jahile. Googeldatud pilte saab vaadata siit.
 |
| 5,5 tonni kulda laiali laotatud |
 |
| Toidu müüja Buddha lähistel |
Põhilise tulu teenis tuk-tuki juht aga oma sponsorilt, kuhu ta meid ka viis. Tuk-tuki meestel on sponsorid, kes turistide poodi sõidutamise eest neile kütust annavad. Seda olenemata, kas klient ostab sealt midagi või mitte. Ülikonnad jäid meil seekord rätseppade käest tellimata.
 |
| tuk-tukid |
Teisel päeval sõitsime tuk-tukiga Hiinalinna väravasse, mingi templi juurde, kus käisime sees ka piilumas. Väravas siblisid kohalikud fotokaameratega ringi ja tegid meist jooksu pealt pildid. Arvasime algul, et oleme nende jaoks liikuv loomaaed, hiljem selgus, et olime liikuvad rahakotid hoopis. Nad tegidki kõikidest templi lähistel olevatest turistidest pildid, millest vorpisid kiirelt rinnamärgid ja lahkudes tulid neid meile müüma.
Templist suundusime Hiinalinna. Tänavaääres võtsime kosutuseks joogid. Purkides jooke välja ei valatud, küll aga klaasist kokakoola läks jääga täidetud kilekotti. Klaasist pudel tundus olevat pandipakend. Me jätsime joogi pudelisse, sest ei julgenud jääd tarbida. See hirm läks meil paari päevaga üle, selleks ajaks oli organism kohalike bakteritega harjunud. Ja edapidi oleme välinud ka seda viga, et koka sisse rummi ei paneks.
Hiinalinn Bangkokis oli elamus omaette. Rahvast siblis ringi samasuguste massidena, kui mujalgi, aga hangeldamine käis hoogsamalt. Sattusime ka turule, kus müüdi toidukraami, sealhulgas keedukana, värsket krabi ja puuvilju. Suurelt tänavalt eemal oli riidekraami turg. Kel huvi, saab sealt omale soetada Nike tossud hinnaga 30 EEK paar. Mehed tüdinesid seal kiirelt ära ja suundusime jälle õlleotsingule. Kuumus ajab jooma.
Peale väga väsitavat sightseeingut tegime õllepeatuse suvalises sööklas, kus serveeriti ka dim sum'e. Need on aurutatud pelmeenid serveerituna bambusest karbikeses. Londoni Chinatownis olen saanud paremaid, aga halvad nad kindlasti polnud. Pelmeeni tainas on tehtud nisujahust ja tärklisest, tihtilugu on nad läbipaistvad. 2 suuremat või 3 väiksemat pelmeeni karbis maksis 16 bahti (€ 0.37). Kohaliku õlle plussideks on pudeli suurus- 640 ml.
Bangokis viibimiseks 3 ööd oli täpselt paras aeg, saime näha ja kuulda piisavalt. Neljandal päeval lendasime Ho Chi Minh'i. Linn lõuna -Vietnamis, vana nimega Saigon. Lennujaamast võtsime suuna otsejoones idarannikule Mui Ne randa. See pidi olema eestlasti täis, nagu Pirita rand Tallinnas. Lasime broneeritud hotellil endile transpordi saata, 5 tundi sõitu maksis $125. Kohalejõudes selgus, et olime hotelli broneerinud 40 km sihtkohast eemale, Ge Ka rannas. Ei teagi kuidas me hotelli asukohta kaardil ei taibanud vaadata. Kuna siin hetkel on suvitamise kõrghooaeg läbi saamas, siis seal Resortis oli peale meie veel üks paarike.
Meie reisi eesmärk oli algusest peale Vietnam, Bangkoki peatuse tegime odavate lennupiletite soetamise tagajärel. Kaks kärbest ühe hoobiga. Elust Vietnami kolkakülas ja teekonnast Mui Ne randa järgmises postituses.
Hiinalinn Bangkokis oli elamus omaette. Rahvast siblis ringi samasuguste massidena, kui mujalgi, aga hangeldamine käis hoogsamalt. Sattusime ka turule, kus müüdi toidukraami, sealhulgas keedukana, värsket krabi ja puuvilju. Suurelt tänavalt eemal oli riidekraami turg. Kel huvi, saab sealt omale soetada Nike tossud hinnaga 30 EEK paar. Mehed tüdinesid seal kiirelt ära ja suundusime jälle õlleotsingule. Kuumus ajab jooma.
Peale väga väsitavat sightseeingut tegime õllepeatuse suvalises sööklas, kus serveeriti ka dim sum'e. Need on aurutatud pelmeenid serveerituna bambusest karbikeses. Londoni Chinatownis olen saanud paremaid, aga halvad nad kindlasti polnud. Pelmeeni tainas on tehtud nisujahust ja tärklisest, tihtilugu on nad läbipaistvad. 2 suuremat või 3 väiksemat pelmeeni karbis maksis 16 bahti (€ 0.37). Kohaliku õlle plussideks on pudeli suurus- 640 ml.
Bangokis viibimiseks 3 ööd oli täpselt paras aeg, saime näha ja kuulda piisavalt. Neljandal päeval lendasime Ho Chi Minh'i. Linn lõuna -Vietnamis, vana nimega Saigon. Lennujaamast võtsime suuna otsejoones idarannikule Mui Ne randa. See pidi olema eestlasti täis, nagu Pirita rand Tallinnas. Lasime broneeritud hotellil endile transpordi saata, 5 tundi sõitu maksis $125. Kohalejõudes selgus, et olime hotelli broneerinud 40 km sihtkohast eemale, Ge Ka rannas. Ei teagi kuidas me hotelli asukohta kaardil ei taibanud vaadata. Kuna siin hetkel on suvitamise kõrghooaeg läbi saamas, siis seal Resortis oli peale meie veel üks paarike.
Meie reisi eesmärk oli algusest peale Vietnam, Bangkoki peatuse tegime odavate lennupiletite soetamise tagajärel. Kaks kärbest ühe hoobiga. Elust Vietnami kolkakülas ja teekonnast Mui Ne randa järgmises postituses.
No comments:
Post a Comment