Kagu-Aasia reis, Vietnam vol. 2

Ööelu

Öösel imbuvad inimesed oma hotellidest tänavatele, kus kohalikud pakuvad müügiks odavat Hiina kaupa ning nautimiseks erinevaid teenuseid. Iga teine asutus on söögikoht-restoran, iga kolmas putka müüb karastusjooke, snäkke, alkoholi. Nende vahele on tipitud massaaži pakkuvaid päevaspaasid.

Liiter Captain Morgain Spiced rummi maksab eurot, kohalik õlu 333 on 0,5 Eurot

Erinevad baarid teevad nädalavahetustel ka diskoõhtuid. Meie käisime vast-avatud Fun Key baaris diskol. Muusika oli tore, joogid olid maitsvad, aga ma pole piisavalt äge selliste kohtade jaoks. Puudus Armani ja Gucci hõng minust. Või siis olen lihtsalt vana. Oma rolli meie varajasel lahkumise mängis ka väsimus, sest ega päeva otsa päikese käes vedelemist midagi kerget pole. Söögikohad suletakse siin 22-23 paiku, ööklubide lahtioleku aegu ei tea, meie tulime 2 ajal roller-taksoga koju.

Teenused tänavalt

massažisalong

Meie Magnusega kasutasime siin ka juuksuri teenust. Mul sai elu poole kergemaks, kuigi see juuksur polnud enne minu juuste lõikust kääre käes hoidnud. Õnneks oli mul soov saada ebaühtlane lõikus, et juuksed geeliga turri ajada, sirge tuka lõikamisel oleks nad küll hätta jäänud.

Kõik teenused on siin käe-jala ulatuses. Hotelli kõrval asuvast massažiputka menüüst saab valida 20 erineva massaaži vahel, erinevate õlide ja aroomidega, ainult kätele, peale või jalgadele, ülekeha massažist on päiksepõletust alandav massaaž ilmselt siin kõige popim. Vietnami massaž on Tai ja Rootsi massaži vahepealne asi. Tai massaaž on riietega kondiväänamine, Rootsi massaaž õliga silitamine. Jalamassaži oskavad kõik eriti hästi teha. Jalamassažile lisaks tehakse peamassaži, igat teenust pakutakse lisadega. Näo- ja jalamassaaži ilmset pole mõistik koos tellida, ei usu et nad peale jalgade mudimist käsi peseks. Juuksurist sain ilmselt kuldpersega täid boonuseks. Desinfitseerimisest ei teata siin maal midagi.

Tänava merepoolsel küljel on hotellide rivi, teisel pool poed ja restoranid

Pesumaja

Hotellist üle tee on pesumaja. Kilo musta pesu saab puhtaks € 0.66. Kõiki teenuseid pakuvad nö. pereärid. Need asutused on ühtlasi ka kellegi kodud. Pesumaja asus kellegi kodu elutoas, pesemine käis küll silma alt eemal, aga puhas pesu vedeles lihtsalt kottidega elutoa põrandal. Restorani tualetid on tihtilugu hoovis, kus on näha magamisasemed. Elatakse sealsamas. Matid põrandal, paljudes kohtades ka võrkkiiged. Elu ja töö kulgeb külg külje kõrval ja sellest tingituna pole vietnamlastel privaatsusest aimugi. Hotellides koristamise ajal koputab tädi korra uksele ja trügib kohe tuppa. Hea, et koputabki.

Lohesurf ja purjelaud

Nagu varem mainitud meie Magnusega lohet lennutama ei läinud. Orav, Annela ja Margus võtsid algkoolituse. Kaks päeva said $ 200 eest lohet lennutada, nii rannaliival kui ka vees, lauaga sõita ei saanud keegi. Keeruline on. Rand on lohetamisega tegelenud paar aastat ja tema harjutab lohega peale õhulendude, ka keerulisemaid trikke teha.

Meie Magnusega võtsime purjelaua algkoolitust, 3 tundi kokku, mis jagati 2 päeva peale. Esimesel päeval 1.5 tundi algusega kell 8 hommikul ja teine päev sama kaua algusega kell 10 hommikul. Hilisemalt oli tuul tugevam. Mina olen lapsena Vigriga sõitnud ja paar korda elus veel mõne laua peale saanud, aga teooriast ei teadnud ma midagi. Ma oskasin vaid Peipsi peal Venemaa poole minna, tagasitulekuks keerasin end kalavõrkudesse ja ootasin, kuni keegi mu kadumist märgates mulle järgi tuli. Nüüd koolitaja seletas asjad lahti ka, et mis mille jaoks on ja kuidas oma liikumise suunda muuta. Laud kahjuks oli mingi laudauks ja minu jaoks liiga suur, väiksematel laudadel aga pole keskmist kiilu. Sain selgeks vastutuult sõitmise. Tahab muidugi veel kõvasti harjutamist, aga vähemalt nüüd tean, mida tegema peab sõidusuuna muutmiseks.

Siin oli kuu jagu tagasi tugevad lained paljudes kohtades piirded ära lõhkunud, nii ka purjelaua laenutusel pole vetteminekuks enam kohta. Koolitust tehti kaluriküla lähistel, kus on vähem laineid ja parem vetteminek. Profid saavad laenutuse kohas tugeva lainega hakkama, mina sealsete kivide vahelt tugeva lainega vette ei saaks.

Igav liiv ja tühi väli...

Meie asukoht on Mui Ne küla ja Phan Thiet linna vahel, hotellide rida on mõni km nende kahe punkti vahel. Mui Ne on kaluriküla, seal käisime jalutamas/pilti tegemas peale liivadüünides möllamist.

Düünid on nagu liivamäed ikka, ainult selle vahega, et seal poisid-tüdrukud pakuvad turistidele liu laskmiseks aluseid rentimiseks. Nii pealetükkivaid inimesi olin varem näinud vaid Egiptuses. Puuvilju müütavad tädid on ka omamoodi pealetükkivad, peale seda kui oled loobunud arbuusist ja mangost ja banaanidest, pakub ta sulle ikka igaks juhuks ka ananassi müügiks. Nad ei lepi sugugi eitusega, vaid pakuvad niikaua kaupa, kui midagi neilt lõpuks võtad. Düünirahvas on ilmselt turistide poolt ära rikutud, eks seal ole easy money. Lapsed rippusid sul küljes ja sakutasid riietest ja neil oli parem inglise keele oskus, kui ma mujal olen kohanud. 

Saabudes jooksid lapsed meile kallale nagu raisakotkad

Mina laenutasin plastikust laua liu laskmiseks $1 eest, peale kahest mäest alla tulekut hakkas poiss küsima raha juurde, sest väidetavalt oli antud raha ainut laua laenutus, aga kuna ta näitas ka liu laskmise kohta, siis see maksis lisaks. Andsime talle 10000 VND juurde ja kohe hakkasid teised lapsed teistelt raha juurde nõutama, sest üks neist oli saanud. Vaatasime, et ruttu sealt minekut saaks teha.

Düünide tipust avanesid väga ilusad vaated ookeanile ja mäed ise olid ka toredad, nagu kõrb, mitte et ma kõrbes kunagi käinud oleks.

Kohalik transport

Transport on siin samasugune, kui Bangkokis, hääletada võib igat liikuvat sõidukit. Enamasti ei peagi kedagi hääletama, tullakse ise rollerisõitu pakkuma. Lisaks pakutakse korralike mikrobussidega taksosõidu teenust ja iga nurga peal on rolleri rent. $ 8 eest saab külamehe käest terveks päevaks rolleri rentida, pabereid täita vaja pole, dokumente näidatama ei pea. Mine ja sõida, kui rollerit tagasi ei too, ei juhtu ilmselt ka midagi. Väga usaldav rahvas.

Rollereid kasutatakse kõige vajaliku transportimiseks

Me oleme siin jeepidega düünides käinud, rolleri päral ööklubist koju sõitnud ja pisikese taksoga 7-kesi ühes autos olnud.
Takso on siin suhtleliseks kallis, 6 km sõitu maksis 100 000 VND (€ 3.32), see on üsna sama hind, mis Tartu kesklinnast Karlovasse sõit. Kui see aga kuue vahel ära jagada, saab hinnaks mitte-midagi. Eestis ei ole lubatud viiekesi auto tagumisel istmel olla, siin on kõik lubatud, taksojuht muretses ainult oma auto amortide pärast, auto vaeseke oli ülekoormatud raskete eurooplaste poolt.

Rolleritel sõidetakse perekonniti, 2 last ja 2 täiskasvanut. Me Oravaga mahtusime endid korra ühe rolleri peale. Vaene roller ägises meie suurte kerede all, aga pärale saime.