Kagu-Aasia reis, Vietnam. Viimane osa

Kaluriküla

Mui Ne kalurikülas nägime sadu värvilisi suuremaid ja väiksemaid paate, eriti huvitavad on ümmargused korvapaadid, inglise keeles "coracle".

Turismifirmadelt, kes erinevaid pakette müütavad, oleks saanud suure paadiga kala püüdma minna ja hiljem saaki pardal grillida, aga varajane ärkamine ja selle reisi organiseerimine käis üle jõu. Ju ei olnud tahe küllaldaselt suur. Korvpaat tundus küll äge, aga lauspäikese käes selles loksumine ei ahvatlenud piisavalt. Teine kord.

vaade Mui Ne kalurikülale

Eksootilistest toitudest saab siin süüa krokodilli, haid ja konnakoibi. Siiami krokodill on ohustatud liik, samas on Vietnamis palju farme, kus kasvatakse söögiks erinevaid krokodille. Meie igatahes ei proovinud neist ühtegi. Krokodillide päritolu oleks raske olnud kindlaks teha, hai on raipekala ja pidi maitsema kehva, konnad ei tundunud isuäratavad, kuigi korra olen neid kuskil proovinud.

Sinimerekarbid ja kammkarbid

Minu lemmikud on kammkarbid, neid oli seal nii suuri kui väikeseid. Täiesti uus avastus oli küpsetatud sinimerekarbid. Neid pakutakse ka SFi restoranides, aga polnud kunagi ahvatlevad tundunud. Koju jõudes küpsetasin neid ise ahjus ja soovitan musseli sõpradel proovida. Jagan gratineeritud sinimerekarpide retsepti ka teiega.

Grill kohalikega

Kõige paremad on siin kohalikud toidud ikka. Mõned päevad enne reisi lõppu käisime hotelli kõrval asuva lohesurfi koolituskeskus koolitajate, suure hulga turistide ja kohalike beach boy'dega mingis sööklas grilli tegemas. Beach boy on lohepüüdja, kes aitab nii koolitustel kui ka muudel sõitjatel rannas lohet püüda. Lohe on pikkade siinide küljes, randa tulles lastakse lohe rannaliivale kus beach boy püüab selle kinni ja surfar saab veest välja tulla.

Vaade meie hotelli lebolast lohetajatele

Koolitajad vahetuvad aasta-paari tagant, tulles erinevatest maailma paikadest kokku. Oravaid õpetas lohet lennutama poolakas, Annela koolitaja oli leedukas. Austriast pärit koolitaja on Mui Ne's elanud kolm aastat, oskab keelt ja teab, kus söömas tasub käia. Söögikoht kuhu meid viidi, oli kohalikke inimesi täis, sarnaseid putkasid on kõikjal tänava ääres, me varem nii räpastes kohtadesse polnud omapäi julenud minna. Kliendid viskasid kogu prahi ja tühjad pudelid põrandale, õhtu lõpuks korjati lauad-toolid seina äärde kokku ja kraabiti prügi põrandalt ühte hunnikusse. Ei mingit peenutsemist.

sodi käib põrandale

Söögiks oli meil kits. Väga hea marinaadiga, hästi õhukesed viilud liha, mille lauale toodud grillides beach boy'd aitasid ära grillida. 

Grillitud liha käis riisipaberi sisse koos erinevate maitsetaimede ja salatiga, see keerati rulli spring roll'iks, kõrvale käis vürtsine kaste. 

Kuskil Euroopas elanud vietnamlane, kes rääkis head inglise keelt, tellis kitse hautist, mida turistidele ei pidavat serveeritama. Selle söögi tellimiseks peab lihtsalt oskama seda küsida. Hautis sarnanes väga süldile. Sellele, millest veel sülti pole tehtud. Savipotis podises tasasel kuumusel kitse erinevad sõra ja kinsu tükid. Maitses söödav, aga ei midagi erilist. Keedetud pehme liha.

Hommikul tundsid kõik peale minu kõhus väikest keeramist, Magnus läks antibiootikumide peale. Ma olen ainus, kel on kõhutüüfuse vaktsiin tehtud, aga ka see ei päästnud mind õhtusest kõhuvalust. Niipalju siis meie kohalikust gulinaarsest eksperimendist. Ravisime kõhuhädasid ohtra gini ja 7up'iga. Jälle uus maitseavastus minu jaoks. 

Taamal söögisaal, esiplaanil köök-nõudepesuruum (ilmselt ka kellegi kodu), seljataha jääb peldik. Pole ime, et peale sellises kohas söömist keerama hakkab

Fairy River

ehk Ingli Jõgi on tegelikult rohkem oja kui jõgi, kus veerohkemal ajal ulatub vesi vaid põlvini. Esmalt jõeni jõudes oli mul plaan ots ringi keerata, sest maanteelt mägede ja koseni ei pääsenud muud moodi, kui jõesängis kõndides. Kaugelt paistis nagu oleks vesi sogane, tegelikult oli kogu põhi punane liiv, mis oli väga mõnus pehme kõndimiseks.

Fairy River

Koseni tuli jalutada tubli 20 minutit

riis kose lähistel. peaaegu küps, õngitsesin pööristest mõned terad välja

Mööda jõesängi kõndisime koseni välja, lauspäikese käes oli üsna väsitav. Terve tee piiras meid kamp lapsi, lootuses raha saada. Kõik turistid olid lastekarjaga ümbritsetud, meie juurde jäi neli last, üks tegi vahepeal minuga juttu, näitas mango puud ja riisipõldu ja osutas ilusatele vaadetele. Inglise keel oli neil muidugi kehva, aga lihtsamaid lauseid oskasid öelda. Kui kose juurde jõudsime, küsisid raha. Andsin jutukale tüdrukule, siis teised tegid kole haledad näod ja küsisid omale ka raha. Kuna nad ainult kaasas tolknesid, siis jäid teenistusest ilma. Kavalamad hakkasid ütlema "give me money, then I go to school" (anna raha, siis ma lähen kooli), ilmselt ameerika turistidega selline lunimine neil töötab.

Vietnamlaste inglise keelest on tohutult raske aru saada. Nad söövad sõnalõpud ära. Inglise keelest saadakse aru, vähemalt siin turiste täis kohas, räägitakse vähe. Räägitakse kirjapildi järgi ja sõna viimast tähte ei hääldata. Käsi jalgu appi võttes saab asjad aetud.

Majutuse eest tuli maksta sularahas. Summa oli üle miljoni dongi, selleks tuli sularahaautomaadist 6x raha välja võtta

Meie reis oli täpselt õigele ajale rihitud, mõned surfikoolitajad pidi aprilli lõpus putkad ajutilt kinni panema, sest algab vimaperiood. Mui Ne rannas on päikesepaistelised päevad edasi, aga tuul lohetamiseks pole enam soodne ja sekka tuleb vihmaseid päevi.
Mina isiklikult jäin reisiga väga rahule, kuid pole kindel, et Vietnami uuesti minna viitsin, avastamist vajavaid kohti maailmas on liiga palju. Samas on Põhja-Vietnam väga erinev meie nähtud randadest. Tai on küll koht, mida tahaks lähemalt avastada, seda aga seljakotiga pisikesi külakesi läbi käies, mitte kuurortis peesitades.

Eesti külaliste hooaeg saab homme avalöögi, kui esimese julgena tuleb meile Iivi. Läheme kahekesi nädalasele autoreisile, mis viib meid Los Angeles'is Hollywoodi staaridega kohtuma, Las Vegase mängupõrgutesse ning Santa Barbara ilusaid ja rikkaid kaema.
Püsige lainel.