Käisin Ooperimajas vaatamas ameeriklaste seas väga populaarseks saanud balletti "Pähklipureja". Ilma selle etenduseta polevat õiged jõulud. Mis seal salata, oli ikka vägevam küll, kui Eestis nähtu. Etendus toimub ainult detsembris, tantsitakse 2 korda päevas, et kõik soovijad saaksid sellest ilust osa. Tantsijad õnneks vahetuvad, muidu läheksid pooleks sellise koormuse juures. Peale ilusa tantsu pakkus kõrvailu ka nende vägev orkester. SF Ballet Orchestra tegutseb aastast 1975, olles omal ajal esimene orkester siinkandis, kelle põhitöö on musitseerida ainult ballettidele. Amazonist saab nende plaati osta.
Emad olid teatrisse tuleku puhul endid kõvasti laste peal välja elanud. Oi kus oli printsesse, tiaarad peas ja valgest karusnahast keebikestega. Vaheajal proovisid plikatirtsud limonaadijärjekorras teha varvastel keerutamisi, ilmselt enamus neist tüdrukutest unistab nüüd saada baleriiniks. Kuna käisin etendusel päevasel ajal, oli saalis ka rohkelt lapsi, nähes peale etendust nende tegelikku hulka, olin väga imestunud, et põnnid etenduse ajal piiksugi ei teinud. Ilmselt oli etendus ka nende jaoks kaasahaarav.
 |
| Pähklipureja mänguasju oli riiulite viisi, igale maitsele- roosadest sulgedega nukkudest kuni Batmani meenutavate hiirekuningateni välja |
Alates 2005. aastast tantsib San Francisco Balleti trupis ka Viljandist pärit Tiit Helimets, kes praeguseks on esitantsija. Mina sattusin kahjuks etendusele päeval, mil polnud Helimetsa kord printsi kehastada, kindlasti proovin tema etendusele hiljem jõuda. Uuel aastal alustatakse Giselle'iga, seda ma polegi varem näinud. Leidsin ka ühe intervjuu Helimetsaga.
Kino
Kinode juures häirib kohutavalt, et ka internetis eelmüügist piletit ostes ei saa istekohta ära määrata, vaid kohapeal valid omale istekoha. Oleme selle väikese nüansi pärast käinud kodust kaugemal kinos, ka hilinedes on koht olemas, mitte ei pea nina vastu ekraani suruma. Meie kodule on kõige lähem kino Castro Theatre. Uhke ehitis koos vanades ameerika filmides nähtud piletimüügi kioskiga. Väga ehe näeb välja. Käisime vaatamas 3D filmi, saal oli nii suur, et polnudki tarvidust väga palju varem kohal olla, häid istekohti jagus kõigile. See võis olla ka juhus pühade tõttu. Varajase saabumise eelis oli see, et sai kuulata orelimängu. Selliseid Wurlitzer oreleid kasutati vanasti tummfilmide juures, nüüdseks mängitakse seda vaid ringvaate asemel. Castro kinos on väga populaarsed sing-a-long (laula kaasa) õhtud, olen näinud pikki järjekordi tänaval. Need on üritused, kus tuntud muusikalidele saab soovi korral kaasa laulda, nagu karaoke. Ükspäev lähen seda ilmaimet kaema.
 |
| Orelimängija, kes filmi ajaks lava alla vajus |
Californias on pakendimajandus väga hästi korraldatud ja isegi 3D prillid said uue elu, kui nad peale filmi selleks mõeldud pappkasti poetasid. Samas veel keskkonnasõbraikum oleks ju teha prillid, mida ei pea ümber töötlema, nagu Eestis- peale filmi pestakse need ära ja lähevad uuesti käiku. Pakenditest ja taaskasutusest uuel aastal.
Ööklubi
Käisime mõnede eestlastega ööelu vaatamas. Alustasime kena õhtusöögiga liharestoranis. Naersime seal, et liiga pidulikult ei tohi reede õhtut alustada, lõpeb karmilt kuskil wc-potti kallistades või veel hullem, hommikul võõras kohas ärgates. Palju mööda ei pannudki.
Peale õhtusööki soovitas meie ettekandja paari napsukohta, valisime järgmiseks sihtpunktiks baari nimega Tunnel Top.
Kokteilide tegemisel kasutati mõõtetopsikuid, kuigi vajadus selleks puudus täiesti, sest baarmen valas mõõtetopsi kuhjaga alkoholi täis, tühjendas sisu klaasi, siis kordas seda ja kui mahtus pani peale sortsu kokakoolat. Mina oma teist kokteili ei jõudnudki seal ära juua. Aga koht on tore, selline segasummasuvila- kitsas, pime, DJ pesitses kuskil nurgas ja mängis head muusikat, no ja kanged kokteilid, kui see peaks kellelgi eesmärk olema.
Edasi viis õhtu meid ööklubisse. Minul esimest korda SFis. Korra oleme käinud stipiklubis, aga see ei lähe arvesse. Järjekord ukse taga oli masendav, aga rahvas haihtus kuhugi meie ees väga kiirelt. Kui tuli meie kord piletit lunastada, siis saime aru küll, miks inimesed minema kõndisid- selleks, et sisse saada tuli maksta laua eest $250 (summa koos jootrahaga, mille nad arvele lisasid, ulatus natukene üle 3500 eek). Hind sisaldas liitrit viina ja istumiskohti. Minusugusele vanale inimesele igati sobiv. Viina juurde pakuti erinevait sorti mahla, keegi onu käis kogu aeg ilusasti kontrollimas,et meil kõike ikka jaguks. Muusika oli tore, tütarlapsed tantsupõrandal noored. Enamus aasia päritolu. Olime jõudnud just sisse elada ja paar kokteili teha, kui ööklubi sulgema hakati. Prauhh ja tuled põlema, viin korjati kiirelt laualt ära, turvamees hakkas meie laudkonnas ühe noorhärraga tüli kiskuma. Turva ilmselt avastas, et õhtu juba läbi ja tema polegi veel saanud näidata, kui kõva mees ta ikka on. Meie aga ei allunud provikatsioonidele ja läksime rahumeeli ise sealt ära.
Õues tutvusime sõbraliku tadžikiga ja temaga juttu ajades kaotasime oma eestlastest sõbrad ära, olime jäänud Magnusega kahekesi. Meie uus sõber pakkus, et lähme kuskile edasi. Selgituseks lisas vaid, et see on väga äge koht. Jalutasime ööklubist uude ägedasse kohta oma 15 minutit, sellises suures linnas muidugi pole see sugugi pikk jalutuskäik. Läbisime tänavalõigu, kus kellelgi polnud kodu. Terve kõnnitee oli täis kummuli inimesi, pappkastid magamisasemeks. Seal tekkis küll kõhe tunne, et millesse me end mässinud oleme, aga meie uus sõber soovitas sammu kiirendada ja neist mitte välja teha. Uskumatu, et see tänavalõik asus täiesti kesklinnas- kõrval tänaval on kallid kaubajamad ja kullaärid. Suurlinna kontrastid.
Sex Squad
Koht kuhu öö lõpetuseks sattusime kannab nime Power Exchange, nende kodulehte võivad külastada vaid täiskasvanud. See on SF ainus avalik seksiklubi. Kahjuks sattusime sinna liiga varajastel hommikutundidel, suurem melu oli selleks ajaks juba möödas. Stripiklubid on selliste Sex squadide kõrval poisikesed, sinna olid inimesed tulnud välja elama oma seksfantaasiaid. Pileti lunastamisel tehti vahet, kas oled mees või mitte. Kõige kallim pilet oli üksikutele meestele, natukene odavam oli paaridele- nagu meie ja kõige odavam naistele ja transseksuaalidele. Alkoholi sellistes kohtades ei müüda, inimesed ilmselt lähevad oma fantaasiatega liiale koos alkoholiga. Tegime põgusalt tutvust majaga, kus oli palju pisikesi ruume, neid võis tuttavaks saanud mehe või naise või paarikesega kasutada.
Meie jõime automaadist ostetud kokakoola ära ja võtsime tänavalt takso. Üks asi mu elus jälle nähtud.
No comments:
Post a Comment