Kagu-Aasia reis, Bangkok vol.2

Transport linnas

Kõik mis liigub pakub ka teenusena transporti. Kuna me liikusime kuuekesi ringi, siis suvalist rollerit linnas hääletama ei hakanud, aga nägin kordi, kus roller võttis linnakodaniku pärale ja pakkus mingi tasu eest küüti.
Rolleritel liigeldakse ka kolme-neljakesi, hästi palju nägime rolleril kahe täiskasvanu vahel või ühe ees väikelapsi. Mõned olid laste vedamiseks rollerile lenksu ja enda vahele meisterdanud raami. Kellelgi lastest polnud peas kiivrit, samal ajal, kui täiskasvanutel oli kiiver. Ju neil pole lapsed loetud või on kergesti asendatavad.

Jõetakso- erineva kuju ja suurusega paadid, mis liiguvad iga natukese aja järel kindlat marsruuti pidi. Meie hotelli juurest oli jõetakso peatus üle silla, sinna jalutamiseks kulus kuskil 5 kiiret või 12 laiska minutit.

Jõetakso peatus

Rentimiseks olid neil ka mootorpaadid, millega sai paaritunniseid ekskursioone jõel teha. Tuntumates/kallimates hotellides on igal hotellil oma jõetakso, meie Ibis sellist teenust muidugi ei pakkunud. Neil oli lahtine kaubik-takso.

Grand Palace ja Lamav Buddha

Jõetaksoga käisime vaatamas Wat Pho's lamavat kullast Buddhat. See on maailma suurim üleni kullast Buddha. Üle 5 tonni kulda on vaatamiseks maha laotatud. Sissesaamiseks tuli lunastada 50 bahtine (€ 1.16) pilet, hind sisaldas ka naistele õlgade katmiseks sallide laenutust. Buddha lähedal asub Grand Palace, läksime seal küll väravast sisse ja vaatasime üle riidelaenutuse paljaste kehaosade katmiseks, aga otsustasime osta postkaardid paleevaatega ning suundusime õlle jahile. Googeldatud pilte saab vaadata siit.

5,5 tonni kulda laiali laotatud

Teekond Paleest Lamava Buddha juurde polnud küll pikk, aga teeääres müüdava kauba valik oli seal vägagi kirju. Müüdi erinevaid vidinaid, mis kujutasid Buddhat, ehteid, suuri pussnuge, kaubeldi söögiga, osta sai ka kasutatud jalanõusid. Ilmselt templitesse sisenenud turistidelt varastatud.

Toidu müüja Buddha lähistel

Tuk-tuk- näevad välja nagu käruga rollerid. Terve linn on neid täis. Kärusse mahub 3 inimest, meie reisiseltskonna jaoks, 3 naist/3 meest, vajasime kahte tuk-tuki. Õnneks on Orav ja Rand meil suhtlejad kaaslased, kes kahepeale kõik ära orgunnivad. Orav viitsib kaubelda ja saab alati hinnas alla, minul San Francisco elanikuna tundub kõik nii naeruväärselt odav. Meile lähim suurim tuk-tukkide peatus oli üle jõe, neid saab muidugi ka suvalises kohas teeäärest püüda. Esimese otsa jõetakso juurest linna saime 30 bahti (€ 0.7) ühe tuk-tuki eest. Tagasisõidu kauples Orav 5 bahti peale, see on 2 EEK 3 inimese transport. Nõnda vähe raha teenuste/kaupade eest maksta on lausa kuritegu.

Põhilise tulu teenis tuk-tuki juht aga oma sponsorilt, kuhu ta meid ka viis. Tuk-tuki meestel on sponsorid, kes turistide poodi sõidutamise eest neile kütust annavad. Seda olenemata, kas klient ostab sealt midagi või mitte. Ülikonnad jäid meil seekord rätseppade käest tellimata.

tuk-tukid

Chinatown

Teisel päeval sõitsime tuk-tukiga Hiinalinna väravasse, mingi templi juurde, kus käisime sees ka piilumas. Väravas siblisid kohalikud fotokaameratega ringi ja tegid meist jooksu pealt pildid. Arvasime algul, et oleme nende jaoks liikuv loomaaed, hiljem selgus, et olime liikuvad rahakotid hoopis. Nad tegidki kõikidest templi lähistel olevatest turistidest pildid, millest vorpisid kiirelt rinnamärgid ja lahkudes tulid neid meile müüma.

Templist suundusime Hiinalinna. Tänavaääres võtsime kosutuseks joogid. Purkides jooke välja ei valatud, küll aga klaasist kokakoola läks jääga täidetud kilekotti. Klaasist pudel tundus olevat pandipakend. Me jätsime joogi pudelisse, sest ei julgenud jääd tarbida. See hirm läks meil paari päevaga üle, selleks ajaks oli organism kohalike bakteritega harjunud. Ja edapidi oleme välinud ka seda viga, et koka sisse rummi ei paneks.

Hiinalinn Bangkokis oli elamus omaette. Rahvast siblis ringi samasuguste massidena, kui mujalgi, aga hangeldamine käis hoogsamalt. Sattusime ka turule, kus müüdi toidukraami, sealhulgas keedukana, värsket krabi ja puuvilju. Suurelt tänavalt eemal oli riidekraami turg. Kel huvi, saab sealt omale soetada Nike tossud hinnaga 30 EEK paar. Mehed tüdinesid seal kiirelt ära ja suundusime jälle õlleotsingule. Kuumus ajab jooma.

Peale väga väsitavat sightseeingut tegime õllepeatuse suvalises sööklas, kus serveeriti ka dim sum'e. Need on aurutatud pelmeenid serveerituna bambusest karbikeses. Londoni Chinatownis olen saanud paremaid, aga halvad nad kindlasti polnud. Pelmeeni tainas on tehtud nisujahust ja tärklisest, tihtilugu on nad läbipaistvad.  2 suuremat või 3 väiksemat pelmeeni karbis maksis 16 bahti (€ 0.37). Kohaliku õlle plussideks on pudeli suurus- 640 ml.

Bangokis viibimiseks 3 ööd oli täpselt paras aeg, saime näha ja kuulda piisavalt. Neljandal päeval lendasime Ho Chi Minh'i. Linn lõuna -Vietnamis, vana nimega Saigon. Lennujaamast võtsime suuna otsejoones idarannikule Mui Ne randa. See pidi olema eestlasti täis, nagu Pirita rand Tallinnas. Lasime broneeritud hotellil endile transpordi saata, 5 tundi sõitu maksis $125. Kohalejõudes selgus, et olime hotelli broneerinud 40 km sihtkohast eemale, Ge Ka rannas. Ei teagi kuidas me hotelli asukohta kaardil ei taibanud vaadata. Kuna siin hetkel on suvitamise kõrghooaeg läbi saamas, siis seal Resortis oli peale meie veel üks paarike.
Meie reisi eesmärk oli algusest peale Vietnam, Bangkoki peatuse tegime odavate lennupiletite soetamise tagajärel. Kaks kärbest ühe hoobiga. Elust Vietnami kolkakülas ja teekonnast Mui Ne randa järgmises postituses.

Kagu-Aasia reis, esimene peatus Bangkok

Olen alati soovinud Aasiat näha, aga samas seda ka peljanud. Kultuuride erinevus on tohutu. Singapur pidi olema Aasia algajatele, olles karastunud Egiptuse möllus, otsustasime tulla kohe edasijōudnute tsooni- Bangkokki. Lend siia kulges SFist läbi Taivani, üle ookeani lend oli ränk, 14 tundi. See peaks olema maailmas pikkade lendude edetabelis top 20 sees, pikim regulaarlend on 18 tunnine. China Airline  lennuk sellise pika lennu jaoks on päris kipakas. Isegi oma telekaekraani ei olnud, projektorist näidati lennu jooksul täpselt 2 korda filmi, lennu alguses ja paar tundi enne maandumist. Lend algas  kell 1 öösel, nii et mina magasin lennu esimese poole ja unelesin teise. Eestist saab Taisse läbi Helsinki, lennu pikkus on üle 8 tunni. Käkitegu.

Tai viisa

Vahemaandumine oli meil Taipeis, kus lennujaam on veel säravam, kui Tallinna või Helsinki oma. Taivanist tuli Bangkokki saamiseks 3 tundi lendu otsa ja olimegi kohal. Bangkoki lennujaam on 4 aastat vana ja superluks. Ka stjuardessid olid ilusamad ja lahkemad, kui lennul Taipeisse. Lennujamas olles ei oska arvatagi, et Aasias oled. Taisse sisenedes on eestlastele vajalik viisa, viibides riigis kuni 15 päeva saab selle lennujaamas kohapeal vormistada, viisa oli tasuta kuni 31.märts 2011, me sisenesime riiki just sel viimasel tasuta päeval. 2 nädalase viisa saamiseks tuleb ette näidata piletid riigist lahkumise kuupäevaga.
Vietnamist uuesti Taisse saabudes pidime tegema uue viisa, sest lend koju oli järgmisel päeval. Kuna olime sularaha unustanud võtta siis tuli enne passikontrolli leida sularahaautomaat. See asus viisade vormistamise kohast 4 korrust ja mitu blokki eemal. ATM andis ainult dollareid või eurosid, võttes selle eest € 3.5 teenustasu. Panka pole julenud vaadatagi, palju nemad selle väljavõtte eest kasseerisid. Saadud dollarid tuli rahavahetuspunktis bahtideks vahetada. Viisa maksab 1000 bahti (€ 23), laisad inimesed nagu mina, kel pilti kaasas pole, saavad 100 bahti eest lasta pildi teha. Selle raha eest täidetakse avaldus ka ära ja ei pea pastakat kulutama.

Reisikaaslased Eestist saabusid mõned tunnid peale meid ja nii võtsime omakeskis takso hotelli. Lahke tädi lennujamas mingist turismifirmast seletas meile, et parim viis hotelli saamiseks on võtta takso hinnaga 300-400 bahti. Taksod on lennujaama keldrikorrusel ja arvestades nende odavust ka Eestist reisijale, on kõige mugavam liikumise moodus. Rõvedat lillat värvi takso, mille pagasnikus oli suur gaasiballoon, tõi meid 30 minuti ja ümberarvestatuna 10 euroga hotelli.

tänav hotelli lähistel

Bangkok on minu elu kirevaim ja huvitavaim linn, kus ma käinud olen. Liiklus on neil valetpidi, ehk nagu Inglismaal vasakpoolne, väga tempokas aga mitte närviline. Teel hotelli nägime sõnulkirjeldamatuid uberikke ja maantee ääres olevaid avatud toidukohti. Klimaalistest iseärasustest tingituna olid need katusealused kaitseks vaid päikese eest, mitte maanteetolmu eest. Paljudes kohtades rippus küpsetamata liha avatuna satikatele ja saastale. Korrusmajade kõikidel elanikel tundus olevat pesupäev. Kõigil korraga. Liiklussaaste on silmaga näha- kõikjal on sudu.
Kontrastid on siin linnas sõnulkirjeldamatud. Prügihunniku kõrval istuv inimene surfab arvutiga internetis. Räpsust mõõdame vaesusega, vaesust harimatusega. Siin istub haritud inimene prügi keskel seetõttu, et pole vaja teisiti toimida, mitte seetõttu et ei oska.
Kahel siinoldud päeval on taevas olnud vahelduvalt pilves, mis teeb hotelli hoovis basseini ääres päikese käes kõrbemise talutavaks. Minu reisi üks eesmärke on palju päikest ja maitsvad kokteilid. Magnus muidugi hoidis esimesel päeval päikesekreemiga kokku ja teise päeva veetis punetades varju all. Mina olen omad vitsad juba saanud ja tean, et väljamaa päikest ei tasu alahinnata.

Hotell

Öömaja valisime varem välja, kuna siin on taksoga sõitmine odav, siis põhiliseks kriteeriumiks oli mitte linna vaatamisväärsuste lähedus, vaid basseini suurus. Nii sattusime Euroopas pigem säästuhotellina tuntud Ibisesse. Ibis Riverside hotellil on vaid 2*, toad on pigem 3 tärni väärilised, restoran, sisehoov ja teenindus 4 tärni vääriv.
Saabusime hotelli 12 paiku ja neil pakuti just lõunat. 300 bahti inimese (€ 7) eest oli see üks vägev söömaaeg. Valikus olid soojad toidud: liha, kala, kana, pasta, riis, supid ja külmas lauas sushivalik, salatid, magustoidud, puuviljad.

igati viks ja viisakas Ibis Riverside, sissesõidu teel ei oskaks ettegi kujutada, midagi nii puhast

Sissesõit hotelli viis läbi lagunenud ja räpase hoovi, saabudes tekkis juba hirm, et peame veetma 3 ööd mingis urkas. Hotell aga on isegi Euroopa mõistes viks ja viisakas.

Hotell asub Chao Phraya River, Kuningate jõe ääres. Jõel on väga tihe liiklus. Veetakse nii kaupa suurte lodjalaadsete alustega ja inimesi kõiksugu nikerdatud paatides. Õhtupimeduses on laevad/paadid/ujukid valgustatud ja veel kenamad vaadata. Väike kartus oli, et jõgi võib haiseda, miks muidu hotell nii odav oli, aga ei haise ühti. Vahel tuulega viskab Emajõe hõngu ainult.

Vaade sillalt tiheda liiklusega Kuningate jõele. Paremal Ibis, vasakul jõetakso peatus

Hotelli hoovis, mille üks külg on vaade jõele, on üllatavalt vaikne. Ja kui vaikusest küllalt peaks saama, võib minna läbi räämas ja lagunenud majadega hoovi suurele tänavale.

sissesõidutee hotelli

Eile käisime seal tänaval söömas ja tai massažis. Söögikoas polnud inglise keelset menüüd, nii kokteid kui söögi tellisime piltide järgi. Austrid oli karpidest välja kistud ja jääle asetatud, süüa ei kõlvanud. Kanaroogadest üks oli ilma kanalihata, ehk et seal oli kasutatud vaid rasvast kananahka. Kokteilid aga olid superhead.

Tai massaž

Minu jaoks oli see esimene kogemus kondiväänamist. Väga efektiivne ja kohati ka mõnus. Enamus aega keerab peajagu lühem pisikene tai naisterahvas sind kaheksasse ja kohati oli tunne, et lähen pooleks. Pärast aga sai hea. Ma olin kohe alguses kindel, et massaži ei tasu võtta hotellide juures olevatest spaadest, mida mulle kohe kaela prooviti määrida. Tänavate ääres on teenusepakkujaid ridamisi, kindlasti tasub neid proovida. Tasu massaži eest on 150 bahti (€ 3.5). Võrdluseks San Franciscos maksab massaži tund $80-90 (€ 56-63). Ma arvan, et ma käin kogu meie siinoleku aja iga päev massažis.

Night Market

Ööturg, nagu nimigi ütleb, läheb seal elu käima öösiti. Meie jõudsime sinna 7 paiku õhtul, kui paljud olid oma kaubad juba välja riputanud, osad alles saabusid.
Teekond turule vajas rongisõitu Skytrain'iga, peatusesse saamisekes pakkus hotell tasuta shuttle bussi, rongiga tuli sõita 4 peatust. Üheotsa pilet 3. tsooni maksis 25 bahti ( 0.6 eurot).

teel ööturule, vaade Skytrain peatusest

Turul pakutakse kõike. Müügiputkad on tihedates rivides odavat Hiina kraami täis, kiiruga silmates nägin ka paari toredat vidinat, aga enamuses on nende lettidel ikka mõtetu nänn - odavad riided, peale t-särkide, pusade, kleitide müüdi ka võrgust varrukaid, mis kätele tõmmates jättis mulje nagu käed oleks tätoveeritud. Imeodavalt saab omale soetada kotid, kellad, keraamika jne.

Night Market

Toitlustus tänaval

Kuna oli õhtusöögi aeg, ka müüjatel ja muudel töölistel, siis nägi paljusid inimesi söömas. Piknikku peeti müüdava kauba vahel ja peal. Me kohe esimesel õhtul Bangkokis olles ei julenud tänavalt toitu osta, et lasta organismil kohaliku mikroflooraga harjuda ja seetõttu käisime restoranis söömas. Arbussi ostsime küll tänavalt, ei juhtunud midagi. Toitlustusasutuste ees on kärudega toidumüüjad ja kõigi jaoks jagub kliente.

elatakse, äritsetakse, süüakse samas kohas

tänavarestorani nõudepesuruum

Väga levinud on toidu kaasaostmine, mis pakitakse kilekotidesse. Igal pool näeb inimesi kilekotiga supp näpus. Ka pandirahaga pudelitest valatakse jook jääga täidetud kilekotti. Ja ilmselt seda meeletut hulka kilekotte ümber siin ei töödelda, mingi kogus satub Vaikse ookeani prügisaare täienduseks.

kilekotitoit

Äri tänavatel

Igas majas käib äri. Igaüks tegeleb sellega, mida oskab. Tohutult palju on igal pool rollerite/motikate parandustöökodasid, rollerite hulk tänavatel on ka muljetavaldav.

Mida soojem kliima, seda avatumalt elatakse. Istutakse perekonniti taburetiga maja ees tänaval ja nokitsetakse midagi. Eestlane ehitab omale maja ümber kõrge aia ja paneb väravale suure sildi "Eramaa".

Rahvamassid on igal pool uskumatud. Elada sellises kohas ei jaksaks. Viisakalt teistele teed andes jäädki lõpmatuseni seisma, sest kunagi ei teki võimalust, et inimesi vastu ei tule.

Banyan Tree hotelli 61. korrusel on restoran, kust avaneb linnale ilus vaade, sinna me kahjuks seekord ei jõudnud. Benh Lieu Song poolt pildistatud suurepärast öise Bangkoki vaadet saab vaadata siit.

kõik on teisiti kui kodus

Eks SF ole ju praegu mu kodu, tundub, et jääb selleks veel vähemalt kuni 2012. sügiseni, aga Eesti on ikka see päris kodu. Samamoodi "päris" eestlane olin ma siinsel Eesti Suusaklubi 50. aastapäeva kokkutulekul. 10-15 aastat Usas elanud eestlane räägib eesti keelt aktsendiga ja väikeste vigadega. Kokkutulekust, eestlastest Kalifornias ja suusatamisest China Peak sektsioonist, mis tekib varsti.

Ei saanudki aru, kas "Teretulnud" oli kirjutatud naljaga pooleks või hoopis keeleline vääratus

Oskan erinevustest Eestiga rääkida ainult San Francisco taustal, "õiget" Ameerikat ma veel näinud pole, sest Kalifornia pidi väga erinev olema võrreldes kõigi teiste osariikidega.

Räpasus ja viisakus

Peale selle, et siin on jahedad suved ja elu kallim, on siin ka mõndagi toredat. Esimene erinevus hakkas silma veebruari alguses Eestis käies. Saabudes Helsinki ja Tallinna lennujaamadesse oli kõik nikkel ja klaas harjumatult särav. Lennujaama kohvikus olid toolid, lauad, põrandad läikima küüritud, kõik nägi klants välja. Ega selles midagi halba või valet polegi, aga see tundub kuidagi tühi töö ja vaimu närimine. Isegi minu jaoks, kellele on ilu kõige olulisem, ka mu mootorrattas sai välimuse järgi ostetud. Välimus on oluline aga mitte nii oluline, et sinna oma elu matta.

Tallinnas hotelli vastuvõtu neiukene oli lahke ja viisakas, aga seda seetõttu, et oleme seal hotellis mitu korda varem peatunud ja ta oli meiega rohkem avatud, kui võõraste klientidega. Ameeriklaste "keep smiling" on paljude poolt ära põlatud, aga teate, see on ikka mitu korda toredam, kui tõre ja tige mühatamine. Teeninduse hea kvaliteet on siinmail palju olulisem, kui tegevuste kiire täitmine. Toidupoes kassapidaja jutustab sinuga, lööb kaupu läbi, jutustab jälle ja lõpuks pakib su ostud kotti. Seejuures rääkimiseks peavad nad muud tegevused pooleli jätma, multitaskinguga siinsed inimesed hakkama ei saada. Ikka üks asi korraga.

Algul ma arvasin, et siinne viisakus tuleneb hirmust. Hirmust, ilma jääda jootrahast, kaotada töökoht. See võibki vabalt nii olla, aga mõnel poel on parklas autode paigutamiseks eraldi töötaja. Siin on iga liigutuse tegmiseks oma töötaja.
Aga autoparkla töötajad meeldivad mulle väga. Kärumees on alati kohal, kui ma olen oma ostud autosse tõstnud ja pakub abi ostukäru ise ära viia. Ta ei saa parkijatelt jootraha, see on ilmselt ta töökohustus aga ta teeb seda rõõmsa meelega. Minul on toredam päev kui ta naeratades soovib head päeva ja loodetavasti on ka temal parem päev, kui ma olen selle eest tänulik.

Eks selles ole süüdi hulga tegureid miks eestlane on loomult kinnine ja mühakas, ega ma isegi ei viitsi kogu aeg viisakalt naeratada. Kui olen väsinud siis tigetsen, kui midagi ei meeldi, siis nii ka lasen välja paista.

Restoranides

SFis on väljas söömine väga tavapärane, tavalisematesse kohtadesse saab koha sisse jalutades, natukene parematesse tuleb alati laud ette broneerida. Rahvast, kes väljas söömas käib on lihtsalt nii palju.
Ettekandjad saavad vist enamasti (ma pole seda uurinud. veel) töötasu ainult neile jäetud jootrahast, nii et nende nahast välja pugemine klientide ees on natukene õigustatud. Kuid samas on siin kirjutamata reegel, et jootraha jäetakse alati 15-20%, seega nad saavad selle raha niikuinii, kas on ekstra viisakad või natukene vähem viisakad.
Ettekandjal on alati kliendiga silmside, isegi kui neil on jaotus omavahel, kes millist lauda teenindab, siis  abi pakub lähemal olev teenidaja. Eestis ignoreeritakse teise teenindaja kliente.
Sellist, ütleme ausalt, sitta teenindust, nagu Tartus ühes kesklinna kohvikus, pole küll kuskil näinud. Tütarlaps oli  kohvikus olemisega, nagu oleks sinna ära eksinud. Sillu ütles selle kohta hästi "nagu kooli ajal toidutoimkonda saadetud, ei tea kus miski asub". Teenindajad Eestis on enamasti koolilapsed, noored, kes töötavad kooli kõrvalt. Huvitav, kas toitlustusasutused, kes neid palkavad ei koolita töötajaid seetõttu, et pole nõudlust? Eestlasel polegi rohkemat vaja. Või ei teata, mida tahata? Mina nüüd tean, aga ilmselt pean tagasitulles sita teenindusega leppima või ikka oma restorani avama. Eestis vähemasti jäetakse jootraha teeninduse kvaliteedi järg, kui ikka ei meeldi, siis jääb jootraha ära.

Toiduportsud on hiiglaslikud, see muidugi pole uudis. Pearooga kutsutakse entrée, mis Euroopas tähendab eelrooga. Segadus sellega tekkis ajal kui portsud olid juba eriti suureks muutunud ja entrée tähistas natukene väiksemat pearooga. Nüüd on portsud jälle hiiglaslikud aga sõna entrée ikka kasutusel.

Kui tellida mitu käiku, siis noad-kahvlid jäetakse lauale järgmise roa söömiseks, Eestis pole ma kuskil sellist asja näinud. Varasemalt juhtus tihti, et saatsin noad-kahvlid ära, nüüd tean, et need tuleb omale hoida. Mul pole selle vastu vähimatki. Öko. Vähem pesemist.

Tabalukud

Eestis olles nägin veiniriiuleid kahes kohas, ühes Tartu kohvikus ja Tallinnas hotellis. Mõlemal olid tbalukud ees. Kurb. Sest eestlane vinnab kohe kõik ära, mis ripakil. Siin on toidupoodides kaubad õues, järelvalveta. Eks siin ole ka inimesi, kes vahel õuna või paar pihta panevad, aga see pole poele ilmselt suur kaotus. Eestis vinnatakse ilmselt riiulid tühjaks.

Kanged alkohoolsed joogid. Kokteile tehes paljudes kohtades ei kasutata mõõtetopsikut, mõned seda siiski teevad, kuigi vajadus täiesti puudub, sest jääd täis klaas kallatakse alkoholi ääretasa täis ja siis sorts kokakoolat või mahla peale. Kui mahub. Millegagi ei koonerdata, veini ei mõõda keegi topsikuga, teenindaja on enda jaoks selgeks teinud koguse, mis klaasi käib. Samuti käib õlu klaasi ääreni. Ma olen Eestis nõus mõned eurosendid rohkem õlle eest maksma, kui lõpetataks ära õllega koonerdamine.

tsiklid pargitakse tänavaga risti

Jalgrattur on linnatänavatel kunn. Jalgratturitele pole igal pool oma teelõiku, vaid on keset autoteed märgid, mis käsevad autodel ja rattutirel teed jagada. Jalgratturil on alati õigus, või on nad ülbed. Igastahes tundub rattasõit suhteliselt turvaline. Jalgrattur on õhtupimeduses alati vilkuvate valgustitega märgistatud, helkuritest ei teata siinmail midagi. Nüüd, kui suveaega läksime, läheb pimedaks peale 19, varem oli 19 juba kottpime. Mõned tänavad on kehvasti valgustatud ja jalakäijaid on halb märgata. Vihmaga on eriti hull jalakäijat sebra peal märgata. Ju neil pole inimesed siin loetud, et helkurist midagi kuulnud pole.

Bussi-, trollipeatused on ristmikul, nagu keset ristmikku. Mõned tänavad on kitsamad ja see tekitab bussi/trolli taha pika autode joru. Aga mööda ka keegi ei sõida. Suurtematel teede ristumistel on märgistatud ala, pisematel peatub ainult käega viibates. 

Kinnisvara hinnad on üüratud. Me maksame siin üüri 6x rohkem, kui Tartu korteri eest saame. Hindu mõjutavad siin ka koolid, Stanfordi ülikooli lähistel on parimad koolid ja seal on elu veel kallim, kui San Franciscos.

Liiklus on tihe. Kogu aeg. Keskööl on 14 realine kiirtee tihedalt autosid täis. Mõlemas suunas 7 rida ja mõlemas suunas tihedalt autosid täis. Sõidetakse üksinda. Nii ka Magnus. Mina võitlen prügimägede vastu ja vähem tarbimise eest, see nagu nulliks selle kõik ära. Samas rongiga saab tööle 3 tunniga, igapäevaselt ei kannataks seda jällegi tervis välja. Ilmselt mingi aeg tuleb linnast ära kolida.

Retro

Kino "Castro" meie tänaval, kinotabloodel vahetatakse tähti käsitsi

Kõik on hästi kulunud ja vanaaegne, midagi ei parandata/uuendata enne, kui vana on täiesti ribadeks. Mööbel, riided, autod jne. on tarbeesemed, mitte kollektsioneerimiseks.

Hinnad siltidel on ilma maksudeta, nii et kui ostad restoranis burgeri $15 eest, siis sinna lisandub müügimaks ja kohustuslik jootraha. See teeb burgeri maksumuseks $19. Müügimaks on osariigiti erinev, mõnes seda polegi.
Paagitäis kütust maksab $60 ringis (€42.38), Eestis viimati tankides oli sealne paagitäis $25 kallim.

Mune müüakse tosina kaupa, mitte 10 kaupa ja saada pole mitte ainult karbimune, vaid ka lahtiklopituna tetrapakis. Valmis omlett pannile valamiseks. Ilmselt on pakil ka instruktsioon kuidas omletti mikrolaineahjus teha, sest söögitegemine tähendab siis suures osas söögi mikoruunis soojendamist. Ka Kaalujälgijate grupis räägitakse peamiselt vähe kaloreid sisaldavatest pakitoitudest. Meie pole veel nii amerikaniseerunud ja teen ise frikadelle supi sisse ja keedan pastat veega potis.

Piim säilib 2 nädalat ja putru keetes põhja ei hakka. Ka meie mõistes tavaline 2% piim, ei tea, mis kõik sealt piima seest välja on nopitud.

E-teenused

Kui siinsetele räägin, et Eestis saab parkimise eest, bussis pileti või kohvikus võileiva eest mobiiliga maksta, kukuvad jahmunult kummuli. Siin tähendab internetipangandus seda, et ma volitan oma panka saatma minu eest paberil tšekki mõnele teenusepakkujale. Ja selle teenuse eest maksan pangale $25 ( € 17.66). Naeruväärne. Nii me käimegi ise korra kuus korteri üüri pangas maksmas, võtan meie panga pabertšeki ja viin korteriomaniku panka.

Kuidas mitte paksuks minna ja kuidas kodu põrandad läikima saavad

Kehakaal

Kunagi aastaid tagasi alustas biokeemia õppejõud loengut sellega, et ütles end teadvat suurt saladust, kuidas kehakaalu vähendada. Oma nippi oli ta nõus avaldama ainult loengu lõpus, nii ma siis olengi vähemalt korra käinud biokeemiat kuulamas. Tema targad sõnad kaalu kiireks ja efektiivseks alandamiseks olid- sööge vähem. Kerge öelda, raskem jälgida. Minul vähemalt. Igatahes on mul 4 Usas elatud kuuga elu läinud 6 kg raskemaks. Vähem ma süüa ei oska, niisiis võtsin plaani rohkema liigutamise.

Spordiklubid

Eestis viimase trenni ja siin esimese trenni vahele jäi peaaegu kuu aega, tunne oli nagu poleks end mitu aastat liigutanud. Vot mida liigne õgimine inimesega teeb. Erinevad spordiklubid pakuvad enne liitumislepingu tegemist 3-7 päevast tasuta kaarti. Eestis saad ühe korra tasuta proovida. Esimene klubi katsetamiseks oli Fitness24, neil on klubid avatud 24/7, kuna asuvad üle terve riigi ja kuskil on mõni klubi alati avatud. Kodule mõistlikus kauguses on 4 klubi, käisin neist kahes.

24Fitness Market streetil. Koht kuhu sattusin polnud uuenduskuuri umbes mitte kunagi saanud. Masinad saalis on kipakad ja ajast-arust, ventilatsiooni asemel oli ruumis suur jalal seisev õhku ringi keerutav vent, kapile tuli oma lukk osta, dušširuumis polnud ruumi ümber keerata. Aga hind on poole odavam Eestiga võrreldes. Ja seda SFis, kus kõik teenused on Eestiga võrreldes 4 korda kallimad.

24Fitness Potrero klubi. Neil on saun ja jaccuzi ja saalid suuremad, aga üldiselt samamoodi, kui eelmine klubi, tohutult ülerahvastatud ja selle rohke rahva poolt ära ruunatud varustusega. Klubides ei puhastanud keegi enda järel ei matte ega spinningu rattaid. Väk. Ma lihtsalt olen Tartus tol aal värskelt avatud MyFitness klubiga ära hellitatud. Muidugi ei tee trenni atribuutika, ennast tuleb ise liigutada, aga tahaks mõnusamat klubi. Otsustasin, et selle klubiga ei liitu ja otsisin uue koha proovimiseks.

ClubOne Fillmore. Hinna- kvaliteedi suhe täitsa paigas ja vastuvõetav. Selles klubis on nii bassein kui saun. Kahjuks ei teata vee kerisele viskamisest siinmail midagi, ma ei hakanud neid õpetama ka. Sooja sai ka niisama saunaruumis istumisega. Klubi pakub rätikuid nii treeningu ajaks, kui peale pesu kuivatamiseks. Dušširuumis on kõik pesuained olemas, suhteliselt puhas, kuigi matte ega rattaid ei puhastanud ka seal keegi. Tundus täitsa sobilik klubi olevat, aga kuna Magnuse kontor kolis linnast kaugemale ja ta hakkas autoga iga päev tööle käima, siis jalgsi käimiseks see klubi ei sobi.

Sportsclub/LA asub Four Season hotelliga samas majas. Udupeen. Spinningu rattad olid küll samad mis kahes eelmises klubis, aga lisaks oli neil peal kompuuter. Ja saalis käis pilusilmne tädi nii rattaid kui matte puhastamas, samuti pani puhta rätiku ratta peale enne igat trenni. Pesus käimiseks ei pea kaasa olema midagi, rätikud on vabalt kasutada. Dušširuum on privaatne kabiin, ühiskasutavad olid nii kreemid kui juukselakk kui ka triikraud. Sellel kohal oli ainult kaks viga: tohutult kallis ja nõmeda asukohaga. Ma ei kannata kesklinnas viibimist rohkem kui see vajalik on. Iga kord trenni minnes end ogaraks vihastada sealses liikluses ei tasu vaeva. Rääkimata nende 120 euro suurusest kuumaksust.

Kuna mul autot päevasel ajal enam pole, võtsin luubi alla ainult need klubid, kuhu jalgsi kohale saab.  Mootorratta ost ei näi ka kuidagi edenevat ja pugimine ei näi lõppevat, aga midagi oli vaja ette võtta. Järgmiseks võtsin kodust 7 minutit jalutamise kaugusel oleva klubi Gold's Gym. See oli mul jäänud varasemalt välja seetõttu, et arvasin selle olevat vaid jõusaali. Ma ei oska üksinda kangi kakkuda, pean seda ikka kellegi juhendamisel tegema. Gold's Gymi teise klubisse jalutamiseks kulub 40 minutit ja seda pole veel katsetanud. Varustus on vähem näguripäevi näinud, kui kõige esimene klubi, aga midagi uhket neil ka pole. Ilmselt hakkan ära harjuma siinse lohakusega, mis on kõikjal standard. Keegi ei pööra tähelepanu välimusele, sisu on see mis loeb. Usas on üle 30% elanikonnast ülekaalulised. Usun, et nad kõik on ilusa hingega.
Kuna klubi asub Castros, siis mitte ainult kangi kangutajad saalid pole geid vaid ka treenerid. Kõikides trennides on meeste ülekaal, ka tantsutrennides. Stepis tegi enamus mulle silmad ette.

WeightWatchers

Kahjuks ei andnud rahuldavat tulemust ka trenniklubiga liitumine, ainult liikmemaksu maksmisega kaal ei hakanud alanema. Järgmiseks sammuks liitusin kaalujälgijatega. See mulle sobib. Saan edasi pugida, ainult selle vahega, et pean kõik kirja panema, mis suust sisse topin. Kahe nädalaga 2 kilo kadunud nagu naksti. Neli veel jäänud. Ehk ikka ei ehmata kuu aja pärast Vietnamis ujuma minnes pisikesi inimesi väga ära.

Patareid ja luuad

Kui siia kolisime, jagas korteri omanik meile lahkelt oma koristaja andmeid, siiani pole veel mahti saanud teda kutsuda. Olen ise tolmuimejaga korteri üle käinud ja näeb täitsa kobe välja. Elu teeb lihtsamaks muidugi see, et siin pole ei pori ega kahte kassi, kes karvu ajaks. Koristamine pole veel konti murdnud.

Kõige muu träna seas, mis meile siia jäeti, olid ka põrandapesuks mõeldud ühekordsed pesulapid. Need said mingi aeg otsa ja hakkasin internetist pürstivarre peal oleva nime järgi uusi otsima. Leidsingi. Sama firma kodulehelt sai kõiksugu head ja paremat, mis kodu ise puhtaks küürivad. Tundus tore pakkumine põrandapesu harja stardipakile ja tellisin selle koju.

minu uhke lilla põrandate küürija

Kirjelduses oli, et stardipakk sisaldab otsikut koos varrega, vedelikku, millega põrandaid pesta ja 2 ühekordset lappi (neid saab suurema pakiga juurde osta). Harja kokku panekul selgus, et mu harjale on vaja 4 AA patareid. Peale selle, et see hari on lillat värvi, on tal elektrooniline süsteem, mis vedelikku pritsib. Vau. No tõesti. Vahetatavad kaltsud on samast materjalist nagu allways tiivakestega asjad. Imavad korralikult vedelikku sisse ja puha.
Aga see hari oli 3x odavam, kui brasiillannast koristaja. Nii et siiani olen põrandaid ise küürinud.

Squaw Valley suusamäed

Proovisime ära kohaliku talve. Nüüdseks juba kuu aega tagasi olime nädalavahetuse mägedes Tahoe järve kaldal Squaw Valley suusakuurortis. Algselt tulema pidanud bussitäiest rahvast jäi meid erinevatel põhjustel järele kolm inimest, seega võtsime teekonna ette meie autoga. Kuna siin talverehve ei kasutata, tuli autole muretseda ketid, õnneks või kahjuks, neid kasutama ei pidanud. Õnneks seetõttu, et esimest korda külma käes kettidega majandamine võtab pikalt aega (müüja arvas kuni 40 minutit), kahjuks seepärast, et päike siras liiga kuumalt ja sulatas lume mitte ainult maanteedelt vaid ka mägede tipust.

Tagasiteel, teeääres olevad kettide mahavõtmise kohad

Sõidu võtsime ette reede õhtul, et laupäeval saaks varakult alustada. Enne minekut olime linnast suusad rentinud. Kohapeal on suuskade rendihinnad 2 päevaks $87, linnas $30. Samuti saab mäepileteid odavamalt ette ära osta, nt. poest nimega Basement Buzz. Meie sattusime mägedesse minema pühadele eelneval nädalavahetusel, kui oli aasta kõige kallim piletihind. Aastas on paar nädalavahetust, kus mäepileti eest röövitakse viimast. Mägedesse minekut tuleks vältida jõuludest kuni 2.jaanuarini, jaanuari kolmandal nädalavahetusel (Martin Luther Kingi sünnipäev) ja veebruari kolmandal nädalavahetusel (Washingtoni päev). Siis ei ole mitte kõik poole kallim, vaid ka rahvast on poole rohkem. Töölisrahvale muidugi on just need ajad kõige passlikumad, kuna siis saab pikemalt talverõõme nautida. Üllatuseks aga rahvamassid ei seganud suuremat, teistega arvestamiset tundus vähem olevat, aga ma võisin seda vabalt ka ette kujutada.

Teekond mägedesse võttis aega natukene üle 4 tunni, sest tegime kohvipausi ja viimasel kolmandikul venisime pikas autode rongis- me polnud ainsad nutikad, kes läksid reedel kohale, et saaks laupäeval vara mäele. Teekonna pikkus on umbes 200 miili (322 km) ja viib läbi Kalifornia pealinnast Sakramentost. Ehk satub sinna kunagi teine kord.

Tahoe järv on jagatud pikuti pooleks kahe osariigi vahel, lääneosa jääb Kaliforniasse ja ida osa Nevada osariigile. Suusakuurortid on koondunud järve põhja ja lõuna kallastele, Squaw Valley asub järve loode osas. Teise nimega Olympic Valley (Olümpia org), seal toimusid 1960 Taliolümpiamängud, on suurim kuurort Tahoe järve põhja kaldal. See on ka kõige tuntum ja seetõttu kõige kallim suusakuurort. Kõrgeimad mäed asuvad järve lõunaosa kuurortis Heavenly Mountain Resort, kus on 97 laskumisrada ja 30 tõstukit. Alpine Meadows asub Olympic Valley kõrval, seal on "kõigest" 11 lifti.

Tahoe järv on Põhja-Ameerika suurim alpijärv, sügavusega kuni 500 meetrit ja kõrgusega umbes 2000 meetrit üle merepinna. Järve vesi on hästi selge ja kaldalt avaneb maaliline vaade, googeldatud pilte saab vaadata siit.

Taustal sillerdab Tahoe järv

Arusaamatused nime pärast

Squaw on laensõna ja tähendab algne, põline. Nüüd on kamp inimesi avastanud, et tähendus "Põhja-Ameerika põline naine" on koledasti solvav, mille kõla olla sarnane sõnadele "neeger" ja "juut". Arizona ja Idaho osariigid on selle nime kohanimedes ära vahetanud teiste sõnade vastu, samuti võeti see sõna välja ühe pardiliigi nimest.

Vaade Squaw Valley külale 

Hasartmängud

Kasiinod on Kalifornia osariigis keelatud, hasartmängudest on lubatud hobuste võiduajamised, heategevuslikul eesmärgil korraldatud mängud, Indiaanlaste kasiinod, kaardiklubid ning loterii. Loteriid saab mängida alates 1984 aastast, kui rahvas lõpuks napi enamusega selle poolt hääletas. Loteriimüügist saadav kasum läheb koolidele. Kaardiklubidele pole keegi luba andnud, neid lihtsalt pole keegi veel ära keelanud, nii on USAs ka kõige muuga, seadused tekivad vastavalt vajadusele/soovidele. Indiaanlaste mängupõrgud on vahva nähtus. Üle Ameerika on suur hulk kaitse all olevaid indiaanlaste reservaate, neile valge mehe seadused ei kehti. Seda on osavalt ära kasutatud ja Kaliforniasse on indiaanlaste poolt loodud 58 omasoodu opereerivat mängupõrgut.

Tahoe järve lõunapoolsetel mäenõlvadel suusatajad võtavad tihtilugu öömaja Nevada osariigis olevatesse hotellidesse, et seal peale sporti legaalsetes kasiinodes raha tuulde loopida. Nevadas asub ka maailma tuntuim hasartmänguhuviliste sihtkoht Las Vegas. Nevada osariigi kasiinodesse viiakse kõige rohkem raha kalifornialaste poolt. Kodus ei lubata raha tuulde loopida, siis käiakse naabrite juures seda tegemas.

See oli mul neljas kord mägedes suusatamas olla, hooldusmeeskonnale annaks viiepallisüsteemis hindeks 5+, ilmataadile 3-. Ööd on mägedes mustad ja külmad, temperatuur langes kuskil -5 kraadini, kohale jõudes oli ilma jakita lausa külm. Kalifornia päikesest lahutas meid vaid mõni tund autosõitu ja kliimamuutus oli tohutu. Siin ongi tore see, et maastik ja loodus on mitmekesine. Sõidad tunnikese põhjapoole on viinamarjaistandused, 4 tundi kirdesse oled mägedes põlvini lumes, 6 tundi kagusse ja oled kõrbes.

Suusarajad

Hommikul 10 paiku, kui me end mäele sättisime, oli paar pluss kraadi, päeva peale tõusis õhutemperatuur +12ni. See muutis lume märjaks ja raskeks. Kella 16 ajal hakkas hämarduma ja taas langes temperatuur nulli lähedale, mis tegi päeva jooksul sisse sõidetud vallid kivikõvaks ja lagedad alad jäiseks. No ja muidugi jäi meil kõigil maha päikesekreem, oleks võinud hommikul poodi kapata, aga suusasaapad jalas on keeruline liikuda ja nii lõime käega- pole hullu. Õhtuks oli ikka hullu küll, olime kõik punaninad.

Mäe tippu sai tõstukiga Siberia Express, kõrgeim mägi on 2713 meetrit kõrge

Radade märgistus on natukene teine, kui ma Euroopas näinud. Niipalju, kui ma siinsete mägede kaarte olen vaadanud, on rajad jaotatud kolmeks: roheline on kõige lihtsam, sinine sobib harrastajale ja must on segastele. Euroopas on sinine jagatud kaheks, on nii sinine, mis on harrastajale laugem rada ja lisaks punane, mis on natukene äkilisem. Siin oli sinine ja punane rada üheks pandud ja äkilisemaid kohti pidi ise otsima. Samuti polnud neil laskumisrajad raja alguses sildiga märgistatud, orienteerutakse liftide järgi. Mind natukene häiris, et pidin pidevalt kaardiga sehkendama, pealegi olen ma tüüpiline naine ega oska lennult kaarti lugeda. Vahel ajas päris marru, kui olin omale trajektoori välja vaadanud ja alla jõudes avastasin end hoopis teisest kohast, sest olin võtnud vale raja. Ja nii juhtuski, et kõige toredama mäe leidsin alles õhtul. Päeva võis kordaläinuks lugeda, kui eelviimaselt mäelt alla tulles lõi adreanaliini näidiku korraks põhja. Kell 15.30 lõpetasid tõstukid oma töö, kuni 21ni jäi avatuks üks valgustatud rada.

Mida ma järgmine kord teeks teisiti

Pühade ajal väldin mäele minemist, vaatan ilmateadet ja eelistan kohti, kus on jahedam. Mäele on kohustuslik kaasa võtta päikesekreem, huulebalsam ja KÕRVAKLAPID muusika kuulamiseks. Viimastest tundsin ikka koledasti puudust. Majutus võtta kuurortist eemal, mäele võib sõita hotellide poolt pakutava transpordiga või oma autoga.

Külateed oli tolmuimejaga puhtaks küüritud

Majutus

Märksõnaks tohutult kallis. Meie olime suusamägedest 100 meetri kaugusel, seda tänu pühadeaegsele hotellide ülerahvastatusele. Maksime 2 öö eest üle $500 (üle 370 euro), sest see oli kõige odavam järelejäänud majutuskoht ümbruskonnas. Kolm korda kallimaid tube jagus küllaga.

Hotelli hoovis oli grillimismaja koos köögi ja piljardiga, kus külalised said soovi korral diivanil elamustest pajatada või mida iganes inimesed õhtuti viitsivad teha. Maja kõrval oli ka kaks mullivanni, kus kohtasime pereema, kes pajatas oma päevastest tegemistest. Ta oli käinud suusatamise asemel hoopis matkamas imeilusast kohas nimega Eagle Falls (Kotka kosed). Magnus põrutas suusatades oma jala ära, nii et me läheme koske vaatama mõnel teisel korral.

Hotellitoa hoovipoolsest lükanduksest sai lipata mullivanni.

Napa Valley 450 veinimõisa

Napa Valley veinimõisad

2010 aasta lõpp, jõuludest kuni aastavahetuseni, oli Magnusel töövaba. Kuna Magnus oli vahetult enne jõule reisilt tulnud, olime hea meelega terve nädala kodused ja laisklesime niipalju kui jaksasime. Siis aga, paar päeva enne uue aasta saabumist, sai jaks otsa ja tekkis tahtmine midagi teha. Kuhugi kaugele minna ei soovinud, sest ma soovisin aastavahetust linnas vastu võtta. Otsustasime ära proovida Napa Valley. Napa linn asub meile väga lähedal, natukene üle tunni autosõitu. Olime seda reisi kogu aeg edasi lükanud põhjusel, et sinnamineku planeerimine tundus kole keeruline. Vaja enne minekut ju teada kuhu veinimõisatesse minna, kus ööbida, sest peale kümnete veinide degusteerimist saab siin lubatud 0,8 promilli kindlasti ületatud, vaja broneerida külastuseks aeg jne.
Tegelikkuses on elu palju lihtsam- Napasse minekuks pole midagi vaja planeerida. Kui just majutuse eest ei raatsi $500 (€ 371) maksta, siis see tasub ette ära broneerida, muu osa selgub jooksvalt. Variandid on ka kasutada autojuhti, kas mõnda tuttavat või tellida limusiin koos juhiga ja tulla ööseks koju tagasi. Kui külla tulete proovime kindlasti limusiini varianti.

Viinamarjad on kasvama pandud kõikvõimalikesse kohtadesse

Seekord läksime oma autoga, majutuse olin paar päeva varem ära broneerinud. Esimesel päeval suutsime läbi proovida 5 mõisa, teisel päeval 2. Kolmes kohas võtsime mõlemad Magnusega erinevad degusteerimised, ehk mõlemal oli oma veiniklaas, ülejäänud kohtades jagasime ühte klaasi. Paljudes kohtades veiniga ei koonertatud, mis aga oli minu puhul puha raiskamine, kuna ma võtsin kõigist suutäie maitseks ja ülejäänu kallasin ära. Ma nimelt olin autojuht.
Suureks abiks oli ka iPadi app Napa Valley visit. Sealt leidsime info lähedalasuvate mõisate kohta, ilmaennustuse ja söögikohtade valiku.

Napa Valley on mitmest väikesest linnakesest koosnev ala. Meie käisime Napas ja Yountvilles ning suutsime läbi astuda viiest mõisast, kokku on neid sealkandis 450. Esimene viinamarjaistandus rajati sellesse regiooni aastal 1858, seega piirkonda on üle 150 aasta vormitud ja tulemus on suurepärane. Ma arvan, et kuskil mujal maailmas pole veinimõisad nii tihedalt koos, kui Napa Valleys. Peale selle, et Napa saab uhkeldada veinimõisate rohkusega, on seal ka veinide maitseerinevused uskumatult kirjud. Kõrvuti maalapil võib kasvada näiteks kahe erineva istanduse sama viinamari Pinot noir, aga sellest viinamarjasordist tehtud veinide maitse on täiesti erinev, kuna üks kasvab näiteks tibakene rohkem orus ja on varjatud tuule eest mõne puuga, kui teise istanduse sama viinamari saab näiteks tiba rohkem päikest. See muudab veini maitset oluliselt. Euroopas on sellega lihtsam, sama regiooni erinevates mõisates samast viinamarjast tehtud vein maitseb sarnaselt. Selline ühest viinamarjast tehtud erineva maitsega veinid muudavad valikud keeruliseks. Tuleb meelde jätta veinide maitseid erinevate veinimõisate järgi, mitte viinamarja sortide järgi.

Vaid tund sõitu San Franciscost ja ees laiub nõnda kaunis maastik

Degusteerimine

Enamasti oli degusteerimise valikus 4-5 erinevat veini, osades kohtades sai valida kas ainult punased või ainult valged, mõnes kohas said ise valiku kokku panna. Hinnad olid väga erinevad ja kehtis printsiip, et mida kallim, seda kõrgem üldine veinide kvaliteet. Kõige odavam degusteerimine oli $5 (€ 3,7) ja kõige kallim $20 (€ 14,7) inimese pealt. Samas leidsime esimeses mõisas, nimega Judd's Hill $5 degusteerimise käigus veini, mille kaasa ostsime. Seda küll ainult seetõttu, et pakuti kallimat veini, mis oli kellegi külastaja palvel enne meie saabumist avatud ja tarvitamata osa mõisa jäetud. Esimese mõisa valisime lihtsalt teeääres oleva sildi järgi, paljudel siltidel on kirjas "appointments only", mis kuulutas, et külalisi oodatakse ainult kokkulepitud aegadel. Tegelikkuses võeti igal pool meid lahkelt vastu, ukse taha jäämist võib karta ainult neis kohtades, mis on pisemat sorti mõisad ja kus pole degusteerimisruum iga päev avatud. Tavaliselt on kohad lahti kella 10-17, selle aja jooksul väga üle 5 mõisa külastada ei jaksagi, kuna aega kulub ka korraliku lõunasöögi jaoks, kõik selleks, et maks seda koormust välja kannataks.

Mina võtsin lõunaks rasvased vorstikesed ja Magnusel oli burger, muul aal väldime selliseid sööke

Teine mõis meie teel oli kohe esimese kõrval- Luna Vineyards, kus degusteerimise tasu $20 võeti hiljem ostetud veinide hinnast maha. Kehtib reegel, et kui ostad pudeli või mõisa poolt äramärgitud koguse veini, saad degusteerimise tasuta. Eelviimases mõisas tuli osta 4 veini, et degusteerimise eest raha ei küsitaks. Aga veinid olid seda ka väärt. Esimese päeva viimane mõis oli Hagafen Cellars, seal lasime end ära rääkida ja soetasime terve kasti 6 veiniga. Tundus olevat õige aeg päevale joon alla tõmmata, mine tea, mis kogusega järgmisest kohast lahkunud oleks.

Läbikäidud mõisatest tõime kaasa 15 pudelit veini, mõned oleme ära joonud. Minul kulus ikka oma nädala jagu aega, kuniks jälle veini juua soovisin, üsna suure üledoosi sain seal.

Peale Napas käiku leidsin kodulehe, kus võib degusteerimiseks aega broneerida. Mõni aeg tagasi soetasin meile ekskursiooni Eagles Tace veinimõisa, kus 2,5 tunni jooksul peaks lähemalt näha saama veinide tegemist ja mekkida veine otse vaatidest. Sinna läheme mõnel vabal nädalahetusel, hetkel on kõik nädalavahetused juba planeeritud tegevusi täis saanud.

Päis oma vein

Paljud mõisad pakuvad ka oma veini tegemise võimalust, koos veinimeistriga võib kokku panna just enda maitsele sobiva veini- valida saab viinamarjade segu, vaadi puitu kuni veinipudeli kuju ja sildini välja.
Avastasin enda jaoks ka uue viinamarjasordi- Cabernet Franc. Eks ma olen joonud veini, kus see viinamari olnud üheks komponendiks, aga polnud kunagi saanud puhtalt seda viinamarja proovida. Maitselt oli vein vürtsine, nagu must pipar, äärmiselt huvitav. Ma arvan, et kui ma kunagi oma veini teen, siis see viinamari saab seal domineerima.

Klientide poolt teha lastud veinid

Veiniklubid

Tunduvad olevat üsna populaarsed mõlemat pidi, nii tootjate, kui tarbijate hulgas. Veiniklubi tähendab, et liitud mõne veinimõisa või mitme mõisa toodangut müüva agendiga, kes siis korra 2-3 korda aastas saadab veinidest sulle valiku koju. $100-300 (€ 73-220) eest saadetakse 4-6 veini korraga. Tihti sisaldavad pakid mõnda eksklusiivset veine, mida poest osta ei saagi.
Seekordse külastuse käigus ei liitunud me ühegi klubiga, sest Magnus ei pidanud proovitud veine selle vääriliseks. Mina oleks küll vähemalt kolmes kohas liikmeks astunud ja nautinud saabuvate veinide laadungit. Naabrimutid, kes on siin majas 5 aastat elanud, on suutnud koguda sadu veine. Just eile tekkis mõte nende veinikastidest pilt teha, aga hiljaks jäin- nad on kastid ära koristanud. Nad just kurtsid külaskäigu ajal, et ei leia kümnete ja kümnete kastide virnast soovitud veini üles, nüüd panevad kõik veinid hiigelsuurde riiulisse. Nende veinide kogus on hea näide, kui kasulik äri see tootjale on, inimesed unustavad end tellijaks, laiskusest ei tühistata teenust ja nii need veinid kogunevad.

Huvitav fakt. Peale filmi "Sideways" linastumist aastal 2004, tõusis Pinot Noir veinide läbimüük 16%. Filmi tegevus toimub Napa Valleys, mille käigus peategelane kiidab pidevalt Pinot Noir veine ja laidab Merlot, viimase müük langes 2%.

Teater, kino ja ööklubid

Teater

Käisin Ooperimajas vaatamas ameeriklaste seas väga populaarseks saanud balletti "Pähklipureja". Ilma selle etenduseta polevat õiged jõulud. Mis seal salata, oli ikka vägevam küll, kui Eestis nähtu. Etendus toimub ainult detsembris, tantsitakse 2 korda päevas, et kõik soovijad saaksid sellest ilust osa. Tantsijad õnneks vahetuvad, muidu läheksid pooleks sellise koormuse juures. Peale ilusa tantsu pakkus kõrvailu ka nende vägev orkester. SF Ballet Orchestra tegutseb aastast 1975, olles omal ajal esimene orkester siinkandis, kelle põhitöö on musitseerida ainult ballettidele. Amazonist saab nende plaati osta.

Emad olid teatrisse tuleku puhul endid kõvasti laste peal välja elanud. Oi kus oli printsesse, tiaarad peas ja valgest karusnahast keebikestega. Vaheajal proovisid plikatirtsud limonaadijärjekorras teha varvastel keerutamisi, ilmselt enamus neist tüdrukutest unistab nüüd saada baleriiniks. Kuna käisin etendusel päevasel ajal, oli saalis ka rohkelt lapsi, nähes peale etendust nende tegelikku hulka, olin väga imestunud, et põnnid etenduse ajal piiksugi ei teinud. Ilmselt oli etendus ka nende jaoks kaasahaarav.

Pähklipureja mänguasju oli riiulite viisi, igale maitsele- roosadest sulgedega nukkudest kuni Batmani meenutavate hiirekuningateni välja

Peale etendust tuli välisukseni saamiseks läbida suveniiripood. Pähklipureja nukk oli kõige minevam kaup. Suurepärane viis müüa pähklipureja teematikaga kuuseehteid ja pisikestele baleriinihakatistele kaharaid seelikuid.


Alates 2005. aastast tantsib San Francisco Balleti trupis ka Viljandist pärit Tiit Helimets, kes praeguseks on esitantsija. Mina sattusin kahjuks etendusele päeval, mil polnud Helimetsa kord printsi kehastada, kindlasti proovin tema etendusele hiljem jõuda. Uuel aastal alustatakse Giselle'iga, seda ma polegi varem näinud. Leidsin ka ühe intervjuu Helimetsaga.

Kino

Kinode juures häirib kohutavalt, et ka internetis eelmüügist piletit ostes ei saa istekohta ära määrata, vaid kohapeal valid omale istekoha. Oleme selle väikese nüansi pärast käinud kodust kaugemal kinos, ka hilinedes on koht olemas, mitte ei pea nina vastu ekraani suruma. Meie kodule on kõige lähem kino Castro Theatre. Uhke ehitis koos vanades ameerika filmides nähtud piletimüügi kioskiga. Väga ehe näeb välja. Käisime vaatamas 3D filmi, saal oli nii suur, et polnudki tarvidust väga palju varem kohal olla, häid istekohti jagus kõigile. See võis olla ka juhus pühade tõttu. Varajase saabumise eelis oli see, et sai kuulata orelimängu. Selliseid Wurlitzer oreleid kasutati vanasti tummfilmide juures, nüüdseks mängitakse seda vaid ringvaate asemel. Castro kinos on väga populaarsed sing-a-long (laula kaasa) õhtud, olen näinud pikki järjekordi tänaval. Need on üritused, kus tuntud muusikalidele saab soovi korral kaasa laulda, nagu karaoke. Ükspäev lähen seda ilmaimet kaema. 

Orelimängija, kes filmi ajaks lava alla vajus

Californias on pakendimajandus väga hästi korraldatud ja isegi 3D prillid said uue elu, kui nad peale filmi selleks mõeldud pappkasti poetasid. Samas veel keskkonnasõbraikum oleks ju teha prillid, mida ei pea ümber töötlema, nagu Eestis- peale filmi pestakse need ära ja lähevad uuesti käiku. Pakenditest ja taaskasutusest uuel aastal.

Ööklubi

Käisime mõnede eestlastega ööelu vaatamas. Alustasime kena õhtusöögiga liharestoranis. Naersime seal, et liiga pidulikult ei tohi reede õhtut alustada, lõpeb karmilt kuskil wc-potti kallistades või veel hullem, hommikul võõras kohas ärgates. Palju mööda ei pannudki.
Peale õhtusööki soovitas meie ettekandja paari napsukohta, valisime järgmiseks sihtpunktiks baari nimega Tunnel Top.
Kokteilide tegemisel kasutati mõõtetopsikuid, kuigi vajadus selleks puudus täiesti, sest baarmen valas mõõtetopsi kuhjaga alkoholi täis, tühjendas sisu klaasi, siis kordas seda ja kui mahtus pani peale sortsu kokakoolat. Mina oma teist kokteili ei jõudnudki seal ära juua. Aga koht on tore, selline segasummasuvila- kitsas, pime, DJ pesitses kuskil nurgas ja mängis head muusikat, no ja kanged kokteilid, kui see peaks kellelgi eesmärk olema.

Edasi viis õhtu meid ööklubisse. Minul esimest korda SFis. Korra oleme käinud stipiklubis, aga see ei lähe arvesse. Järjekord ukse taga oli masendav, aga rahvas haihtus kuhugi meie ees väga kiirelt. Kui tuli meie kord piletit lunastada, siis saime aru küll, miks inimesed minema kõndisid- selleks, et sisse saada tuli maksta laua eest $250 (summa koos jootrahaga, mille nad arvele lisasid, ulatus natukene üle 3500 eek). Hind sisaldas liitrit viina ja istumiskohti. Minusugusele vanale inimesele igati sobiv. Viina juurde pakuti erinevait sorti mahla, keegi onu käis kogu aeg ilusasti kontrollimas,et meil kõike ikka jaguks. Muusika oli tore, tütarlapsed tantsupõrandal noored. Enamus aasia päritolu. Olime jõudnud just sisse elada ja paar kokteili teha, kui ööklubi sulgema hakati. Prauhh ja tuled põlema, viin korjati kiirelt laualt ära, turvamees hakkas meie laudkonnas ühe noorhärraga tüli kiskuma. Turva ilmselt avastas, et õhtu juba läbi ja tema polegi veel saanud näidata, kui kõva mees ta ikka on. Meie aga ei allunud provikatsioonidele ja läksime rahumeeli ise sealt ära.


Õues tutvusime sõbraliku tadžikiga ja temaga juttu ajades kaotasime oma eestlastest sõbrad ära, olime jäänud Magnusega kahekesi. Meie uus sõber pakkus, et lähme kuskile edasi. Selgituseks lisas vaid, et see on väga äge koht. Jalutasime ööklubist uude ägedasse kohta oma 15 minutit, sellises suures linnas muidugi pole see sugugi pikk jalutuskäik. Läbisime tänavalõigu, kus kellelgi polnud kodu. Terve kõnnitee oli täis kummuli inimesi, pappkastid magamisasemeks. Seal tekkis küll kõhe tunne, et millesse me end mässinud oleme, aga meie uus sõber soovitas sammu kiirendada ja neist mitte välja teha. Uskumatu, et see tänavalõik asus täiesti kesklinnas- kõrval tänaval on kallid kaubajamad ja kullaärid. Suurlinna kontrastid.

Sex Squad 


Koht kuhu öö lõpetuseks sattusime kannab nime Power Exchange, nende kodulehte võivad külastada vaid täiskasvanud. See on SF ainus avalik seksiklubi. Kahjuks sattusime sinna liiga varajastel hommikutundidel, suurem melu oli selleks ajaks juba möödas. Stripiklubid on selliste Sex squadide kõrval poisikesed, sinna olid inimesed tulnud välja elama oma seksfantaasiaid. Pileti lunastamisel tehti vahet, kas oled mees või mitte. Kõige kallim pilet oli üksikutele meestele, natukene odavam oli paaridele- nagu meie ja kõige odavam naistele ja transseksuaalidele. Alkoholi sellistes kohtades ei müüda, inimesed ilmselt lähevad oma fantaasiatega liiale koos alkoholiga. Tegime põgusalt tutvust majaga, kus oli palju pisikesi ruume, neid võis tuttavaks saanud mehe või naise või paarikesega kasutada.
Meie jõime automaadist ostetud kokakoola ära ja võtsime tänavalt takso. Üks asi mu elus jälle nähtud.