Merilõvid, haid, raid ja tuunikala

Forell haidele söögiks

Päev päris turistina. Tehtud. Käisin PIER 39 peal (kai number 39). Pier 39 on San Francisco üks külastatumaid kohti, sadamasillal asub kahel korrusel kokku üle saja kaupluse, kümmekond restorani, arvukalt erinevaid lõbustus asutusi. Ühesõnaga täielik turistilõks.
Aquarium of the Bay on mittetulundusühing, kus tegeldakse San Francisco lahe kaitsmisega, tehakse teadusuuringuid ja haritakse koolilapsi ning turiste.
Akvaariumiks on neil pea 100 meetrit tunnelit vee all, kus saab vaadata erinevaid lahes elutsevaid tegelasi.

Mina sattusin sinna haide (sevengill shark) toitmise ajal, toidetakse neid 2 korda nädalas. Toitmisel osalevad 3 tuukrit, keskmine annab toki otsast haidele kalu, 2 meest valvavad, et teised kalad toidukotti ära ei näpsaks. Akvaariumis on hulganisti erinevaid elukaid, küsimuse peale, kas haid endast väiksematega ei ihka maiustada, ütles giid, et haid on meelega ületoidetud, siis nad ei tunne pisemate vastu huvi. Ka mitte tuukrite vastu.
Kõik 20 000 mereelukat, kes akvaariumis on rohkemal või vähemal määral märgatavad, elavad linna kõrval lahes. Kaasaarvatud haid, raid ja millimallikad, kes elavad sügaval vees, mitte ranniku lähedal. Sellest hoolimata on uhke valik veeasukaid lahes. Kuskil linnas peaks olema ka ujumiseks sobivad rannad, pole olnud mahti nende otsimisega tegeleda. Tea kas enam julgebki vette minna, oli mul vaja sinna ronida. Mida vähem tead, seda lihtsam elu.

Bat ray ja longnose skate, mõlemad eri liiki rai pojad, olid madalas basseinis, kus neid võis puudutada. Ei olnud sametine nagu võiks arvata. Tundus katsudes kala nagu kala ikka. Nende toitmiseni oli 30 minutit aega ja nad, tundes maitsva kalmaarikokteili lõhna, olid väga elevil ja aktiivsed. Üks bat ray oli eriti vallatu ja upitas end kogu aeg veest välja, niimoodi pidid nad ka nägema basseini ümber toimuvat.

Uudishimulik Bat ray, vaatas vee peal toimuvat.

Sea lion -merilõvi

California merilõvi kuulub loivaliste alamseltsi, välimuselt sarnane hülgega, võivad elada kuni 17 aastaseks, toituvad kalast ja kalmaarist. Tsirkustes palli mängivad "hülged" ongi enamasti merilõvid, nad on väga sotsiaalsed ja intelligentsed, sobivad edukalt ka mereväes tuukreid abistama.

San Francisco sadamas käivad merilõvid päevitamas septembrist maini, nende jaoks on sadamasillal nr 39 ujukid, Marine Mammal Centre teenib nende käitumisest rääkimisega turistidelt raha. Kahjuks saab end harida seal ainult grupiga. 

Merilõvid päikse käes peesitamas

Ohustatud harilik tuunikala (Thunnus orientalis)

Tänu sushi sööjate nõudmisel tekkinud ülepüügile on harilik tuunikala kogu maailmas ohustatud liik ja USA vetest teda püüda ei tohi. Lubatud on ainult juhuslik kalapüük. 2011 on Euroopa liidu riikides tuunikala püük lubatud ainult lõkspüünistega, muul viisil tuunikala püüdmine on täielikult keelatud. Pange end valmis, peale tatra kaob peagi poelettidelt ka tuunikalakonserv.

Tahaks siinkohal öelda, et lõpetasin oma päeva tuunikala arvukuse heaks midagi positiivset tehes, aga nii see paraku pole. Käisime õhtul sushit söömas. Internet on toredaid restoranide arvustusi täis ja leidsin juhuslikult kodu lähedal väga hea sushi restorani. Selles menukas kohas tuli meil lauda oodata tervelt 10 minutit. Road maitsesid super. Mina polnud varem fatty tunat söönud, küll oli Magnus seda mitu korda kõvasti kiitnud, nii et soov seda proovida oli suur. Fatty tuna on kirjeldus kalast lõigatud tüki kohta, see on tuunikala kõhuosa, kus liha on rohkem rasvane, õrn ja suus sulav. Hind on tal ka vastavalt maitsele. Võtsime kahepeal 4 tükki, nende hind oli pool meie restorani arvest.
Sõin seal ka esimest korda sashimi't (toore kala tükid), üks oli lõhe, teine kala jäi nimetuks. Toore kala ja liha käitlemist jälgib USAs Toidu- ja ravimiamet, kelle ülesandeks on kaitsta ja edendada rahva tervist.
Järelvalvet teostavad toiduohutuse, ravimite, toidulisandite, vaktsiinide, kosmeetikatoodete jne kohta. Ameti ettekirjutuse järgi soovitatakse värsket liha külmutada -35 C juures 15 tundi, selle aja jooksul peaksid bakterid sööjat mitte kimbutama. Loodame, et amet oma tööd ikka korralikult teeb.

Et edaspidi teaksin, millist kala süüa ja milline võiks olla ohustatud liikide nimekirjas, laadisin iPhone tasuta programmi Seafood Watch. Tegemist on programmiga, mille eesmärk on tõsta tarbijate teadlikkust ja juhtida tähelepanu kalavarudele. See õpetab tarbima mereande, millega kaasneks minimaalne pikaajaline mõju keskkonnale. Kokkuvõtteks- tuunikala pähh, sööme midagi muud. Kuniks nende arvukus taastub.