Kas Euroopa on riik?

Lõpuks õnnestus ka mul see anekdoot oma silmaga ära näha. Härrasmees, kes mind meie teise ajutisse elamisse juhatas, küsis viisakalt, et kust ma pärit olen. Vastuse peale, et Eestist, noogutas vaikides. Sain aru, et ta ei tea kus see asub ja lisasin siis täpsustuseks, et see asub Euroopas. Kutil läksid silmad põlema ja nägu naerule, sest nüüd saime mõlemad aru millest jutt käib. Hetk hiljem oleks nagu teleshows olnud, kui ta targalt ütles, et "kas see on riik? ma olen palju kordi sellest kuulnud." Ma ei osanud midagi enam kosta. Kõik mis telekas näidatakse ei olegi võltsitud, hakka või telekasse uskuma. 

Kodu Castros

Kodu otsimine osutus tõeliseks kadalipuks. Nagu varasemalt olen postitanud, otsisime kodu Noe Valley linnaosas. Leidsime endile päris sobiva kohakese, rääkisime omanikega tingimustes kokku, saatsime avalduse ja pidime järgmine päev minema tšekki viima, kui hommikul saabus kiri, et korter on välja üüritud. Selline suhtumine on ikka väga alatu. See on aga üks suur erinevus kultuuris. Eestis üürilise leidmisel ja korteri broneerimisel kehtib suusõnaline kokkulepe. Kui mul Eestis korterit välja üürides oli sobiv üüriline leitud ja suusõnaline kokkulepe tehtud, siis ma ei andnud korterit ka enampakkumise teinud inimesele, mis sest et paberimajandus vajas broneerijaga veel ajamist. Alles siis, kui broneerija üürimise soovist lahti ütleb, pakub korterit teistele. Siin on aga headel korteritel minekut ja saavad sellist sigatsemist endile lubada. Elamispinda vaatama minnes võetakse tšekiraamat kaasa, korter üüritakse põhimõttel, kes esimesena kriteeriumitele vastab ja paberid korda ajab, sellele läheb.

Ma olin Noe tänava korteri juba mõtetes äragi sisutanud, nüüd tuli kogu kuulutuste vaatamiste- korterite läbikäimiste trall uuesti läbi teha.

Ka ajutist elamist broneerides polnud me arvestanud nii pika otsimise ajaga ja meie aeg Potrero korteris hakkas ka otsa saama. Pikendada ei saanud, sest korter oli juba pikaks ajaks kellelegi välja lubatud. Tuli leida uus ajutine elamine, samal ajal otsida päris kodu.

Tavaliselt käisin tööpäevadel üksinda kortereid vaatamas, nädalavahetustel sai Magnus kaasas olla. Nii juhtuski, et laupäevasel päeval oli üks pildi pealt kenakene koht esimest korda huvilistele avatud. Trepist üles kõndides ja kööki nähes, olin kindel, et mina tahan sinna kolida. Ja kui nägin tube ja katuse terrassi, olin oma otsuses veelgi kindlam. Küsisime omaniku-proualt avaldust ja pakkusime tšekki, et teeks kohe tehingu ära, kui selgus, et ta nõnda kergelt korterit ära ei anna. Pakkusime rohkem raha, et saaksime koha endale, ka see ei sobinud. Palus meil täita avaldus ja teha hinnapakkumine ning lubas õhtul teada anda, kas üldse kvalifitseerume üürilisteks. Sobisime küll, eriti meie tehtud hinnapakkumine. Siis tuli teine kohtumine ja vestlus, kus rääkisime vastastikku endist ja tutvusime naabrimutiga. Maja on kahe korteriga ja nii garaaž koos pesuruumiga kui välistrepp koos grillplatsiga on ühiskasutatav, täitsa arusaadav, et tal oli oma sõna sekka öelda.

Õhtu otsa pingelist ootamist, aga korter on nüüd meie. Ruutmeetritelt koht vist polegi väga suur ja mööblit sinna suurt ei mahu, mis ongi selle koha võlu. Asukoht on super, joogi-söögikohad parajalt lähedal, aga täpselt nii kaugel, et peatänava möll meile ei kosta. Korteri paigutus meile väga sobilik, 2 tuba, millest ühte kasutame magamistoana ja teist elutoana, kui tulevad külalised, saab korteri lükanduksega kaheks osaks jagada, elutoast teha eraldi magamistoa oma vannitoaga.

Ja terve katus on meie, trepp otse toast. Sinna tuleb minu kõrreliste aed ja kõik maitsetaimed kasvatan ise ja kiviktaimla teen ja... Noh teades mind lõpeb see natukene trööstitumalt, paar potilille ilmselt ostan ja lasen neil ära kõrbeda, aga vähemalt on mul võimalus nendeks ilusateks asjadeks.

Ootan külla.